Viimase kümnendiga on Eesti avaliku ruumi debatt tunduvalt elavnenud. Kvaliteetset linnaruumi ja elukeskkonda nõutakse üha valjemal häälel. Iseküsimus on, kui kiiresti ja mis tasemel on neile ootustele vastatud.

Järgnev mõtisklus tõukub Eesti uutest avalikest ruumidest, kus põimuvad arhitektuur, maastik ja disain. Tüpoloogiliste näidetena toon esile väljakud ja promenaadid, sest need on linliku sündmusruumi ja vabaõhusuhtluse tulipunktid. 

Avaliku ruumi kontseptsioon

Avalik ruum on üdini euroopalik mõiste, mis oma sügavamates kihtides toetub antiiktraditsioonile (agoraa). Arusaam sellest, et tänavad, pargid ja väljakud on midagi ühishüve loovat ja võimaldavat, võttis selgemad vormid alates renessanssperioodist eelkõige Itaalia linnades. Antiiksete linnade eeskujul, kuid kaasaegseid vajadusi arvestades, hakkasid arhitektid ja linnaplaneerijad kavandama kohti avalike ürituste korraldamiseks, paiku, mis lõid ruumilisi „pause” ja olid ühtlasi võtmekohad ka linna arhitektuurses kompositsioonis. Üks kuulsaimaid ja pompoosseimaid on Vatikani Püha Peetruse kiriku väljak (Piazza San Pietro), mis sai oma praeguse barokse vormi itaalia arhitekti Gian Lorenzo Bernini kavandite alusel 17. sajandi keskel. Püha Peetruse väljak on, tõsi, kiituslaul religioonile ja paavsti institutsioonile, ent avaliku sündmusruumina sai platsist oluline eeskuju.

Arusaam nüüdisaegsest, ühishüvele orienteeritud avalikust (linna)ruumist korreleerub avalikkuse fenomeniga, mida võib pidada ilmaliku, modernse ja demokraatliku Lääne ühiskonna üheks nurgakiviks. Filosoof Jürgen Habermas paigutas avaliku sfääri tekke 18. sajandisse, mil Inglismaal hakkasid regulaarselt ilmuma esimesed ajalehed, kogusid populaarsust nn kohvitoad ning asutati laiale üldsusele ligipääsetavad muuseumid (Briti Muuseum 1753) – esimesed vabad avaliku arutelu platvormid. Avaliku ruumi kõrval eksisteerib niisiis ka selle mittemateriaalne paarik – avalikkus.

Hea avalik ruum mõjub värskelt ja sõbralikult, paigana, kus on põnev nii külalisel kui ka kohalikul.

Linlikus avalikus ruumis põimuvad omavahel nii füüsiline, isiklik kui ka ühiskondlik tasand, mis üksteist ajas järjepidevalt mõjutavad – sellest on kirjutanud paeluvalt prantsuse sotsioloog ja filosoof Henri Lefebvre. Avalikku linnaruumi kavandades ei looda kunagi pelgalt füüsilist keskkonda. Mis tahes tänav või väljak mõjutab otseselt selle kasutajaid ning seal viljeldavaid sotsiaalseid praktikaid. Need omakorda tekitavad paikadele mälukihistused – mittemateriaalse, kuid siiski tajutava imaginaarse tähendusvälja, mis mõjutab vähem või rohkem iga kasutajat.

Esimesed linnukesed

Eesti esimene nüüdisaegne linnaväljak ehitati Rakverre (Ott Kadarik, Villem Tomiste, Mihkel Tüür, Veronika Valk, võistlus 1998, valmis 2004). Teravnurkse geomeetria, sakilise sillutise ja hiiglaslike kuppelvalgustitega plats sai moodsa Rakvere sümboliks. Esteetika ja disain võisid konservatiivsema meelelaadiga kasutajaid küll häirida, kuid see tõi linnale palju tähelepanu. Kogu projekti võtmeisikuteks olid toonane linnapea ja linnaarhitekt (Andres Jaadla, Oliver Alver), kes tahtsid Rakveret moderniseerida – tõsta linna esile teiste väikelinnade seast ning muuta see atraktiivseks elupaigaks noortele. Linnaplatse, parke ja tänavaid oli väiksemal määral korrastatud ennegi, ent Rakveres loodi midagi, mis eristus – keskväljaku uus arhitektuur püüdis haakuda moodsa elutunnetusega.

Järgmiste põnevate linnaruumidena avati Tallinna Harju tänava haljasala (Ülle Grišakov, Olga Borisik, Triinu Järve, 2007) ning Tallinna Vabaduse väljak (Andres Alver, Tiit Trummal, Veljo Kaasik, võistlus 1998, I järk 2009). Neist esimene pakkus traagilise ajalooga esindustänava äärde madalhaljastusega linnapargi. Teine aga ambitsioonika linnalava, kus mängivad kokku nii poliitilised, majanduslikud kui ka ühiskondlikud tähendusväljad. Kahetsusväärne kujundusfopaa Vabadussõja võidusamba kujul (Rainer Sternfeld, Andri Laidre, Kadri Kiho, Anto Savi, 2007–2009) tõmbas kriipsu peale platsi arhitektide unistusele liberaalsest, tulevikku vaatavast linnaruumist.

Uued keskväljakud ja promenaadid

Hea avalik ruum mõjub värskelt ja sõbralikult, paigana, kus on põnev nii külalisel kui ka kohalikul. Just säärase ambitsiooniga on loodud hulk uusi linnaväljakuid ja promenaade. Eriti jõuliselt on sellele kaasa aidanud Eesti Arhitektide Liidu algatus „Hea avalik ruum” (projektijuht Kalle Vellevoog). Programm tõukus Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva sündmustest, kuid on jätkunud aktiivselt ka pärast juubeliaasta lõppu. Nelja aasta jooksul (2018–2021) on valminud kümme linnaväljakut, tänavat või muud väliruumiala peamiselt Eesti väikelinnades (Tõrva, Põlva, Valga, Rapla, Võru, Kuressaare, Elva, Rakvere I järk, Kärdla, Viljandi). Arhitektuurivõistlused on lõppenud ja ehitust ootavad teiste seas Tapa, Võsu, Lihula, Paide, Audru, Jõgeva, Sindi jt. Mõne projekti elluviimine on rahapuudusel või poliitkempluse tagajärjel ka takerdunud.

Väikelinnade uute keskväljakute puhul paistab üsna tihti, et hea uue avaliku ruumi loomise eesmärk on anda lootust, luua eeldusi ja võimalusi.

Avalikke ruume on korrastatud ka „Hea avaliku ruumi” programmist sõltumata. Tallinnas lõppes hiljuti Tammsaare pargi pikk värskenduskuur, mille käigus uuendati haljastust, rajati efektne, et mitte öelda efektitsev, valguslahendus ja ehitati suur kohvik (Kadarik Tüür Arhitektid, 2021). Tartust, mis on paistnud juba üle kümne aasta silma kvaliteetse linnadisaini ja avaliku ruumi planeerimisega, võib esile tõsta Vaksali väljaku kujunduse (Mirko Traks, Henn Runnel, Karin Bachmann, Tõnis Arjus, 2018). Otepää korrastas oma parema äranägemise järgi (loe: arhitektide ideed kõrvale heites) keskväljaku, kuid üsna kesiste tulemuste ja ehituskvaliteediga. Väike ja moodne linnaväljak on ka Paldiski südames (Madis Vaikmaa, Martin Saarnak, 2020).

Esimene terviklikult korrastatud promenaad oli Haapsalus (2010), järgnesid Narva-Jõesuu ja Narva jõe promenaad (mõlemad 2014). Pärnu rand on läbinud aastate jooksul mitu uuenduskuuri, neist viimase sel aastal. Tänavu valmisid ka mastaapne Sillamäe promenaad ning esimene lõik Tallinna Kopli rannapromenaadist. Tinglikult võib promenaadiks nimetada ka mastaapset Reidi teed, mis pikendas Pirita tee äärse jalg- ja rattatee koos haljasalaga kuni Tallinna sadamani – see on arvatavasti Eesti pikim promenaad. Mereäärsetest haljasaladest kõige uuem, oma mõõtmetelt ja ruumitüpoloogialt teistest ka selgelt eristuv on Tallinna kruiisisadama terminal ja sellega seotud urbanistlik avalik ruum (Maarja Kask, Ralf Lõoke, Villem Tomiste, 2021), sellest projektist pikemalt allpool.

Pigem väiksed sekkumised kui suured žestid…

Inimesed ei soovi veeta värskes õhus vaba aega ainult metsas või maal, vaid ka heas linnaruumis. Selleks on vaja tarbimissunnist vaba, mõnusa tunnetusega tehtud ja tegevusvõimalusi pakkuvaid avalikke ruume. Viimase paarikümne aasta jooksul rajatud linnaväljakute ja promenaadide seas on mitmeid, mis sääraseid tegevusi toetavad, kuid on ka üksikuid läbikukkumisi. Kuna eelarve on avalike objektide puhul alati piiratud, siis väljakutsed on sarnased: välja suudetakse ehitada enamasti üsna väike lõik või tükk linnaruumist, kasutatakse valmistooteid (samad ehitusmaterjalid, korduv linnamööbel, laste mänguväljakute detailid jm), ehituskvaliteet võib olla kõikuv.

Mõnevõrra on isegi üllatav, et asula kuvandi loomise seisukohast on omavalitsused olnud keskväljakute tellijatena üsna passiivsed. Uutest linnaväljakutest eristuvad esteetika ja kohaidentiteeti loova potentsiaali mõttes Võru ja Tõrva (vastavalt Villem Tomiste, 2019 ning Arhitekt Must, 2018). Kontseptuaalse, kuid tundliku lähenemisega on Elva ja Rapla keskväljakud (vastavalt Ülle Maiste, Diana Taalfeld ning Siiri Vallner, mõlemad 2019). Kärdlas on linna keskväljakule toodud palju loodust ja looduslikke materjale. Rakvere Pikk tänav (Karisma arhitektid, I järk 2019) mõjub aga lihtsalt kenasti korda tehtud tänavana, mis püüab elustada ajaloolist linnasüdant. Kõigil neil ruumidel on äratuntav, meeldejääv iseloom. Ent on ka alalhoidlikumaid, kohaspetsiifilisi projekte.

Avaliku ruumi seisukohast on tähelepanuväärne, et arhitektide utsitamisel avati Tallinna sadama territooriumist hiigelsuur ala, mis oli tavakodanikele suletud enam kui sada aastat.

Valga keskväljaku (Franchi Associati, 2018) puhul korrastati segahoonestuse ja võrdlemisi hapra identiteediga, ent asukoha mõttes keskne linnakvartal – rajati mänguväljak, istumispaigad, purskkaev, välilava jm. Eeskujulik näide nüüdisaegsest sõbralikust linnaruumist, kus esmapilgul puudub selgroog, see „midagi veel”, mis iseloomustab ruumikultuuri originaalseid väljendusvõimalusi. Ent kas originaalsus on antud juhul see kõige õigem kvaliteedi hindamise kriteerium? Võib-olla tuleks Valga projekti väärtusena näha just haprust ja olemasoleva tundlikku kokkupõimimist – mitte otsida monumenti. Väikelinnade uute keskväljakute puhul paistab üsna tihti, et hea uue avaliku ruumi loomise eesmärk on anda lootust, luua eeldusi ja võimalusi, mitte võtta jõulisi ruumilisi või kohaidentiteeti puudutavaid seisukohti. 

…ühe erandiga

Kõigist „uue” Eesti ajal rajatud avalikest linnaruumidest eristub üks: selle aasta suvel avatud Tallinna kruiisiterminal oma katusemaastikuga ja sellega liituv, kõrgetele betoonpostidele tõstetud 800 meetri pikkune promenaad (autorid Maarja Kask, Ralf Lõoke, Villem Tomiste). Tallinna moodsaim merevärav peaks oma välimuse ja mugavusega võluma tulevasi kruiisituriste. Kohalikele loodi aga monumentaalne catwalk, mis sobib enda näitamiseks ja teiste vaatamiseks. Pikal promenaadil on spordiplats, terminalihoone ülakorrusel restoran, istuda saab pikkadel puitpinkidel. Betoontribüünilt avanevad vaated Soome lahele. Detailviimistluse ja ehituskvaliteedi üle võiks ju norida (ebamugavad trepiastmed, lihvimata ja terav metallpiire, ebamugav ligipääs linnast jm), aga ilmselgelt on tegu ruumiga, mis end jõuliselt kehtestab.

Avaliku ruumi seisukohast on tähelepanuväärne, et arhitektide utsitamisel avati Tallinna sadama territooriumist hiigelsuur ala, mis oli tavakodanikele suletud enam kui sada aastat. Muidugi, eks see on ka Tallinna Sadama äri- ja turundusprojekt, et kasvatada oma sotsiaalset kapitali, ent Eesti kontekstis on siin loodud midagi pretsedenditut – nii tervikruumi, arhitektuuri, haljastuse kui ka üksikobjektide kujunduse kontekstis. Nüüd jääb ainult vaadata, kuidas see ansambel ajale vastu peab – kas inimesed võtavad selle omaks, kas loodud ruum hakkab ka ise uusi tegevusi genereerima ning kas kasutatud materjalid peavad ilmale ja ajale väärikalt vastu. 

Carl-Dag Lige on arhitektuurikriitik, kuraator ja ajaloolane, Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu liige. Ta on korraldanud, kureerinud ja vedanud mitut arhitektuuriüritust.