Alustades kandilise ekraani türanniast ja kaadrisagedusest ning lõpetades pikslisuhtega on digitaalse modelleerimise kaudu tekkinud standardid üks viis organiseerida, tõhustada ja kaubastada erinevatel digiplatvormidel ning meediakanalites levitatavaid harjumuspäraseid tooteid. Kuid mis on juba kord selge kuju võtnud, seda on üha raskem kujutada ette teistsugusena.

XXI sajandi Lääne kultuuri võib pidada peamiselt visuaalseks, sest meie elu korraldab ja saadab vohav inimeste ja seadmete vaheliste liideste üleküllus. Sellegipoolest tundub, et meil jääb vajaka visuaalsest kirjaoskusest, millega digitaalselt loodud kujutisi dešifreerida – me teeme seda üksnes sümboolse loogika kaudu, nii nagu toimib keel. Seetõttu pole eriline üllatus, et sageli oleme pildist sedavõrd võlutud, et ei näe selle sisu, unustades, et digitaalne kujutis on oma olemuselt sünteetiline. Kujutisel on selle konstrueeritud sisu ja sisu konkreetsed elemendid (ainelisus, värvid, aga ka nimelt liides ise) ning seega on selle tähendus alati hajunud. Taoliste kujutiste majanduslikud, sotsiaalsed ja poliitilised tähendused on sageli peidus erakordselt estetiseeritud liideste taga. Need on omakorda mõnikord loodud millegi reklaamimise või tutvustamise eesmärgil ning sõltuvad suuresti tellija eelistustest. Meie visuaalne kirjaoskamatus ei tulene mitte ainult logotsentristlikust haridussüsteemist, vaid ka ebakõlast, mis valitseb meediateooria kui akadeemilise distsipliini ja meediapraktika kui tööstuse vahel ning on tingitud ühtlasi mõlema valdkonna läbipaistmatusest ja ligipääsmatusest.

Franco „Bifo” Berardi tunnistab seda probleemi, märkides, et „simulatsiooni ahvatlev jõud muutis füüsilised vormid kaduvateks piltideks, lasi visuaalsel kunstil viirusena levida ning allutas keele reklaaminduse võltsrežiimile”[1]. Linnasimulatsioone ja arhitektuurilist visualiseerimist on kasutatud alati turundusmehhanismidena mitte üksnes puhta, särava esteetikaga ehitatud keskkonna taasloomise kaudu, vaid ka uute ihaldusväärsete elukeskkondade reklaamimisel. Toodetud digitaalsed simulatsioonid näitavad disaini standardiseeritud moel, põimides reaalseid kaadreid animatsioonidega – see tähendab reaalse oleviku vastandamist hüperreaalse tulevikuga, kasutades selleks kiiret linnulennul tehtud ekskursiooni, saateks rõõmus akustiline muusika. Tallinna Reidi tee vastuolulise laienduse animatsioon, mille linnavalitsus avaldas 2017. aasta jaanuaris, kasutab disaini õigustamiseks kõiki ülalmainitud võtteid, kuigi kasutajad ei saa seda projekti kunagi sellisel viisil kogeda. Tänapäeva meediatoodangust on saanud innovatsiooni kui eesmärgi taotlemisel vaatemäng. Paljud meedia tootjad (ja tarbijad) on sisse võetud tehnoloogiliselt arenenud tulevikust, jättes tähelepanuta, kuidas sellest tulenev meedia kriitikavabalt norme loob ja säilitab, neid võimendab, kuid ei mõtle sugugi subjektidele, mida see toodab.

Samale seisundile viidates kirjutab meediateoreetik Wendy Hui Kyong Chun oma essees „Tarkvarast ehk Visuaalsete teadmiste püsivusest”: „Kas tarkvara polegi just see, et midagi väljendatakse üksikasjalikult, et midagi käega mittekatsutavat tehakse nähtavaks, muutes samal ajal nähtava (näiteks masina) nähtamatuks?”[2]

Mind huvitabki masina ja selle protsesside kadumine liideste standardiseerimise kaudu. Millised on need vahendid ja meetodid, mida digikultuuris kasutatakse, millised ekraanisuurused ja pikslisuhted, digiformaadid ja kirjatüübid, andmete pakkimisviisid, internetiprotokollid ja muud tegurid, mis kord suhestununa toovad lõpuks ohvriks oma potentsiaalsuse, selleks et luua lõplik „resolutsioon”, mis on „nii lahendus kui ka kokkulepe”? Alustades kandilise ekraani türanniast ja kaadrisagedusest ning lõpetades pikslisuhtega on standardid üks viis organiseerida, tõhustada ja kaubastada tooteid, mis on tuntud ja mida võib erinevatel digiplatvormidel ja meediakanalites levitada. Standardid on digitaalse pakkimise vorm, rida meelevaldseid otsuseid, mis on kujundatud normideks, ning kui need on kord juba selge kuju võtnud, on üha raskem kujutada ette teistsuguseid kujutamisviise.

Linnaametnikud, planeerijad ja arhitektid on linnastrateegiate ja poliitika kujundamises ulatuslikult arvuteid kasutanud, seega imbub digitaalse pakkimise mõju igapäevasesse linnaellu. Ma räägin digitaalsest modelleerimisest kui simulatsioonist – hulk distsipliine on võtnud selle meetodi kasutusele selgitava vahendina, mis tunneb ära ning liigendab sotsiaalseid ja linnalisi mustreid, ning ennustusmehhanismina, mis täidab poliitilist ja turunduslikku otstarvet. Kuigi modelleerimise praktika ei piirdu üksnes digitaalsega, pean ma digitaalse modelleerimise staatust ja olemust problemaatiliseks, sest see pigem tekitab küsimusi, kui on millegi vastuseks. Seetõttu tuleb see lahti harutada. Nende simulatsioonide disainimise ja rakendamisega tegelevad mitmed pooled mitmes järgus, alustades vahendi materiaalsete piirangute seadmisest (mis puudutavad näiteks arvutusvõimet, simulatsiooni aega, kaadrisagedust, kasutatud programmeerimiskeelt) ja sellest, kuidas andmesisendit kogutakse, ning lõpetades otsustega, kuidas autorid teisendavad teoreetilise mudeli (või hüpoteesi) koodiks ning kuidas tulemusi kujutatakse ja loetavaks tehakse.

Sageli oleme pildist sedavõrd võlutud, et ei näe selle sisu, unustades, et digitaalne kujutis on oma olemuselt sünteetiline.

Mudeleid kiputakse valimatult omaks võtma, sest nende legitiimsus tuleneb teaduslikest apriorismidest. Tänapäeval võivad tehnoloogilised seadmed andmeid tohutult üksikasjalikult ja kiiresti lugeda ning analüüsida. Nende loodud mudelite „edu” mõõdetakse sageli selle järgi, kui hästi nad tegelikkust peegeldavad, ning seega saab eesmärgiks täpsus, millega nad olukorda kirjeldavad. Samas soodustab andmete tohutu kuhjumine seoses aineliste (riistvara ja tarkvara) piirangutega teatavat statistilist lähenemist massinähtuste selgitamisele ja kujutamisele. Müra isoleerivate ja tasandavate algoritmide sage kasutamine sotsiaalsetes ja linnaruumimudelites ning katse elimineerida kõrvalekaldeid normist neid ihaldatud seisundi poole juhtides näitab suhtumist, mis järgib reaalteaduste deduktiivsust ja induktsiooniloogikat, mitte ei kasuta ära generatiivset loogikat, mida arvutid võimaldavad.[3] Mudelist saab üks tervik, selle statistiline konsensus neelab kõrvalekalded ja alternatiivsed mudelid. Tulemused kohandatakse lähenemisega, mis kinnistab status quo’d, erinevused surutakse maha püüdlusega olla kõikehõlmav, säilitades samas oma teadusliku paikapidavuse. Sageli jäetakse tähelepanuta asjaolu, et mudel ei saa kogu probleemi tabada ning see sobib vaid katsetamiseks konkreetsel otstarbel, milleks see ehitati.

Mudelitele omistatakse sageli ka bioloogilisi või „emergentseid” omadusi, jäädes seeläbi koodiridades pimedaks nende loojate tehtud valikute suhtes. Taoline arvamus tuleneb sageli usust, et kõigile keerukatele sotsiaalsetele probleemidele on lihtne lahendus (mida pakub sageli ka neoliberaalne turg). Üheks kõnealuse suuna näiteks on arhitektuuriliikumised, nagu Patrick Schumacheri parametritsism. Arhitektuuriprotsessi ja visualiseerimise arvutipöördest sündinud parametritsism pretendeeris avatusele, alt-üles-metodoloogiatele, voolavusele ja variatsioonidele, kuigi vahendina taandab parameetriline modelleerimine keeruka tegelikkuse näilistele sarnasustele, väites, et ühiskondlike gruppide vahelisi mitmetahulisi suhteid on võimalik anda edasi arhitektuursete vormidega.[4] Oma neopositivistliku lähenemisega taandab parametritsismi kirjeldatud modelleerimine ruumi selle mõõdetavatele omadustele, säilitades samas loomulikustatud ilme, mille näiteks on loodusele viitavate analoogiate kasutamine. Parametritsistlik modelleerimine on tänu muutumisvõimele paindlik, kuid ometi ette määratud: selle parameetrid on eelnevalt paika pandud ja taandatud arvulisteks skaaladeks, mis viib eelprogrammeeritud permutatsioonideni. Hoolimata sellest, et parameetriline modelleerimine nõuab keerukust ja mitmekesisust, piirab taoline ruumi loomine erinevusi ja variatsioone, muutes keskkonnad justkui „mõõduühikuteks”. Tekivad tervikud iseeneses, mis on eraldatud muust linnaruumist, taandades selle keerukate suhete teaduse vaid üheks põhjuseks ja tagajärjeks. Nii näeme taas, kui arusaamatud on tingimused, milles toodetakse mudelit depolitiseerivaid tulemusi, mis teevad selgeks kogu mudelist tuleneva poliitika.

Tähelepanuta jäetakse asjaolu, et mudel ei saa kogu probleemi tabada ning see sobib vaid katsetamiseks konkreetsel otstarbel, milleks see ehitati.

Nende mudelite ilma igasuguse kriitikata omaksvõtmine on ohtlik, sest kõik viperused, puudujäägid ja valekuvandid on muudetud võimatuks (sarnaselt Terry Gilliami filmi „Brazil” autoritaarse bürokraatliku ühiskonnaga). Kuna mudelid ja nende tulemused on haaratud igapäevaellu poliitika, reeglite, eeskirjade ja seaduste ning lõpuks ka materiaalsete konstruktsioonide kaudu, ei piirdu nad üksnes puhta kujutamisega, vaid muutuvad performatiivseks. Linnakeskkond oma teenuste ja funktsioonidega sõltub üha enam andmete tootmisest, kogumisest ja liigendamisest linnade miniabstraktsioonidesse, kus katsetatakse erinevaid stsenaariume, langetatakse otsuseid, luuakse nende põhjal tegelikke keskkondi ja paisatakse need tagasi uuele ringile. Seda kõike selleks, et neid siis uuesti abstraktseks muuta ning üha uusi simulatsioone luua ja katsetada. Sedamööda, kuidas linnaelanikud andmeid toodavad, analüüsivad ja seejärel tarbivad, satuvad üksikisikud abstraktsiooni-, katsetamis- ja rakendamisprotsessi võrku. Siiski, kuna kogu suhtlemine kõigi poolte vahel, kes osalevad mudeli loomises ja tarbimises, on mõlemat poolt muutev omavaheline suhestumine[5], võib võimu üksikisikute üle muuta üksikisikute võimuks, sest mudelil on arenemiseks vaja nende panust. Ilma uue sisendita, ilma juhuseta minetab simulatsioon oma muutumisvõime, muutuste esilekutsumise võime. Sedamööda, kuidas digitaalsed mudelid meie linnade osaks saavad, loovad spekulatiivsed protsessid ja mis-siis-kui-stsenaariumid muidu negentroopilistes keskkondades konstruktiivseid nišše ja uusi lubavusi.

Asjaolu, et mudeli parameetrid on fikseerinud vaid võimul olevad inimesed, võib üksnes taastoota asümmeetriaid ja nähtusi, mida simulatsioonid üritavad paradoksaalselt uurida ja lahendada. Samas kui digimudelite loodud tegelikkuse abstraktsioon võiks tekitada hoopis jätkuvaid variatsioone – aga ainult juhul, kui mudelite parameetreid oleks võimalik demokraatlikult reguleerida ja kohandada. Kui kasutada mudeleid poliitika kujundamise vahenditena, peaks inimestel, keda see poliitika mõjutab, olema võimalus mudelite struktuurseid parameetreid moduleerida, nende kohta ettepanekuid teha. Modelleerimise dilemma seisneb pinges, mis valitseb linna uute, proovimata mõjude võimalikkuse ja kalduvuse vahel mudeli juhuslikkust talletada, instrumentaliseerida ja normaliseerida, muutes selle tsentraliseeritud süsteemi osaks. Mudeli autorite tegutsemisvõime ja protsessi käigus tehtud erinevate otsuste teadvustamine ning mudeli võime oma virtuaalsust esile tuua viib selle masinlikust ühe ja sama taastootmisest mitmekülgsemate reaalsuste poole, sest mudeldamise käigus tehtud erinevatel valikutel on ka erinevad tulemused, mida söödetakse igapäevasesse tegelikkusesse tegelike otsuste kaudu. Sellisel juhul jääks mudel pigem problemaatiliseks, mitte ei muutuks endastmõistetavaks, ning võiks reaalsust igapäevaelu uute võimalustega täiendada, mitte selle potentsiaali sulgeda – leida viise poolte omavahelisest suhtlusest tekkivate erinevuste soodustamiseks ilma neid vahendina kasutamata.

[1] Franco „Bifo” Berardi teoses Steyerl, H. 2013. The Wretched Of The Screen. New York: Sternberg Press, lk 10.
[2] Hui Kyong Chun, W. 2005. On Software, or The Persistence Of Visual Knowledge. – Grey Room, nr 18, lk 44.
[3] Epstein, J. M. 2008. Generative Social Science: Studies In Agent-Based Computational Modeling. – Journal Of Regional Science, vol 48, nr 4, lk 826–829.
[4] Schumacher, P. 2016. Hegemonic Parametricism Delivers a Market-Based Urban Order. – Architectural Design, vol. 86, nr 2, lk 114–123.
[5] Teoreetilise füüsiku ja soouuringute teoreetiku Karen Baradi loodud termin, mis kirjeldab osakeste ja lainete läbipõimunud seisundit Youngi katse ajal, mida kasutatakse kvantmehaanikas. Barad, K. M. 2007. Meeting the Universe Halfway. Durham, N.C., Chesham: Duke University Press.

Lila Athanasiadou on Delfti tehnikaülikooli arhitektuurikraadiga vabakutseline kirjutaja ja näitusekujundaja, kes on teinud koostööd erinevate kunstiplatvormidega Rotterdamis ja Ateenas. Praegu koordineerib ta oma alma mater’is ArtEZ sisearhitektuuri magistrite õppeprogrammi. Lila on töötanud arhitektuuribüroodes Itaalias ja Belgias ning teadurina arhitektuuribüroo MVRDV mõttekoja Why Factory juures. Sel kevadel esines Lila ka Eesti Kunstiakadeemia rahvusvahelisel konverentsil „Architectures, Natures & Data: The Politics of Environments”.