Liis Ringi värske üllitis hakkab kõrva õhulise õrnuse ja kihilise hõrkusega, isegi teatava viirastuslikkusega.

★★★★☆

Kenaks omanäoliseks buketiks on seatud rohkelt pisidetaile, kombineerides field recording’ut, kitarre, tagasihoidlikult kumavaid sünte, armast vokaali, eri keeli (eesti, inglise, rootsi) ja rütme.

„Vaikelu” ei kandu täielikku ambient’i nagu (samuti sel aastal Norra eksperimentaalleibeli alt ilmunud) „Homing” ega tõmba ka väga konkreetseid piirjooni. Samas, mitu korda heliketast kedrates joonistub sealt midagi välja küll. See on Liis Ringile iseäralik rahulik, ent uljas eklektilisus, tema isiklik wabi-sabi vabariik, mis lülitab kuulaja, vähemalt minu, tundlikkuse kuhugi maksimumi ligi. 

Siin settivad välja selgepiirilisemad laulja-laulukirjutaja lood, mida võib-olla varem nii ei märganudki, nt „under the same sun”, kõlama jääb ka minimalistlik „Languages of Love”. Sügishommikusse rutates on paslik lisada playlist’i „Avatud” ja sügisõhtuks (aga miks ainult sügise!) „Kvällstilla”. Meenub, et tegu on kunagise džässkitarri tudeerijaga. „Embrace” mõjub kergelt ja veidi nostalgiliselt, meenutades Little Dragoni vaibi.

Kunagisel Cirklil on silma ja kõrva argisele, mille ta muudab maagiaks, muu hulgas ka rääkides. Jah, rääkides – abiks isiklikud päevikusissekanded. „Juured” viib tõesti endaga helipildi sisse, kuni kissitad ja kuulad kuldnokkade kädinat… Selline delikaatne eksperimenteerimine.