Küsimus, kas kunst või kinnisvara, kuulub esmapilgul pigem moekasse investeerimisrubriiki, mis jagab soovitusi, mida hakata peale üle ääre ajavate säästudega, aga see kehtib ka arhitektuurimaailmas.

On ameteid, mille suhtes igaühel tundub olevat kindel teadmine, kuidas asjad tegelikult käivad ja mida kõike valesti tehakse. Tundmus on seda kategoorilisem, mida kaugemale arvaja erialast jääb, ning tihti palistatud emotsionaalse uduloori ja isikliku kurblooga. Kummalisel põhjusel (midagi vandenõuteoreetikutele?) algab enamik neist hambusse jäävatest ametitest a-tähega: arstid, ametnikud, advokaadid, arvutiinimesed, arhitektid. 

Arhitektuur on tõesti valdkond, millest pole pääsu. Pole vahet, kuivõrd seadusekuulekas, tervislik, uudishimulik või alternatiivreaalsusi austav olla – ruumist välja ei saa inimene kunagi. Arhitektitöö nahutamine pole iseenesest millegi poolest laiduväärt, sest hea kriitika viib edasi, aga nigelaks muutub lugu siis, kui hinnangud jäävad pealiskaudseks ja sokutavad väärt kraami valesse sahtlisse. Sildistamine võib olla vajalik nii kodu kraamimisel kui ka maailmapildi klaarimisel, aga üle pingutades tekib oht, et sildikleepimise hasart muutub olulisemaks tegelikust sisust. Ka koristades ei saa panna asju korraga mitmesse sahtlisse, aga inimlooma ja tema tegemistega on veelgi keerulisem. Kuhu siis õieti kuulub arhitektuur?

Sildistamine võib olla vajalik nii kodu kraamimisel kui ka maailmapildi klaarimisel, aga üle pingutades tekib oht, et sildikleepimise hasart muutub olulisemaks tegelikust sisust. 

Kas raha paneb rattad käima?

Kui jälgida meediat, siis paistab, et arhitektuuriuudised liiguvad pigem majandusrubriigis. See muudab arhitektuuri anonüümseks kinnisvaraks, mida liigutavad ehk tõstavad kusagilt olematusest linnaruumi arendajad ja menetlevad omavalitsused. Aadress on täpne, samuti arendaja ja ehitaja tiitlid, aga mida pole, on arhitekti nimi. Selgub, et kui on piisavalt raha, leitud krunt ja kirjutatud äriplaan, kukub lahendus kuskilt sülle, rullib end ahvatleva 3D-pildina lahti ja saabki kopa maasse lüüa. Vaevalt et taoline anonüümsus tuleneb liigsest tagasihoidlikkusest, mis takistab arhitektuuribürool projekti ja töölepingu allkirjastamist ning jätab kõik õndsasse teadmatusse. Arhitekt ei ole Banksy, kelle jaoks identiteedi varjamine on osa brändiloomest.

Majad ei kerki ju niisama või abstraktsest pühast vaimust. Kes nende taga ikkagi seisab – arhitekt või ehitaja? Loometöö tegija või kiviladuja, plaani väljamõtleja või kraanajuht? Tore on filosofeerida, et ilma rahastaja ehk tellijata ei sünni ka arhitektuuri ja tema on see, kes maksab ehitajale, kes arhitektuuri realiseerib, aga kas raha üksi suudab ikka mägesid liigutada? Muna ja kana dilemma ehk selle, kumb oli enne – tellimus või projekt, (raha)omanik või arhitekt –, võib rahuga kõrvale jätta ning lihtsalt tunnistada, et ideid saab ellu viia vaid koostöös ja ühtki osalist ei tohi kõrvale jätta. Nii võiks kõigepealt teadvustada, et autori tuvastamise detektiivitöö on tüütu, aga sellega saab hakkama (meedia ja PR, ae!), ning veel parem on lisada autori nimi arhitektuuriteostele, sh neist rääkivatele tekstidele, ilma küsimatagi. Igale majale ehk tõesti ei pea panema silti arhitekti nimega (kuigi ka selliseid mõtteid on olnud), aga vähemalt pressiteadetes ja uudistes võiks autorite nime väljatoomine olla elementaarne.

Arhitekt ei ole Banksy, kelle jaoks identiteedi varjamine on osa brändiloomest.

Tants ümber kunstivälja

Kinnisvaraks sildistatud arhitektuur taandatakse liigagi tihti äriplaani kaunistajaks, mis illustreerib vaid pressiteate tehnilist teavet ja müügipeibutust. Järjest tuure koguv mood kõigele hinnasilt külge kleepida tekitab pettekujutelma, et väärtust näitabki ainult finantskeeles mõõdetav. Samal põhjusel on levinud looduskeskkonda üheülbastav kantseliitmõiste „ökosüsteemi teenus” ja käibelt on visa kaduma buumiaja leiutis „loomemajandus”. Liigne lihtsustamine head tulemust ei anna, vaid sünnitab pigem vastandumist. Ka arhitektuurihariduse maastikul on näha kisklemist selle üle, kas arhitektuur on pigem tehniline (TTÜ) või kunstiline (EKA), peaks alluma majanduse (loe: ehitussektori) vajadustele või pakkuma loovalt lisaväärtust.

Arhitektuur loob küll füüsilist keskkonda ja reaalset ruumi, aga lisaks on üks selle eesmärk pakkuda naudingut ja elamust. Esteetiline mõõde koos argiellu lisakihtide toomisega on aga selgelt kunsti omadus ja seega kuulub vähemalt hea arhitektuur kunstiväljale. Kui tahta toekamat kinnitust sellele, kas kunagi arhitektuuri tähistanud „ehituskunsti” puhul on rõhuasetus sõna esimesel või teisel poolel, siis tuge saab nii autoriõiguse seadusest kui ka kultuurkapitalist, mis mõlemad kehtestavad õigusakti jõuga arhitektuuri kui teose ja kultuuri ehk kunsti.

Pealesurutud anonüümsuse mõttes näib arhitektuur täiesti omamoodi kunstivorm, sest raske on ette kujutada, et kontserdiplakatil oleks suvalise klaveri pilt ja kirjas nimetu müügilause stiilis „tore klaverikontsert”, sest noh, muusika räägib ju enda eest ja interpreet ei ole nii oluline. Peaasi on välja tuua toimumiskoht ehk korraldaja ja muidugi sponsorid. Või et raamatukaanele on märgitud suurelt kirjastus, aga puudub kirjaniku nimi, sest tähed pani ju järjekorda trükikoda. Või et restoraniomanik teatab pidulikult, et hankega leiti partneriks Rimi või Selver, kes hakkab toiduaineid tarnima, ja mainimata jäetakse peakokk, sest kui raske neid tooteid siis ikka potti on pista. Isegi riidepoed on aru saanud, et autorinimede moekunsti lisamine tuleb neile kasuks ja autorikollektsioonid aitavad kiirmoe vorstivabrikuid õilistada.

Pealesurutud anonüümsuse mõttes näib arhitektuur täiesti omamoodi kunstivorm, sest raske on ette kujutada, et kontserdiplakatil oleks suvalise klaveri pilt ja kirjas nimetu müügilause stiilis „tore klaverikontsert”.

Võltsuudised

Kui uurida edasi, millist arhitektuuri leiab majandus- ja kultuuriuudiste alt, annab põgus pilguheit kas või rahvusringhäälingu portaali üsna nukra pildi. ERRi viimane aasta alguse arhitektuuriuudis majandusvaldkonnast kõneleb tellijast ja arendajast, juures on anonüümne pilt pressimaterjalidest. Muide, ERR on lahendanud autorsuse küsimuse ignoreerimise mugava jokk-skeemina, sest pildi all on autor/allikas, mis võimaldab kirjutada looja asemel põhimõtteliselt mida tahes. Artiklit täidavad ruutmeetrid, parkimiskohtade arv (mis võiks olla tähtsam!), valmimisaasta ja ehitusmaksumus ning selle lõpetab loetelu ettevõtte tegevustest, aga ühtegi viidet arhitektile ei ole. Aga kas tegu on üldse erapooletu ja tasakaalukalt valgustava uudisega? Oh ei, sest täiesti identne pressiteade on leitav Postimehest, ehitusuudistest, Ärilehest, Õhtulehest ja mujalt portaalidest. Seega on tegu lihtsalt sisuturundusega, mis pole ajakirjandus, vaid reklaam, millele meediamajad alusetult oma toimetaja signatuuri külge keevitavad.

Kultuurikülgedel pole seis parem. ERRi viimane arhitektuuriteemaline artikkel on laenatud Sirbist, enne seda loetakse üle aasta betoonehitise kandidaadid ja ilmutatakse uudis Sõmeru keskuse arhitektuurivõistlusest ehk viimased kaks on samuti pressiteate kopeerimised. Sõmeru võidutöö autorid on küll nimetatud, sest teksti originaalautoriks on ilmselt arhitektide liit, aga pildi alla on leiutatud lakooniliselt jabur „Repro”.

Pressiteadete kopeerimisest kui ajakirjanduse räpasest saladusest on kirjutatud ja teemat uuritud palju, see pole ainult arhitektuuriuudiste probleem: „Eksivad need, kes arvavad, et tegu on viimase kümne-viieteistkümne aasta nähtusega, mis on tekkinud koos veebiajakirjanduse ja ajakirjandusorganisatsioonide majandusraskustega.” Lisaks sellele, et meedias „unustatakse” nimetada tõelised autorid, pannakse kopeeritud tekstid vahel maksumüüri taha, kuigi algallikas koostab ja jagab neid tasuta. Pressiteatest info ammutamine on loomulik, aga sinna peaks lisama kas midagi päriselt ajakirjanduslikku või tähistama need vähemalt suurelt hoiatussildiga „sisuturundus”.

Muidugi pole arhitektuur mingi eraldiseisev kunstinähtus, vaakumis hõljuv elevandiluust torn, vaid see on seotud tihedalt näiteks majanduse, poliitika, sotsiaalteaduste, ühiskonnakorralduse, tervishoiu ja kultuuriga ning just see teebki selle võluvaks. Ärgem lamendagem seda kinnisvara sisuturunduse anonüümseks ornamendiks.