Innovatsioon linnaruumis ei ole võimalik ilma inimmõõdet ja elurikkust arvestamata ning hea avaliku ruumi kaitseta. See algab ruumi kasutaja tähelepanelikkusest ja mõistmisest ehk igaühe linnavaatlusest.

Viimane aeg on toonud järjepanu ambitsioonikaid uudiseid sellest, kuidas Tallinna linn hakkab tulevikku rohelisemaks ja moodsamaks ümber kujundama: arengustrateegia „Tallinn 2035”, kliimakava, liitumine Euroopa rohelise linna kokkuleppega, Euroopa 19 linna võrgustiku juhtimine ÜRO kestliku arengu eesmärkide rakendamiseks ja muidugi osalemine jälle nn ökoeurovisioonil ehk juba viiendat korda rohelise pealinna tiitlile kandideerimine.

Ilmselt ongi pidev (ja õigustatud) läbikukkumine enda algatatud auhinna kättesaamisel Tallinna lõpuks tegutsema pannud. Loetletud tegevused tulevad kindlasti kasuks – isegi kui rohepööre jääb provintslikult lahjaks, on see parem kui mitte midagi või senise status quo jonnakas jätkamine. Keskkonnaeesmärgid on otseselt seotud ka linnaruumiga, sest need hõlmavad ehitiste energiatõhusust ja sisekliimat, autostumise ohjeldamist, kliimakindlat linnaplaneerimist ja elurikkuse suurendamist.

Keskkonnaeesmärgid on otseselt seotud ka linnaruumiga, sest need hõlmavad ehitiste energiatõhusust ja sisekliimat, autostumise ohjeldamist, kliimakindlat linnaplaneerimist ja elurikkuse suurendamist.

Elurikkus linnas

Paljugi enesestmõistetavat ja silmale nähtamatut, mis aitab meil elus olla ja elu nautida, sõltub elurikkusest (õhk, vesi, muld, tervis). Selle teadvustamiseks on Eestis ellu kutsutud igaühe looduskaitse algatus: targad valikud koduaias, kodulinnas või ettevõttes hoiavad elurikkust meie ümber. See põhineb looduskaitse sidumisel igapäevategevustega, vastutuse ja tähelepanelikkuse kasvatamisel. Iga inimene ja ruutmeeter loeb, sest väga suur osa meie kaasteelistest on inimesest väiksemad ja ruutmeeter on koduks sadadele liikidele. Nii ei saa põgeneda ettekäänete taha, et mul pole oma maja ja aeda või et linna loodus ei mahugi.

Linnas saab elurikkust vaadata veelgi laiemalt – avalik ruum peaks võimaldama kõikidel seda mugavalt ja turvaliselt kasutada. Elus linn ei ole ainult hooned ja taristu, torud ja autod, vaid mitmekesine ja meeldiv majadevaheline olemis- ja tegutsemisruum, mis samuti kaitset vajab. Kuidas kasutada igaühe linnakaitset, et õilsad eesmärgid ei jääks vaid sahtlisse kuhjuvaks paberitäiteks ega muutuks tühjaks rohepesuks turunduskampaanias?

Elus linn ei ole ainult hooned ja taristu, torud ja autod, vaid mitmekesine ja meeldiv majadevaheline olemis- ja tegutsemisruum, mis samuti kaitset vajab.

Igasugune kaitse algab märkamisest ja mõistmisest. Kõige hõlpsamalt saab teha hea avaliku ruumi või eduka kohaloome kindlaks lihtsa vaatlusega. Igaühe linnavaatluseks ei ole vaja teaduskraade või imevidinaid – piisab tähelepanelikkusest ja empaatiast.

Vaatame näiteks lähemalt Tallinna äärmuseni linnalist Maakri kõrghoonete piirkonda, mis piirneb Gonsiori, Pronksi, Liivalaia, Lauteri, Rävala pst ja Laikmaa tänavaga. Kõrghooned kipuvad mõjuma kaunitaridena, keda on tore droonivaatest eksponeerida, kuid kellele liginedes põrkutakse ükskõikse või suisa ebasõbraliku kesta vastu. Tallinna city’t armastatakse kasutada innovaatilise riigi brändimisel ja seda ikka eranditult kõrgvaatest, millel on tegeliku maapealse avaliku ruumiga vähe pistmist.

Külalislahke ruum

Istumismaastik näitab, kui külalislahke ja inimsõbralik on ruum – kas seal leiab oma koha eakas või puudega inimene, turist või lihtsalt keegi, kes tahab nautida ostukohustuseta olemist, peatumist ja ringivaatamist. See on uute kontaktide tekkimise koht, jagatud ruumi demokraatlik sümbol ning julgustab inimesi jalgsi liikuma, sest pakub võimalust puhata ilma hinnalipiku või dresscode’ita. Taoline külalislahkus ja pisike sekkumine aitavad muuta anonüümse ruumi kutsuvaks kohaks, kus tahetakse olla pikemalt. Rahvusvaheline avaliku ruumi guru Jan Gehl ütleb, et heas avalikus ruumis on iga 100 meetri tagant istumisvõimalus, Suurbritannia transpordiameti kaasava liikuvuse plaani järgi isegi iga 50 meetri tagant.

Istumismaastik näitab, kui külalislahke ja inimsõbralik on ruum – kas seal leiab oma koha eakas või puudega inimene, turist või lihtsalt keegi, kes tahab nautida ostukohustuseta olemist, peatumist ja ringivaatamist.

Vaatlus annab Maakri piirkonnas tulemuseks 51 pinki ja 3 tooli, mida täiendavad bussipeatuste varjualuste 9 pingilaadset toodet. Arv ei tundugi väike, aga kogu kvartali pindala on u 188 000 m² (võrdluseks: Viru keskuse ja Estonia teatri vahelise Tammsaare pargi osa pindala on u 20 000 m²) ja seal paiknevad kõrgkool, erakool, kolm hotelli, kaubanduskeskus (kaubamaja ja Viru keskus jäävad arvestusest välja), neli panka, ohtralt büroosid, lisaks kohvikuid, poode, teenindusasutusi ja kortereid. Luminori astmelisel linnaväljakul on 8, Kivisilla tänaval 11, Rävala puiestee roheluses ja bussipeatustes veel 7 pinki. Paljud pingid on ilma seljatoeta, piinlikult valdav osa ilma käetugedeta ning osa paigutatud suvaliselt või suisa ebamugavalt, mida kinnitab nende vähene kasutamine. Pingist kui objektist üksi ei piisa, kui asukoht on vale. Nii paistab tõeliselt populaarne avalik ruum olevat hoopis tolmunud seintega Jaani seek, mille tuulevarjus suitsetamas käiakse.

Rohemeeter

Teine hea olemisruumi indikaator on rohelus, mille kasulikust mõjust nii inimese kui ka linna tervisele on tehtud hulgaliselt teadustöid. Siin saab appi võtta ka digitaalse andmekogu põhjal elurikkust mõõtva rakenduse Rohemeeter, mis hindab Maakri piirkonda 15 punktiga 100-st ehk muret tekitavaks. Piinliku eksimisruumi tunnistamise kõrval on õnneks ka suur arenemisruum, sest Rohemeetrist leiab palju konkreetseid näpunäiteid igaühe looduskaitseks.

Vaatlusel jääb silma kriipima, et lopsakad puuderivid on vaid Lauteri ja Viiralti tänaval ning Rävala puiesteel ehk nn vanade tänavate ääres. Värskelt uuendatud Gonsiori tänavale seda ajaloolist lahkust ei jagunud ja nii on ehitatud Gonsiori tn 12 hoone ette suur sillutatud lennuväli, kus 5 uut puud mõjuvad pigem mannetult. Maakri garaažide ümber puid leidub, aga need on ilmselt seal kogemata ja kaovad arvatavasti kohe, kui omanikevahelised vaidlused lubavad arendama ehk lammutama hakata. Samuti leiab puid Luminori tünnmaja ja Stockmanni kõrvalt, aga täielikult hüljatud on Tartu mnt, kus vaid Maakri torni ja Radissoni hotelli esised kiitsakad püramiidtammed hallile ruumile vaheldust pakkuma peavad. Roheluse heasse mõjusse paistavad uskuvat ka ettevõtted, sest sissepääse markeerivaid potikesi leidub palju, tihtipeale on need küll täidetud plastist butafooriaga. Eri kuju ja vormiga lillepotte ja istutusalasid justkui on, kuid nende sisu on enamasti kiviklibune ja kaetud kadakate-mägimändide-kanarbikuga. Mururibad on kitsad ja tihti otseradadega äratallatud, kuid nuditud muru pole elurikkuse mõttes parem asfaltplatsist.

Õiglane ruumijaotus

Lehesahina asemel lehvib siin palju Europargi lippe. Suisa kümme avamaaparklat laiuvad enamasti auklikul pinnasel (tänuväärne vaheldus asfaldile?), kokku u 19 000 m², suurimad neist vanal EKA platsil (4100 m²) ja Radissoni hotelli taga (3800 m²). Lisaks maa-alune Tornimäe parkimismaja ning Rävala ja Stockmanni parkimismajad näitavad kõik, mis on siinne ruumiline prioriteet. Maakri kvartalis on veel lugematul hulgal betoonist teetõkkeid, metallist torupornot ja valgusfoore, inimsõbralikke reguleerimata ülekäike leiab kogu alal vaid kaks. Muljet kinnistab luksusliku Swissôteli esine – viie võltstaimega tünni, kolme väikese kadakate-kanarbikuga totsiku ja kruusa-kadakatega lapikese kõrval on maja ümber pudistatud lahkelt tervelt 26 betoonist poolkera. Otse üle tee on teine koht, kuhu betoonplönnid on pesa teinud – väikese puukiriku kõrval oleva Europargi ees on 12 tühja lillekasti-tõkestit ja 20 poolkera ning SEBi peahoone kõrval veel 24 tükki. Paistab, et nende hankimisega tegelev ametnik on sattunud hoogu ja Maakri piirkonnast on saanud betoonplönnide ladustamiskoht, kus need vedelevad täiesti mõistusvastastes kogustes ja tõkestavad ohtlikult jalakäijate normaalset kulgu.

Igaühe linnavaatlus viib lähemale elurikkuse suurendamisele ja elusa linna kujundamisele, sest loosungite asemel hakkab kõnelema inimesi ümbritsev tegelik ruum.

Linnavaatlus on esimene samm muudatuste tegemisel, sest ilma märkamiseta ei oska tähele panna elukeskkonna väärtusi või puudusi ega ka nõuda paremat avalikku ruumi või selle loomisel kaasa rääkida. Mida rahulikumalt linnavaatlust teha, seda enam infot tekib (valgus-varjud, aastaajad, inimeste liikumised ja tegevused, aktiivsemad kohad, s.t mis on puudu ja mis üle). Igaühe linnavaatlus viib lähemale elurikkuse suurendamisele ja elusa linna kujundamisele, sest loosungite asemel hakkab kõnelema inimesi ümbritsev tegelik ruum.

Elo Kiivet on arhitekt ja urbanist. Kohaloomeentusiastina usub ta, et võrdsem avalik ruum muudab maailma paremaks ja elu rikkamaks.