Feminismi ideedest kantud ruumiloomel on maailmas ette näidata palju positiivseid algatusi ja sel on potentsiaali meie avalikku ruumi edendada, ent ometi pole see oma kanda siin ideoloogilise loosungina (veel?) eriti kinnitanud. Miks nii?

Modernismi pärandi ehk autokeskse, hääbuva tänavaelu ja kasvava sotsiaalse segregatsiooniga linna ning soolisuse vahel on varjamatud traagelniidid, sest mehed on olnud ajalooliselt (ja on jätkuvalt) aktiivsemad autokasutajad ja domineerinud ka planeerimisotsuste tegemisel. Vastukaaluks on tekkinud arvukalt rühmitusi, mis võitlevad selle nimel, et esindatud oleksid ka teiste linnakasutajate perspektiivid, ja tihti on nende liikumiste ideoloogiliseks katuseks olnud feminism. „Feministlikud linnad on humanistlikud linnad” – nii on selle raaminud linnaantropoloog Katrina Johnston-Zimmerman.[1] Sarnaselt on feministlik diskursus kesksel kohal mitmetes progressiivsetes kaasavamat linna arendavates liikumistes, kus see seisab empaatiliselt seniste planeerijate arvestustest välja jäänud gruppide huvide eest. Mis gruppide? Sisuliselt kõigi nende, mis ei koosne tervetest täiskasvanud meestest. 

Feministlik diskursus on kesksel kohal mitmetes progressiivsetes kaasavamat linna arendavates liikumistes, kus see seisab empaatiliselt seniste planeerijate arvestustest välja jäänud gruppide huvide eest.

Kaasavama linnaplaneerimise teema on laiaulatuslik ning hõlmab sisuliselt kõiki instantse alates elurajoonide ja hoonete arhitektuurist kuni liikluskorralduse[2] ja rohealadeni. Eestis on rohealade – kesklinna ja äärelinna parkide, looduslike puhkealade, skvääride jms – kasutamise põhjalikke analüüse küllaltki vähe, eriti selliseid, mis võtaksid arvesse parkide kasutajate sotsiodemograafilist tausta. Tehtud uuringute[3] põhjal joonistub välja muster, et nii Tallinna kui ka Tartu parkides on peamine tegevus (läbi)jalutamine ja naised on meestest rohkem esindatud – siin mängib rolli laiem tendents, et mehed sõidavad sagedamini autoga ja naised liiguvad rohkem jala, ka läbi parkide.

Elu- ja vaheldusrikkus

Võib-olla isegi olulisem on aga sellest tõukuv küsimus, kuidas Eestis üldiselt soolisest või muust identiteedist sõltumata parkidesse rohkem elu tuua. Mis tegevusi seal inimestele pakutakse lisaks istumisele? Istumise korraldamine on muidugi samuti tähtis küsimus. Mitmed kasutajaküsitlused näitavad, et teismelised, eriti tüdrukud, vajavad omavaheliseks suhtlemiseks ruumi, kus nad saaksid olla eemal täiskasvanute kuuldeulatusest ja nägemisväljast, mis võib soodustada seksuaalset ahistamist või tekitab lihtsalt hirmu patroniseerimise ees. Sarnaselt on Tartu Keskpargis avatud rulapargi lähistel näha, et valdavalt poiste domineeritud lärmakas ruumiosas ei kipu teised eagrupid eriti istuma, kui mitte arvestada üksikuid nende tähelepanust huvitatud eakaaslastest tüdrukuid.

Oluline on ka interaktiivsust soosivate tegevuste võimaldamine. Parkides pakutakse aktiivset tegevust valdavalt lastele või noortele poistele, kellele on suunatud korvpalli- ja jalgpalliväljakud, rulapargid ning – viimase aja „trendiettepanek” – palju ruumi nõudvad ja kitsast ühiskonnagruppi kõnetavad pump track’id. Äärelinna parkides lisanduvad grupina sportlased, kuid taas ei pakuta midagi suurimale sihtgrupile ehk igas vanuses jalutajatele-ajaveetjatele, keda võiks püüda näiteks interaktiivse tänavakunsti või eriilmeliste ajaveetmisaladega, mis ahvatleksid kauemaks jääma.

Noored naised eelistavad rahulikke ajaveetmiskohti, ümaraid (jah, geomeetria loeb!) laudu ja kultuurseid või mängulisi tegevusi, mis innustavad osalust, aga mitte võistluslikkust ja sellega kaasnevat avalikku hukkamõistu.

Kui piiritlemisel kitsamaks minna, siis Alexandra Lange on kaardistanud teismeliste tüdrukute vajadusi ja näidanud, et nad ei tunne huvi füüsiliselt kontaktsete ja vigastusohtlike alade vastu. Noored naised eelistavad rahulikke ajaveetmiskohti, ümaraid (jah, geomeetria loeb!) laudu ja kultuurseid või mängulisi tegevusi, mis innustavad osalust, aga mitte võistluslikkust ja sellega kaasnevat avalikku hukkamõistu. Soositud on igas vormis kiiged ja muud rippuvad istumisalused, ideaalis sellised, mis võimaldavad vestelda korraga kahel või enamal inimesel. Selliste lahenduste populaarsust demonstreerivad ilmekalt näiteks Reidi tee Pirita-poolse otsa suured kiiged, mille puhul võin kinnitada, et olen näinud neid kõikvõimalike demograafiliste sihtgruppide kasutuses sisuliselt igal tunnil ja iga ilmaga. Konkurentsile ja sooritusele keskendumise asemel näib seega olevat tunduvalt kaasavam ja universaalsem ruumiline lahendus selline, mis mõjub soodsalt sotsialiseerimisele ja passiivsemale ajaveetmisele.

Huvitavate järeldusteni on jõudnud ka maailma parima elukeskkonna edetabelite tipus trooniva Viini üks linnaplaneerimise juhtfiguur Eva Kail, kelle asutatud ja linnavalitsuse juhitav Frauenbüro (naistebüroo) on mõtestanud strateegiliselt ümber nii elamupiirkondade, tänavate ja hoonete arhitektuuri kui ka rohealade lahendusi, et need arvestaksid ka naiste vajadustega.[4] Näiteks täheldati Viinis 90ndatel, et parkides langeb drastiliselt teismeeas tütarlaste esindatus, sest olemasolevad ruumilised lahendused ja ka pakutavad tegevused soosivad noormehi. Kuues katsepargis kaasati uue lahenduse loomiseks tütarlapsi, kes visandasid oma ruuminägemused, millega arvestati parkide ümberkujundamisel. Eva Kaili juhtimisel on antud välja ka sootundlik meelespea, mille alusel kujundada naisi kaasavamat parki.[5]

Kogukond kui muutuste katalüsaator

Üks oluline lähenemine avalike alade „feminiseerimisel” on kogukondlik tegutsemine. Selle märkimisväärne näide on Torontos asuva Thorncliffe’i pargi naiste komitee, mis on pargi haldamise kohalikult omavalitsuselt sisuliselt üle võtnud ning korraldab lisaks rikkalikule ürituste programmile ka pargi inventari ja infrastruktuuri uuendustöid. Eraldi paistab silma, et lisaks naistele ja lastele turvalise olemiskoha ning kogukonna pakkumisele on pandud rõhku ka teiste rahvuste, kultuuride ja rasside kaasamisele, mille keskpunktiks on regulaarselt toimuv turg.

Kas valgete heteroseksuaalsete meeste ülemvõimu (ka ruumilises planeerimises) aitab paremini murda nende täielik väljajätmine või nendega koostöö tegemine?

See oli artikli jaoks materjali kogudes ainus kord, kui organisatsiooni kodulehel[6] valitsev diskursus mõjus eksklusiivselt feministlikuna ega tekitanud tunnet, et oleksin oodatud koostööpartnerina või mõnes muus vormis kaasa lööma. Näiteks nende tutvustustekst räägib kultuuriliselt eripalgelise taustaga naiste grupist, mis kutsub kõiki huvitatud naisi kogukonna avaliku ruumi ja planeerimisstrateegiate vajadusi kaardistama, et viia piirkonnas ellu positiivse mõjuga muudatusi. Paratamatult leidsin end tulevikulise küsimuse eest: kas valgete heteroseksuaalsete meeste ülemvõimu (ka ruumilises planeerimises) aitab paremini murda nende täielik väljajätmine või nendega koostöö tegemine? Viimane võib paljudel juhtudel ehk tõhusam olla, aga äkki see on hoopis alateadlik hirm hüpoteetilise tuleviku ees, kus feminism on „võidutsedes” egalitaarsest keskmest teise äärmusesse kaldunud ja ma olen põlatud sotsiaaltüpoloogia esindajana lihtsalt tühistatud.

Samas pole feminism ruumiloojate tegevuses ja linnaplaneerimise diskursusena justkui tugevalt kanda kinnitanud.[7] Kas sarnaselt ülejäänud ühiskonnaga alles oodatakse üldist pööret, mida surub praegu maha neoliberaalne süsteem, kus tellija tahe ja võistluste žüriide konservatiivsemate lülide jäikus määrab ära mingid piirid, millest üle ei astuta? Sellisel juhul säiliks ju võimalus väljendada end teksti kaudu. Teisalt, kui paljud üldse näevad olukorda problemaatilisena. „Eesti naisarhitektid ei nurise,” ütleb Margit Mutso[8], kes annab sellega mõista, et naistel on juba nõukogude ajast arhitektuuris küllaltki kindel positsioon välja võideldud ja paljusid ideid saab viia ellu ka ilma neile feminismi silti juurde kleepimata. 

„Feminism” tähistab kultuurisõdade ajastul paratamatult enese asetamist ideoloogiliselt tugevalt laetud konteksti, millega kaasneb risk negatiivselt silma torgata või konflikti sattuda. Tõenäoliselt on sellises kontekstis lihtsam proovida viia uusi ideid ellu vaikselt, pakendades need lihtsalt teisiti – ruumikasutaja seisukohalt ei ole lõpuks vahet, millises diskursiivses raamistikus idee autor esialgu toimetas. Parim võit on ju ikka see, mis saavutatakse ilma lahingut pidamata. Samas on iga kultuuriväljal toimetaja (ja kodanik üldiselt) seotud lisaks oma valdkonna arendamisele paratamatult ka ühiskondliku vastutusega. Kui olla teadlik meie soolise palgalõhe, sotsiaalse ebavõrdsuse ja linnaruumi maskuliinse planeerimise tingimustest, siis kas ikkagi ei hiili hinge küsimus, et äkki meil oleks ikka vaja ruumiplaneerimisse natuke rohkem seda va feminismi, häälekat ja eneseteadlikku.

[1] Johnston-Zimmermann, K. 2017. Urban Planning Has a Sexism Problem. – Next City, 19.12.
[2] Hea ülevaate Tallinna linnaplaneerimise probleemirägastikust ja võimalikest lahendustest pakub Kadi Viigi intervjuu Mari Jüssiga: Milline on hea linnaruum kõigile? – Feministeerium, 11.10.2017.
[3] Nt Eesti Maaülikooli tudengite Tartu parkides 2020. aastal korraldatud avaldamata seire Kureeritud Elurikkuse projekti raames või Tallinna rohealade kasutajate uuring aastast 2006.
[4] Eraldi tähelepanu väärib Kaili juhitud projekt Frauen-Werk-Stadt – Viini elamukvartal, mis kujundati naiste vajadusi esile tõstes ja pakkus turvalist, jalakäijale orienteeritud linnaruumi ning paindlikuma planeeringuga kortereid, mida sai kerge vaevaga väga erinevatele peremudelitele sobivaks kohandada.
[5] Parks – ways to implement gender mainstreaming. – City of Vienna.
[6] tpwomenscomm.org
[7] Vt lisaks Ruudi, I. 2019. Arhitektuur kui puisniit. – Sirp, 20.12.
[8] Mutso, M. 2019. Margit Mutso arhitektuurikommentaar. Eesti naisarhitektid ei nurise. – kultuur.err.ee, 11.03.

Hannes Aava on õppinud ajalugu, kommunikatsiooni ja kunstiteadust ning praegu on ta tegemas Eesti Maaülikoolis karjääripööret maastikuarhitektuuri vallas. Heietab aeg-ajalt meedias filmi, kunsti ja ruumi teemadel ning rajab koos PÖFFiga Koplisse uut parki.