„Linnalegend” on seni peamiselt näitekirjanikuna tuntust kogunud Piret Jaaksi esimene proosakogu, mille eest autor novembri lõpus ka Betti Alveri debüüdipreemia võitis.

Piret Jaaks
„Linnalegend”
Jumalikud Ilmutused, 2015
118 lk

Raamat koosneb üheteistkümnest lühijutust ning kui autorilt küsiti, mis võiks olla lugusid ühendavaks jooneks, vastas Jaaks, et ühisnimetajaks võiks olla linn[1]. Jutukogu viib lugejad tõesti muu hulgas nii Darjeelingusse kui ka Barcelonasse, Tartusse kui ka Haapsallu, aga mina pakuksin läbivaks jooneks siiski välja midagi muud. Sest kuigi kohad, milles Jaaksi tegelased liiguvad, on pärisilmale omased, on Jaaks suutnud luua oma lühikeste lausete, sõnakasutuse ning poeetika kaudu lood, millest kumab läbi midagi müstilist, midagi, mis lahutab meie reaalset maailma tema, autori loodud maailmast.

Jaaksi teos ei ole küll puhtalt maagilis-realistlik, kuid samas on tekstides olemas mingi kummastust tekitav, reaalsust ja igapäeva halli argielu lõhestav nüanss, mis põimib omavahel reaalseid linnu ja fantaasiakirjanduslikku maailma ning kus pärast tavapärast vestlust tädiga võib too istuda aknalauale, end lennule asutada ja üle katuste minema hõljuda („Koolibri lend”).

See ei ole päris mehisheinsaarelik keskkond, kuna side fiktsioonivälise reaalsusega jääb Jaaksi lugudel siiski suhteliselt tugevaks, kuid teatud säärase ilukirjanduse traditsioone on siit tunda. Lisaks loob ta oma keelekasutusega sensoorset poeetilist reaalsust, kus „päev lõhnas nagu märg koer” (lk 27), „tänavad lõhnasid nagu äsjapestud linad” (lk 59) ning „akende tagant hoovas kuldseks praetud kartulite lõhna” (lk 78).

Jaaksi omanäoline poeetika ilmutab end juba esimesest loost („Kleepuvad mõjud”) peale, kus sõnade kuhjamine, nende pidev kordamine mõjub omalaadse loitsuna; kus sugestiivne sõnade tasand hakkab funktsioneerima loo olulise sisulise komponendina: „Enamiku joogatunnist tegelesin sellega, et teda mitte vaadata. Teda. Ta istus seal nurgas oma imeilusas rohelises pluusis ja ma suutsin ikkagi näha, et tal on maniküür tehtud ja juuksed värvitud. Ta oli väga püüdlik” (lk 8, minu kursiiv). Sellist leksikaalset kordust Jaaks teistes lugudes siiski ei jätka (mõnevõrra küll kogu teises loos „Süüdistus Barcelonale”, kuid seal lause-, mitte sõnatasandil), ja ongi parem, sest see võiks hakata teose terviku seisukohast mõjuma ehk ühe ja sama võtte asjatu kordamisena. Kuid siiski on kogumikus esinevate lugude puhul mõnikord hoopiski vorm see, millega autor suudab lugeja tähelepanu köita. Näiteks „Pihtimuses”, kus lugu esitatakse ühepoolsete kirjade kaudu. „Regekohvikus” vahelduvad aga läbivalt kaks erinevat aja- ja tegevusvormi.

Jaaksi juttude erinevates geograafilistes ruumides liikuvad tegelased on kõik eriilmelised, kuid samasuguse osavusega suudab Jaaks edasi anda nii noore mehe seiklusi Barcelonas („Süüdistus Barcelonale”) kui ka kodust harva väljas käiva neurootilise tegelase sisemaailma ja tema omapärast suhet lehtedega puudel („Lehtede lahkumine”). Tema tegelased on kergelt düsfunktsionaalsed, üksikud või eraklikud või lihtsalt omaenda mõtetega üksi jäetud inimesed, kelle sotsiaalsed suhted jäävad nõrgaks. Tegelased on tihti asetatud teatavale opositsioonipaaride liistule: nende eludes vastanduvad üksikisik (mina) ja ülejäänud (nemad), kodu ja võõras ning sellega seonduvalt saavad nende lood tihti ootamatu lõpu. Kuid ootamatud pole lugude lõpud mitte selles tavapärases mõttes – Jaaks jätab otsad sageli lahtiseks ning tekitab lugejates küsimusi. Mis saab edasi? Kas ma sain sellest ikka õigesti aru? Mis on see maagiline miski, millega Jaaks oma maailmu loob? Sellise küsimuste tekitaja parimaks näiteks on kogumiku pikim tekst „Tassija”, mille alguses jutustatud sündmus osutub ootamatult ka loo lõpuks. Või hoopiski kogumiku nimilugu, kus alles viimased laused sõlmivad teksti alguse ja lõpu ning kummastava keskpaiga ühtseks tervikuks.

Lugude lõpplahendused on tihti aga erineva mõjuga ja mõnikord jääb teksti terviklikkus küsitavaks. Näiteks „Koolibri lend” pakub küll sündmuste arenedes piisavalt vihjeid ja viiteid sellele, kuidas lugu võiks lõppeda, kuid puänt, mis antakse viimases lühikeses lõigus, mõjub liialt kunstlikult konstrueeritu, tehislikuna – ootamatu lõpu funktsioon tundub seal eelkõige seisnevatki pelgas ootamatuses. Kuid see on vaid väike norimine muidu tugeva jutukogu kallal.

Jaaksi esikkogu tugevus paistab olevatki selles, et ta avab hästi oma erinevate tegelaste sisemaailmu, annab väikse pilguheidu nende mittetavapärasesse ellu. Kirjeldades lugejatele sooja huumoriga tavaelust teistsugust keskkonda, seal paiknevaid tegelasi oma obsessioonide, murede ja mõtetega, mängib Jaaks samal ajal lühijutu vormiga ning viib loo alguse ja lõpu omavahel jälle kokku, mis annab sündmustele lõppeks hoopis uue värvingu.