Inimkonna sajanditepikkuse tehnoloogilise egotripi tulemusena oleme kujundanud oma ühisruumi nii mitmeid loodusnähtusi eirates kui ka elurikkust hävitades. Teadmised paremini tegemiseks on juba ammu olemas ja täienevad pidevalt, kuid nende juurutamise loidus peaks tegema muret igaühele, kes võtab kliimamuutust tõsiselt.

Traumad jagatakse füüsilisteks ja psühholoogilisteks ning näib, et seda liigitust saab kasutada hästi ka linnaruumi puhul. Näiteks füüsilistest traumadest rääkides oleks teemavalik Eesti kontekstis vägagi rikkalik. Võiks pajatada nii Tallinna, Tartu kui ka Narva linnakoes nähtavate pommitamisjärgsete sõjaarmide järelelust, mis kutsub siiani esile väga eriilmelisi reaktsioone: absurdimaiguline barokse Narva taastamisvisioon, vaidlused Süku ja Keskpargi ümber, Harju tänava hoonestamise saaga. Traumaatilise kontekstis võiks aga läheneda halbadele tulemustele ruumi kujundamisel, täitmisel ja planeerimisel, olgu selleks ebaõnnestunud skulptuurid ja ausambad või valglinnastumise tagajärjel tekkinud elurikkusest vabastatud monotoonne ja monofunktsionaalne ruum. Traumaatilist ühiskondlikku reaktsiooni põhjustab praegu kindlasti ka inertsina jätkuv nõukogudeaegsete modernistlike kavandamispraktikate kasutamine Tallinna tänavate rekonstrueerimisel.

Looduse alistamine

Hiljutine kokkupuude Šotimaalt pärit ja hiljem USAs elanud ning töötanud maastikuarhitekti ja linnaplaneerija Ian McHargi sulest ilmunud tüvitekstiga „Design with Nature”[1] inspireerib aga sügavamale kaevuma ning mõtlema meie traumadest ja nende mõjust eluruumi korraldusele. Nimelt on näiteks ÕS defineerinud trauma kui „välise või psüühilise mõjuri tekitatud kahjustuse”. McHarg, kelle elutee langeb suuresti kokku modernismi kui mõttevoolu elulõngaga, sai oma valdkonnas peamiseks ökoloogilise hävitustöö vastaseks eestkõnelejaks, keda kõrvutati sama teema raskekaallaste, näiteks merebioloogi ja looduskaitsja Rachel Carsoniga.

McHargi teooria kohaselt lõid inimese loodusest eemaldumisele eelduse kolm monoteistlikku religiooni – judaism, kristlus ja islam –, mis seavad inimese loodusest kõrgemale, nimetavad teda selle valitsejaks. Renessanss saab olla tema käsitluses seega loogiliselt vaid selle protsessi puhul õli tulle valamine ja alates 19. sajandi teisest poolest on see tsükkel ainult kiirenenud. Ta laskub julgelt kultuurilisse psühhoanalüüsi, väites, et selle looduse alistamise vajaduse põhjuseks on meie ürgne alaväärsuskompleks, mis juurdus sügavale kollektiivsesse alateadvusesse varajastel aastatuhandetel, kui inimene oli loomariigi toiduahelas praegusest tunduvalt madalamal positsioonil. Kas meie lapsepõlvetrauma?

„Sa sõidad kiirteel, kohmakal betoonvormil, mis on puutumata inimlikkusest ja kunstist – testament kurvale illusioonile, et automobiili ohjeldamisele võiks leiduda lahendus,” kirjutab Ian McHarg.

Muidugi tuleb McHargi niivõrd jõuliste pintslitõmmetega loodud üldistustesse, millega ta ärgitab pimeda tehnoloogilise usu ja kontrollimatute individualistlike tungide mahasurumist ning ökoloogiliselt läbimõeldud planeerimise ja loodusliku mitmekesisuse kaitset, suhtuda tervisliku skepsisega. Ebamõistlike tungide sümptomite alla kuuluvad tema hinnangul näiteks monofunktsionaalsed uusarenduspiirkonnad, sotsiaalselt segregeeritud linnaosad ja lõputult paisuv autoteede võrgustik, eriti seal, kus see on sündinud ajalooliselt väljakujunenud jalakäijasõbraliku tänavavõrgustiku arvelt – viimase on teinud läbi enamik USA ajaloolisi linnasüdameid.

Tänapäevasel lugejal võib tekkida seoses tema tekstiga ajalis-ruumiline paranoia, sest mitmed autori kirjeldatud probleemid näivad ajas kas samad või kordades võimendatud ka 2022. aasta Eesti kontekstis: loodust hävitavad, esteetiliselt vaadet ja mõistust riivavad uusarendused linnapiiril, monotoonsed tööstusrajoonid äärelinnas, linnade kontrollimatu paisumine rohealade arvelt jne. Autoorjuses vaevlevate eestlastega võiks kindlasti resoneerida ka tema seisukoht seoses meie rahvusliku „staatuse sümboliga”: „Sa sõidad kiirteel, kohmakal betoonvormil, mis on puutumata inimlikkusest ja kunstist – testament kurvale illusioonile, et automobiili ohjeldamisele võiks leiduda lahendus.”[2]

Eesti anno Domini 2022

Kui vaadelda McHargist inspireeritud pilguga linnaruumilisi arenguid Eestis, torkab silma tõik, et lisaks nüüdseks juba ärksamate inimeste teadvusesse jõudnud autokesksuse, tänavaruumi ebaturvalisuse ja valglinnastumise probleemidele ei ole üllatuslikult mitmetes hiljutistes auhindu pälvinud avaliku ruumiga tegelevates projektides arvestatud ka selliste murekohtadega nagu päikesepaisteliste päevade arvu tõusu tõttu laienevad kuumasaared või sademevee hulga suurenemine, mida ennustati Eestile juba 2015. aastal 10–20% võrra[3].

Mitmetasandiliste rohealade (puud, põõsad, alustaimestik) mõjust tänavate jahutamisel, sudu tekke neutraliseerimisel, temperatuuri alandamisel, õhu puhastamisel ja mikrokliima parandamisel, elukohtade loomisel ja tolmeldajatele toidu pakkumisel on meedias juba palju räägitud. Ometi võidavad meil siiani auhindu projektid, mida ei oska liigitada muu kui „sillutiseporno” alla. Esimestena tulevad meelde Tõrva keskväljaku musta sillutiskivi ja ühegi varjualuseta turuplats (kas kunstiline kontseptsioon tõrva ja rahvusmustriga on olulisem kui ruumikasutajate tervis ja heaolu?), Türi põhikooli ümbritsev kivikõrbe meenutav maastikulahendus ning Tartu Uueturu pargi konkursi võidutöö, mis sobiks oma kiviväljaku mastaapidelt pigem tihedalt asustatud Pariisi kesklinna. Erinevalt Põhjamaadest ja Lääne-Euroopast ei ole meil veel peale üksikute ja laiemalt tundmatuks jäänud näidete rajatud suuremahulisi sademeveekollektorina toimivaid rohealasid ning parkimisplatside ja asfaltpindade varjutamine puudega on alles lapsekingades.

Eestis näib olevat tendentsiks hoopis puude eemaldamine: terved alleed kas asendatakse väiksematega või nende arvelt lihtsalt laiendatakse auto- ja kergliiklusteid.

Kui vaadata aga kuumasaarte kaarte Eesti linnades, siis näiteks Tallinna ja Tartu puhul on näha probleemsete alade järkjärgulist laienemist[4]. Sealjuures on huvitav täheldada, et üldiselt langevad need alad kokku kõige madalama ruumikvaliteediga kohtadega ja on seostatavad just modernistliku planeerimise pärandiga: suurte supermarketite parklad ja katused, tootmishoonete üksused, transpordisõlmed ning paneelelamurajoonide vahele jäävad vähese haljastusega alad. Kui vaadata Eesti kliimaprognoosi aastateks 2040–2070[3], siis on oodata keskmiselt kuni 2,2-kraadist temperatuuri tõusu. Nagu näidati meile arvukate artiklite toel möödunud suvel, on kuumasaareefekt meil juba praegu linnades akuutne probleem. Selleks et meil 2,2-kraadise keskmise tõusu korral 2040ndatel puudest mingit kasu oleks, peaks hakkama juba praegu nende istutamise peale mõtlema.

Eestis näib aga olevat tendentsiks kohati hoopis puude eemaldamine: terved alleed kas asendatakse väiksematega või nende arvelt lihtsalt laiendatakse auto- ja kergliiklusteid, nagu on näidanud hiljutised ehitustööd nii Tartus, Haapsalus, Viljandis kui ka Tallinnas – viimase puhul on teada isegi juhtumid, kus kunagist puud jääb linnaruumis meenutama lihtsalt mullalaik nagu arm linna nahal. Teades, kui palju maksavad linnahaljastuses suured puud, ning eeldades, et ühiskondliku surve kasvades tuleb need varsti tagasi istutada, võib öelda, et praegu tegelevad mõned omavalitsused mõistuspärase haljastamise asemel ei millegi muu kui raha hävitamisega.

Sarnaselt McHargiga lõpetaksin hävitamisest ja ebamõistlikkusest rääkimise siiski lootusega, et oleme võimelised piisavalt muutuma – oma lapsepõlvetraumadest väljuma, endale krabatud looduse krooni rolli kõrvale heitma ja mõistuspärasemalt toimima hakkama. Linn on nüüdseks kodu suuremale osale maailma rahvastikust, seega on inimkonna jätkusuutlikkus paratamatult seotud linnade jätkusuutlikkusega. Loodetavasti suudame vältida selle anekdoodi realiseerumist, mida Ian McHarg oma tudengitele rääkis: „Pärast inimese põhjustatud apokalüpsist kogunevad ainsate ellujääjatena vetikad, kelle ülesanne on evolutsiooniratas uuesti käima lükata, ja jõuavad kiiresti konsensuslikule seisukohale: „Järgmine kord ilma ajudeta!””

[1] McHarg, I. 1969. Design with Nature.
[2] „You will drive on an expressway, a clumsy concrete form, untouched by either humanity or art, a testament to the sad illusion that there can be a solution for the unbridled automobile.”
[3] Luhamaa, A.; Kallis, A. jt. 2015. Eesti tuleviku kliimastsenaariumid aastani 2100.
[4] Tallinnas on vaatepilt iseäranis masendav.