Liina Saare kauamängiv „Õhtulaulud” on hapralt kulgev teos, mis tutvustab lauljanna eesti luuletajate sõnadele tuginevat heliloomingut.

Saare mahe hääl kannab kuulajat kaheksa loo vältel läbi erinevate teemade, kuid pigem kõrvaltvaataja perspektiivist.

„Õhtu” ja selle „laulud” on juba iseenesest vägagi maagilise alatooniga sõnad, neis peitub palju rohkem tasandeid, värvinguid, mida tihtilugu ei suudeta või ei julgeta enesele või teistele lahti seletada. „Õhtulaulude” materjali puhul jääb siiski mulje, et kõik suured teemad on kuidagi pisendatud, ilma kaaluta, puudu jääb dünaamika variatiivsusest.

Ent mööda ei saa vaadata tõsiasjast, et albumil on esindatud suurepärased kodumaisele kuulajale tuntud interpreedid. Liina Saare laulmismaneeri puhul tuleb esile tõsta selgust ja puhtust ning taustvokaalide huvitavaid harmooniaseadeid („Kas tead…”; „Ei päikesele me”), mis rikastavad ja lisavad lugudele õhulisust. Joel-Rasmus Remmeli maitsekas mäng ja konkreetsed soolod annavad plaadile popdžässilikuma puudutuse ja emotsionaalsuse, Mihkel Mälgandi ja Ahto Abneri koos musitseerimine on nauditav ning Jaan Jaanson panustab kitarril pigem saatvate faktuuridega.

„Õhtulaulud” on kuulaja- ja raadiosõbralik, kuid oleks võinud olla julgem, rohkem kontrastidega mängiv muusikaline materjal.