Õigus mõistlikult korraldatud ja tervislikule elukeskkonnale võiks olla demokraatlikus ühiskonnas sama elementaarne kui õigus usulisi, seksuaalseid või poliitilisi vaateid väljendada ja praktiseerida. See tuleb meil aga kollektiivselt kätte võidelda, kasutades selleks näiteks kihutustööd, puuoksa enda elukohaks registreerimist, kommunaalkunstilisi protestiaktsioone või hambapastaga pasteerimist.

Linnaruumi parandamise praktikad ja sotsiaalsete gruppide võitlus paremate elutingimuste nimel on ajalooliselt linnade arengusse panustanud, nii et algsed ideed omandavad suurema väärtuse. Näiteks olid puud keskaegsetes linnades pigem haruldased, kuid nende istutamise eest hakkasid seisma kaupmehed, et muuta teekond linnakeskustes paiknevate turgudeni meeldivamaks – tihe lehestik pakkus varju lõõskava päikese eest. Alles hilisematel sajanditel hakati puudes nägema ka esteetilist, stressi maandavat ja lõpuks ka ökoloogilist väärtust.

Linnade ruumilise kvaliteedi eest võitlemisel sai märgiliseks 20. sajand, kus toimus murrang kodanike algatusvõimes ehk alt üles mõjutamises ja tekkisid aktiivsed kodanikugrupid, kes seisid häälekalt ja leidlikult oma õiguste eest. Lisaks teise maailmasõja pommitamistele laastas linnaruumi ka modernistliku linnaplaneerimise võrdväärselt radikaalne hävitustöö, mille käigus loodud üksluisem ruum eelistas pea alati ebaproportsionaalselt keskklassi kuuluvaid ja peamiselt meessoost autojuhte. Autode nimel kujundati suur osa USA ja eriti Euroopa linnade kesk- ja varauusajast pärit jalakäijakesksest tänavavõrgust radikaalselt ümber. Ühes pesuveega visati aga välja ka selle ruumi laps ehk senised ajalooliselt kujunenud kogukonnad oma eripäradega, luues nii ruumilise eelduse tänapäevase kogukonnatu ja modernsete psühholoogiliste probleemide (nt üksildus, stress, rasvumine jne) käes vaevleva homo urbanus’e sünniks.

Lääneriikides oli sellel arengul ka selge majanduslik tõukejõud, sest autost oli saanud üks kapitalistliku süsteemi ja isikliku vabaduse sümboltoode. Sellest tulenevalt tegelesid 20. sajandi keskpaigas sündinud ning sellistest klassikalistest tekstidest nagu Henri Lefebvre „Õigus linnale”[1] ja Jane Jacobsi „Ameerika suurlinnade elu ja surm”[2] innustunud liikumised ruumiliste probleemide kõrval ka sotsiaalsete ja majanduslike küsimustega ning kasutasid lisaks protestidele osavalt ka juriidilisi protsesse. Seda ikka selleks, et seista nõrgemaid kogukondi säilitava ruumi eest, aga ka vastuhakuks ebavõrdseid linnu kujundavatele, korporatiivsetest huvidest lähtuvatele, jõulistele, tihti igasuguse kohatunnetuseta anonüümsust tootvatele gentrifikatsiooniprotsessidele.

Peamine põhjus, miks Jacobs siin kontekstis oluline on, puudutab tema tegevust linnaruumiaktivistina, mis seisnes tema New Yorgi aastatel ehk 1950–1960ndatel mitmes Lower Manhattani piirkonnas vastuseisu korraldamises. Eesmärk oli hakata vastu planeerijate-ametnike kavatsustele asendada koos slummistunud piirkondadega ka ajalooline linnakude, ehitades selle asemele kiirteevõrgustiku ja uued kõrghooned. Jacobsi ja tema kaasvõitlejate meetodid sisaldasid õpikunäidetena aktiivset lobi- ja meediatööd, tuntud poliitikute ja avaliku elu tegelaste poolehoiu võitmist ja enda agenda nimel aktiveerimist, massilise (eduka) lamamisaktsiooni korraldamist Washington Square Parki kaitseks ning isegi avalikel meeleavaldustel mässu õhutamise eest vahi alla langemist. Pea kõik Jacobsi ettevõtmised olid edukad, näiteks Lower Manhattanit läbiva kiirteeprojekti ärajäämise tagajärjel kaotas ühel hetkel oma töö Jacobsi oponent, linnaplaneerimise eest vastutanud Robert Moses, kes oli USA modernistliku linnaplaneerimise ikoon. Viimase pärandi ideoloogiline mõju elab kahjuks nii mõneski kohas siiani edasi – sellega kokkupuutumiseks piisab Tallinna inimvaenulike magistraaltänavate või Maakri kvartali kõledate kõrghoonete vaheliste tänavate külastamisest.

Kes sadulasse, kes puu otsa

1960ndate teises pooles kujunes ruumiaktivismi üheks oluliseks tulipunktiks Holland, kus ajastule omase mässumeelsuse laineharjal tekkis hulk aktivistide gruppe, millest mitmed tegutsesid just linnade parandamise nimel. Anarhistlik kontrakultuuriliikumine Provo arendas juba 1960ndatel „Valgeid plaane”, näiteks värviti õhku saastavate ettevõtete korstnad valgeks ja käidi kunstiaktsioonina välja maailma esimesed elektriautode ja rataste jagamise programmid, mis nüüdseks paljudes linnades populaarsust koguvad (kuid toona läbi kukkusid).

Ühiskond tõmbas end laiemalt käima 1970ndate alguses, kui autode populaarsuse tõusuga kasvas erakordselt ka õnnetustes hukkunute, sh laste arv, kelle turvalisusest saigi kampaaniate üks keskne argument. Oma lapse õnnetuses kaotanud ajakirjaniku Vic Langenhoffi artikli pealkiri „Lõpetage laste tapmine!” andis nime mõjukale aktivistide grupile, mille liikmed hakkasid tegema õnnetuspaikades liiklusblokaade, jalgratastel demonstratsioone ja ruumilisi sekkumisi. Määravaks osutusid veel ka 1973. aasta üleilmne naftakriis, eri valdkondadest pärit huvigruppide ja Rooma Klubi ökoloogilistele hoiatustele järgnenud sotsiaalsed ja poliitilised ahelreaktsioonid, mis panid üheskoos aluse täiuslikule pinnasele rattakasutust soosivateks reformideks. 

Autode nimel kujundati suur osa USA ja eriti Euroopa linnade kesk- ja varauusajast pärit jalakäijakesksest tänavavõrgust radikaalselt ümber.

1990ndate Suurbritannias pakuti ülimalt loovaid lahendusi vastuseisuks ulatuslikule kiirteede rajamise programmile, kus protestiaktsioonidesse kaasati nii eri kunstivorme skulptuurist performance’ini kui ka juriidilisi eksperimente[3]. Näiteks kurikuulsa maantee M11 vastaste aktsioonide käigus George Greenis lasi üks meeleavaldaja raiumisele määratud iidse kastani selle kaitsmise eesmärgil oma elukohaks vormistada – samm, mida kohus aktsepteeris juriidiliselt pärast seda, kui talle oli sinna esimene postisaadetis kätte toimetatud. Puu raiuti siiski lõpuks pika hilinemisega maha, aga hävitatud puumajakesest sai võimas visuaalne sümbol.

Sama maantee ehitamisele ette jäänud ja lammutamisele määratud Claremont Roadil toimus aga veelgi ulatuslikum vastuseis: protestijad seadsid end seitsmeks kuuks kommunaalse kunstieksperimendina külas sisse, taastasid mitmete asutuste funktsioonid (nt kohvikud), ehitasid ruumi täis liikumist takistavaid installatsioone ja skulptuure ning korraldasid mitmeid meediakünnise ületanud aktsioone. Seda, kui 500-liikmeline politseiarmee nende viimase kindluse vallutas, protestijate kõlaritest kõlamas Prodigy album „Music for the Jilted Generation”, on mitmed osalised kirjeldanud oma elu ekstaatilise kõrghetkena. Vaatamata kaotatud lahingutele ja mitmete suurprojektide valmimisele suudeti oma tegevusega muuta tee-ehitus nii palju kallimaks ja ebapopulaarsemaks, et sellega hoiti ära teistest projektidest suure osa valmimine ning loodi emotsionaalne kasvulava tulevastele liikumistele, nagu Extinction Rebellion ja We Own The Streets.

Võime küll kartulikoori süüa, aga jala ei käi ja rattaga ei sõida

Kuigi eestlased pole suutnud ruumiküsimustes veel radikaalsuselt võrreldavat organiseeritud vastupanu osutada – kõige lähemale jõudsid vast Uue Maailma Selts ja Õismäe hõberemmelga kaitsjad –, on ruumiaktivism rahuldava tervise juures. Lisaks mitmetele sotsiaalmeedias teadlikkust tõstvatele mõjutajatele – @mitte_tallinn, @rattalinnapea, venekeelne @dufftie – leidub nii jalgrattakampaaniaid (Eesti Rattarikkaks, Tallinn Bicycle Week / Tour d’ÖÖ) kui ka kohalike mõjutamisgruppe, mis tegelevad ruumiloome otsuste kontekstis nõustamise, sekkumise ja üldise teavitustööga (Elav Tänav) või planeerimisotsuste vahendamise ja kogukonna esindamisega (Telliskivi Seltsi ja Linnalabori tegevus algusaastatel). Praegu näib jäävat vajaka laiemast impulsist, mis ühendaks mainitud seltskonnad looduskaitsjate ja kliimaaktivistidega ning aitaks viia suuremale osale ühiskonnast jõuliselt kohale teadmise, et jalgratastele ja jalakäijatele ning toimivale, omavalitsuste piire ületavale ühistranspordile rajatud ruum ning rohealade hävitamise lõpetamine toimub kogu ühiskonna huvides, sest see aitab kaasa rohepöördele ning loob esteetiliselt meeldivama, tervislikuma ja targema linnaruumi.

Kui lõpuks unistavalt lõõpida, igatseb hing eesoleva valguses seda, et üks kogukond läheb kas või laiema üldsuse majanduslikul toel lõpuks Tallinna vastu kohtusse Terviseameti mürateemaliste hoiatuste süstemaatilise ignoreerimise tõttu – hea oleks teha seda praegu Ülemiste terminali uue planeeringu kontekstis. Jõulisemat aktiivsust loodaks ka seoses autostumist soodustavate suurteede rajamisega, nt autostumise tulle õli valava Mustakivi tee laienduse või Tallinna ringtee rajamise vastu. Ka ööklubi HALL sulgemine pakub võimalust Berliini Mediaspree Versenkeni stiilis aktsioonideks, et süstemaatiliselt ööelu ja underground-kultuuri lämmatavale linnavalitsusele ning ühiskonnale tugev signaal saata. 

Mida aga teha selle kõige vahetuma ebaturvalise, stressirohke ja vaenuliku tundega, mida paljud meie linnades iga päev kogevad? Siinkohal on ebaseaduslikult pargitud auto ukselingile hambapasta määrimine või aknale distsiplineeriva sildi kleepimine vähim, mida igaüks oma ruumiõiguste eest seismiseks ära saab teha. Passiivsemaks, vandalismivabaks tegutsemiseks on aga võimalik saada innustust näiteks Elava Tänava blogipostitustest ja juhenditest, et haarata oma kodutänava kujundamisel ohjad enda kätte ning hakata kohalikku võimuesindajat mõjutama.

[1] Henri Lefebvre „Le Droit à la Ville”, 1968.
[2] Jane Jacobs, „The Life and Death of Great American Cities”, 1961.
[3] Toonaste sündmuste põhjalik kroonika: thegreenfuse.org/protest

Hannes Aava on õppinud ajalugu, kommunikatsiooni ja kunstiteadust ning praegu on ta tegemas Eesti Maaülikoolis karjääripööret maastikuarhitektuuri vallas. Heietab aeg-ajalt meedias filmi, kunsti ja ruumi teemadel.