Kui Reformierakond 1997. aasta kevadel Tartus esimest korda võimule tuli, käisin kolmandas klassis. Olen kasvanud üles teadmisega, et Tartu on Reformierakonna kants ja keegi ei saa sinna midagi parata.

Reformierakond on võitnud Tartus kõik kohaliku omavalitsuse valimised, kus on oma nimekirjaga osaletud. Tõsi, pärast 1996. aasta valimisvõitu jätsid Isamaaliit (praegune IRL), Mõõdukad (praegune SDE) ja Koonderakonna baasil loodud valimisliit Tartu 2000 oravapartei esialgu koalitsioonist eemale. Põhjus oli toonase esinumbri Neinar Seli isik, kelle ambitsioonikust pelgasid nii teised Tartu ärimehed kui ka Reformierakonna poliitilised oponendid. Õnneks oli Selil võtta varnast noor äripartner Andrus Ansip, kes Reformierakonna Tartus ja hiljem peaministrina ka kogu Eestis kõige edukamaks erakonnaks suutis kujundada.

Majandusbuumi alguses linnatüüri juurde lastud Ansipi käe all Tartu ehitas ja arenes – valmisid Turusild ja Aura veekeskus, rekonstrueeriti Jaani kirikut. „Tartus on kõik hästi ja läheb veel paremaks,” oli mantra, mida rahvale korrati. Ansipi esituses kõlas see eriti veenvalt ja jõuliselt. Kas see oli linnapea retooriline osavus, uued ehitised või sootuks midagi kolmandat, kuid rahvale Ansip meeldis. Isegi väga. Tema 8799 häält 2002. aasta kohalikel valimistel on senini Tartus absoluutne rekord, millest Reformierakonna hilisemad esinumbrid on kaugele maha jäänud.

Ansip muutis Reformierakonna Tartus valijate jaoks usaldusväärseks kaubamärgiks, kuid tema taandumise järel Toompeale hakkas tegema vähikäiku ka erakonna populaarsus ülikoolilinnas. Pärast Ansipi rekordtulemust, mis tõi Reformierakonnale tervikuna Tartu 49-liikmelises linnavolikogus 23 kohta, kaotas oravapartei neid kõigil järgnevatel valimistel – kahekümne kolmest sai esmalt üheksateist, siis seitseteist ja 2013. aastal pääses linnavolikogusse kõigest viisteist Reformierakonna esindajat. Ühest põhjust tagasilöögil küll pole, kuid tuleb tõdeda, et Ansipile pole Reformierakond suutnud Tartus väärilist mantlipärijat leida.

Reformi Tartu tagatuba

Ansip eristus oma parteisisese võimupositsiooniga kaasneva soleerimisõiguse poolest Reformierakonna järgmistest linnapeadest. Neil kõigil on siiski vähemalt üks sarnasus – linna juhtima pääsesid nad alguses partei armust, mitte valijate palavast soovist. Ansipi eelkäija ja esimene reformierakondlik linnapea Tartus oli Roman Mugur, kes astus parteisisese surve tõttu valimistevahelisel ajal ise ametikohalt tagasi. Ansip lahkus 2004. aastal majandusministri toolile ja määras oma asendajaks toona Vanemuise kontserdimaja juhina töötanud Laine Randjärve (sel ajal neiupõlvenimega Jänes), kes omakorda liikus järgmiste üldvalimiste järel Ansipi valitsuses kultuuriministri kohale. Tartusse suunati aga Elva linnapeana töötanud Urmas Kruuse, kes pidas väljastpoolt tulnuna erakonna Tartu haru kohatist survet tunnetades vastu kaks ametiaega, enne kui ta Toompeale lahkus.

Kõik Reformierakonna linnapead pääsesid esialgu linna juhtima partei armust, mitte valijate palavast soovist.

Erinevalt tema eelkäijatest on praegune meer Urmas Klaas jõudnud linnavalitsusse riigikogu saalist, seega on poliitilist trajektoori arvestades tegu pigem tagasikäiguga. Nad kõik on osutunud linnapeaks määramise järel Tartus suurimateks häältetoojateks, kuid seda võib pidada ametipositsiooniga kaasnevaks hüveks. Küsitavusi tekitab pigem see, kes ja mis kaalutlustel selliseid määramisi Reformierakonnas teeb. Kui partei keskkontori puhul on räägitud aastaid Rain Rosimannusest kui hallist kardinalist, siis Tartu harukontori tagatoas, mida müüdiloojad on nimetanud ka Seli-Savi saunaklubiks, istuvad Salvesti omanik Veljo Ipits, doktor Toomas Tein, hotelliärimees Verni Loodmaa, Tartu Veevärgi juht Toomas Kapp ja nüüdseks juba pensionipõlve nautiv Toomas Savi. Kusagil taustal on jätkuvalt hõljumas ka Neinar Seli figuur, kelle huvisid esindavad linnavolikogus tema poeg Kristo Seli ja Estiko tegevjuht Triin Anette Kaasik.

Heade suhete linn

Pikka aega linnavolikogus IRLi fraktsiooni esindanud Jüri Kõre peab Ansipi järglaste tugevaimaks küljeks lintide läbilõikamist ja vastsündinutele hõbelusikate üleandmist, mille taustal saab sisering linna arengut dikteerida. Seda loomulikult ettevõtluse ülla sildi all. Meenutame näiteks, et hotellide London ja Pallas omanik Loodmaa juhtis pikka aega linnavolikogus arengu- ja planeerimiskomisjoni. Planeeringud on valdkond, kus era- ja avalikud huvid kipuvad ristuma. Tartus on kõige karjuvamaks näiteks huvide konfliktist olnud Emajõe Ärikeskuse aluse magusa maalapi konkursita Neinar Selile müümine nullindate alguses. Linn teenis sellega 3,4 miljonit krooni kasumit ja sai Selilt lubaduse uue bussijaama rajamiseks. Hilisemad arvutused reedavad, et müügisumma jäi turuhinnast märgatavalt allapoole, maabussijaam valmis hilinemisega ning kingakarbiks tituleeritud ehitis Tasku kaubanduskeskuse küljes pole kindlasti selline, mis Tartu-suurusele linnale au teeks. Samamoodi ilma enampakkumiseta müüs linn Loodmaa hotelli kõrval paiknenud Karu platsi krundi osaühingule Matman, mis muutis selle vahepeal üksnes hotellikülastajaid teenindanud parklaks. Nüüd rajavad kohalikud ehitusärimehed eesotsas Alar Kroodo ja Kalev Kasega sinnasamasse viiekorruselist ärihoonet. Pikaaegse abilinnapea Hannes Astoki tädipoeg Kroodo kuulub ka Tigutorni omanikeringi, mis jäi politsei huviorbiiti, kuna ehitati detailplaneeringus määratust 20 meetrit kõrgemaks. Prokuratuur toona ehitusloa andnud linnaametnike tegevuses seaduserikkumisi ei tuvastanud.

Selliseid korruptsioonihõngulisi korporatiivkultuuri näiteid võib Tartust veel tuua. Viimase kümne aasta jooksul on koguni neli abilinnapead pidanud korruptsioonikahtlusega võimult taanduma. Kõre sõnutsi on Tartu munitsipaalametnike korruptsioonijuhtumite suhtarvult Eestis esirinnas. Mäletatavasti taandus 2011. aastal abilinnapea kohalt Jüri Sasi, kui selgus, et linna haridusametnikud on pannud umbes 160 000 euro ulatuses kõrvale olümpiaadide võitjatele mõeldud kinkekaarte. Sotsiaaldemokraadist endisele abilinnapeale Kajar Lemberile esitati kaks aastat tagasi süüdistus altkäemaksu võtmises. Pärast sügisesi valimisi sooritas kaitsepolitsei linnavalitsuses läbiotsimise seoses reformierakondlase Valvo Semilarski ja keskerakondlase Artjom Suvoroviga. Mõlemat kahtlustatakse altkäemaksu võtmises, Semilarskit ka osalemises otsustes, milles tal olid isiklikud majanduslikud huvid. Viimati nimetatud juhtumid pole veel kohtusse jõudnud. Elu nagu Ida-Virumaal?

Keskerakond on Tartus Reformi puudel, kelle ambitsiooniks polegi võimu haarata, vaid rahulduda selle jagamisega.

Mündi teisel poolel on reformierakondliku linnavalitsuse katsed muutuda linnarahva jaoks avatumaks, läbipaistvamaks, leebemaks, ausamaks ja kaasavamaks. Just selliseid omadussõnu kasutab sotside liige Tõnu Ints oravapartei uue kursi iseloomustamiseks. Seda võib pidada küüniliselt konjunktuurseks lähenemiseks, sest ühiskonnas endas on toimunud väärtusnihe. Teisalt oli Tartu esimene Eesti omavalitsus, kus linnakodanikud said otsustada kaasava eelarve kaudu avaliku raha kasutamise üle. Vähemalt ollakse julged katsetama! Selleks et kaasamine muutuks sõnakõlksust läbimõeldud protsessiks, tuleb muidugi rohkem ja järjepidevalt vaeva näha, mida illustreerib ka Arena Tartu küsitav pääs kaasava eelarve hääletuse lõppvooru.

Truu partner Keskerakond

Tartu puhul on võrdlused Tallinnaga kerged tulema. Seoses linnajuhtimisega on need omal kohal, sest mõlemas linnas on üks erakond saanud pikalt võimutäiust nautida. Reeglina avaneb selliste võrdluste puhul üsna mustvalge pilt: Tallinn kui korruptsioonipesa, kus maksumaksja rahade eest on pandud püsti munitsipaalmeedia konglomeraat, mille ainus eesmärk on Keskerakonna ideoloogiat ja liidreid üle kullata, samas kui teed on auklikud, lasteaiakohti napib ja tänavad on pimedad versus Tartu, kus linnal puudub oma meediaväljaanne sootuks (kuigi Tartu Postimeest on sageli Reformierakonna hääletoruks peetud), küll aga kerkivad uued sillad ja lasteaiad ning ollakse üldiselt eluga rahul, sest vähemalt pole siin Savisaart. Savisaarest õnnestus tallinlastel viimaks lahti saada, kuid Keskerakond on endiselt Tallinna linnapea kohaga laulatatud.

Ometi on keskerakondlik linnavõim pealinnas olnud Reformierakonna omast Tartus hapram, kui meenutada nullindate algust ja Tõnis Paltsi linnapeana. Ka hilisemal ajal on vähemalt valimiste eel olnud Tallinnas õhus rohkem võbelust ja spekulatsioone võimalikust suurest koalitsioonist, mis jätab Keskerakonna linnavalitsemisest kõrvale. Loomulikult mängivad võbelusatmosfääri tekitamisel oma rolli ka Tallinna suurus ning pealinna meeri koht üldises poliithierarhias. Kindlasti on see mitu korda kõrgemalt noteeritud ja seepärast ka ihaldatum kui vastav ametikoht ülikoolilinnas. Ka uudismeedia fookus on kohalike valimiste ajal paratamatult Tallinna-keskne ning Tartu ja teised väiksemad linnad mainitakse ära ääremärkuse korras. Teisalt ei saa salata – Tartu munitsipaalpoliitikast on olnud puudu keskne konflikt, mis kohalikku võimukonfiguratsiooni ümber mängiks ja Reformierakonna turvalist võimutäiust ohustaks. Siin on keeruline tekitada rahvuspõhist vastandust ning eespool mainitud korruptsioonikahtlused on suhteliselt kiirelt ja efektiivselt laualt maha pühitud.

Kõige tõsisemalt kõikus Reformierakonna tool 2013. aasta valimistel, sest lisaks partei mainet tervikuna kahjustanud Silvergate’ile oli valimiste-eelsel kevadel Tartu munitsipaalpoliitika fookuses Oa tänava majamõõtu garaažiarendus, milles mängis oma rolli linnaametnike onupojapoliitika. Nende sündmuste kiiluvees sõudsid kokku kuue kohaga volikogusse kaks valimisliitu – Isamaaline Tartu Kodanik ja Vabakund. Neist viimane teatas üsna varakult, et koalitsioon Reformierakonnaga on välistatud. Sellist ultimatiivset suhtumist polnud oravad Tartus partnerite valikul Res Publica debüüdist saati kohanud. Otse vastupidi, seni oli just Reformierakond olnud see, kes on saanud võimuliidus oma väiksematele koalitsioonipartneritele nõudmisi esitada ja neid vastavalt tujule üksteise vastu välja vahetada. 21 aasta jooksul on Reformierakond jaganud Tartus võimupirukat nii Keskerakonna, IRLi, sotside, Rahvaliidu kui ka valimisliitudega. Kõige truum partner on seni olnud Keskerakond, kellega on käed löödud kokku seitsmel korral. Kõiki erinevaid kombinatsioone arvestades on Eesti kaks suurimat parteid olnud Tartus koos võimuliidus ühtekokku 17 aastat.

Reformierakonna tugev positsioon Tartus on paljuski seletatav teiste erakondade saamatusega.

Seesama Keskerakond, keda Tallinnas soovitakse iga hinna eest võimult kangutada ning kes on olnud pärast idaraha skandaali valitsusvastutuse jagajana välistatud, on osutunud Emajõelinnas kõige mugavamaks koostööpartneriks. Ühise väärtusbaasi asemel on ajend olnud pigem pragmaatiline – Keskerakond on Tartus Reformi puudel, kelle ambitsiooniks polegi võimu haarata, vaid rahulduda selle jagamisega. Sotsid, kes sügiseste valimiste järel partnerina kõrvale heideti, olid koosvalitsemise suhtes selgelt nõudlikumad. IRLi, kes pikalt Tartus hääletustulemuste põhjal teisele kohale platseerus, on aga nähtud otsese konkurendina, kelle kaasamist võimu juurde on takistanud viimasel ajal ka asjaolu, et nende Tartu haru pole pärast kahe erakonna liitumist eriti ühtne olnud.

Reformierakonna tugev positsioon Tartus on paljuski seletatav teiste erakondade saamatusega. Seda nii kommunikatsioonis, kus Reformierakonna möödalaskmistele ja tegematajätmistele ei osata jõuliselt osutada või siis enda saavutusi piisavalt suureks puhuda, aga ka heade kandidaatide leidmisel. IRLi varasemad Tartu esinumbrid Margus Tsahkna ja Tõnis Lukas on nüüdseks kas erakonnast endast või suurest poliitikast tervikuna taandunud. Viimati linnapeaks pürginud Aivar Riisalu vahetas pärast valimisi aga värve ja linna ning töötab nüüd Tallinna abilinnapeana. Reformierakonna praegune partner Keskerakond pidi samas ise ühe abilinnapea Tallinnast importima ning haridus- ning kultuurivaldkonna eest vastutav Madis Lepajõe pole Keskerakonda kuulunudki. Valdkonna spetsialistidest koosnev linnavalitsus pole iseenesest halb, kuid valijale signaliseerib see tsentristide lühikest pinki. Nimekiri ongi Keskerakonnal aastatega järjest tuhmunud ja kokku kuivanud, kuid kaubamärk toob fenomenaalse stabiilsusega valimistest valimistesse seitse kuni üheksa mandaati ära. Sotse tuleb kiita selle eest, et nad on suutnud oma ridadesse nooruslikkust ja värskust lisada, ometi puudub neil Tartus särav esinumber. Marju Lauristinile on Keskerakonnal vastu panna Aadu Must, IRLil Mihhail Lotman ja Reformierakonnal nüüdsest Ene Ergma. Akadeemikutele ja kultuuritegelastele lisaks oleks sotsidel vaja hädasti tugevaid majandusinimesi, eelistatult ettevõtjaid, sest abilinnapea Jarno Laur jäi häältemagnetina paraku lahjaks.

Eelneva valguses tundub, et kahekümne aasta pärast võiksid praegused kümneaastased koolijütsid kirjutada sellele artiklile sarnases võtmes järje. Samas on Tartu linnaosaseltsid leidmas just nüüd uut sisemist jõudu, et seista vastu Tartust paarikümne kilomeetri kaugusele rajatavale puidurafineerimise tehasele, mille suhtes peab ka Tartu linnavalitsus oma seisukoha kujundama. Oa tänava kaasus ja Anna Haava skvoti juhtum näitasid omakorda, et isegi väikestes küsimustes ülbesse mugavustsooni laskumine võib linnajuhtidele valimistel kätte maksta. Eestis on tekkinud nõudlik kodanikuühiskond, kes on võimeline ka poliitiliselt formeeruma. Paraku pole erakonnad suutelised üksikjuhtumitele suunatud protesti laiemasse maailmavaatelisse konteksti raamima ega veenvalt oma programmi inkorporeerima. See on järgmise kümne aasta väljakutse.