Äsja lõppenud valimised, lähenev jõuluaeg ja pead tõstev vajadus parema elukeskkonna järele nõuavad kõik lubaduste, kingituste ja ootuste inventuuri. Kes ja kuidas loob avalikku ruumi?

Selleks et kõik alustuseks ausalt ära rääkida, teeb pealkiri eelkõige kummarduse Teele Pehki IDA Raadio saatele „Meie igapäevane avalik ruum”, mille mõnusalt kirju järelkuulatava teema- ja esinejavalikuga tasub tutvuda kõigil, kellele läheb korda neid ümbritsev linnaruum ja pakub huvi selle kujunemislugu. Teisena parafraseerib see muidugi kristlikes liturgiates kasutatava üsna universaalse meieisapalve neljandat rida „meie igapäevast leiba anna meile tänapäev”, mis on suunatud minu-maailma avardamisele meie-maailmaks, teiste inimeste ja nende vajaduste märkamisele.[1] See on ka lähenemine, milleta ei ole võimalik luua head avalikku ruumi. Küll aga tekib küsimus, kas ruumiloomes saab olla ainult üks suur eestvedaja ja vastutaja, kelle tahtele end rõõmu ja tänulikkusega allutada. On päris palju halbu näiteid bojaarlikest juhtidest, kes kipuvad alati varem või hiljem sügavasse sohu ja kraavi sattuma – väärt avalikku ruumi ei saa luua üksi ja juhtki on siin eelkõige oskuslik meeskonnamängija.

Ametlikud lubadused

Demokraatlikus ruumis on värskemad näited meeskonnamängust vastvalminud koalitsioonilepped, mille ruumiteemade jaotistest võib näha, mis tulevatel aastatel toimuma hakkab või mida oluliseks peetakse. Linnaruumi alla arvestasin nii need punktid, mida linnavõim on ise vastavalt nimetanud, kui ka keskkonda, linnasisest liikuvust, ligipääsetavust, hoonete ehitamist jm füüsilist avalikku ruumi puudutava.

Koalitsioonileppeid ühte võrreldavasse formaati üle kandes selgub eelkõige statistiline numbrimaagia. Ülekaalukalt võidab Tartu 12 lehekülje ja 215 lubadusega (sh linnaruum 73 ehk 34%), kuid tuleb tunnistada, et siin on mingid punktid (osaliselt) korduvad ja nii mõnigi neist võiks olla liidetud. Tallinnal on vastu panna 6 lehekülge ja 139 lubadust (sh linnaruum 65 ehk 47%) – kõnekal moel on ainsana kasutatud alapealkirjana hirmuäratavat kolesõna „kommunaalvaldkond”. Narva peaaegu 4 lehekülje ja 55 lubaduse (sh linnaruum 15 ehk 27%) kõrval on Pärnu lepingu 7 leheküljel 133 lubadust (sh linnaruum 63 ehk 47%). Väiksemate linnade arvestust esindavad Viljandi 4 lehekülge 74 lubadusega (sh linnaruum 33 ehk 45%), Valga 4,5 lehekülge 66 lubadusega (sh linnaruum 27 ehk 41%), Haapsalu 3 lehekülge 50 lubadusega (sh linnaruum 37 ehk 74%) ja Paide 2 nappi lehekülge 30 lubadusega (sh linnaruum 16 ehk 53%). On näha, et mida lühemaks jääb tekst, seda suurem osa sellest on eraldatud ruumiküsimustele.

Kingikotis on kuhi kenasid lubadusi, aga jõuludele järgneb enamasti uue aasta pohmell. Jääb vaid loota, et suuga tehtud suured linnad saavad ikka kärbsepesast paremad.

Huvitava lükkena on mõned omavalitsuste lubadused seotud riigi või ettevõtlusega: „otsime koostöös riigi/erasektoriga võimalusi”, „otsime erainvestorit”, „teeme kõik endast oleneva, et erasektori eestvõttel…”. Ilmselt oleneb vaatajast, kas siin on tegu vastutuse äraveeretamise või asjaliku realismi ja vajaliku koostööalgatusega. Kui mõnel pool on opositsioon avaldanud arvamust, et tegu on nõrkade kavadega, lähtudes sealjuures ka filoloogilisest analüüsist (sõnade „toetame”, „arendame’, „jätkame”, „soodustame”/„soosime”, „rikastame”, „tõhustame”, „parandame”, „väärtustame”, „leiame võimalusi”, „peame vajalikuks”, „pöörame tähelepanu” jmt esinemissagedus on tõesti silmapaistev), siis julgen, vastupidi, arvata, et päris kole oleks, kui kiirkäigul toimunud võimusuhete ja tegevusplaanide kokkuleppimisel oleks sõnastus konkreetsem. Need ju toimuvad enamjaolt (või ainult) poliitikute, mitte spetsialistide osalusel, mistõttu liiga ranged piirid võivad seada hiljem ohtu tegelikult toimivad/vajalikud lahendused. Lõplikud otsused ja prioriteedid tuleks ikka paika panna laiema aruteluga (ametnikud, kodanikud, eksperdid, volikogu) ja täpsema info põhjal. Nii paistab ka koalitsioonilepete tekstist silma päris tugev teadmiste ebaühtlus: mõni eesmärk on väga ebamääraselt üldsõnaline, teised jälle naeruväärselt täpselt kehtestatud. Muidugi ei pääse ükski allkirjastatud dokument kahjuks ka populistlikest loosungitest.

Sõnapidamise kunst

Nagu toodi välja Kuku raadio arvamussaates „Poliitikaguru”, oskab kirjutada igaüks, kes on haridust saanud, aga olulisem küsimus on see, kas ka linnajuhtimine jõuab järele ja veab susserdamiskultuurist välja. Sellel tasub igaühel hoolega silma peal hoida ja kodanike abistamiseks on loodud isegi platvorm Sõna ja Tegu, mis annab võimaluse jälgida poliitikute lubaduste täitmist, rääkida kaasa riigi valitsemise ja oluliste küsimuste lahendamise teemadel. Seal saavad lubadused juurde neli silti: lubatud (avalikult välja öeldud eesmärk), tegemisel, tehtud ja blokeeritud (tegevus on läbi kukkunud või pausil).

Kingikotis on kuhi kenasid lubadusi, aga jõuludele järgneb enamasti uue aasta pohmell. Jääb vaid loota, et suuga tehtud suured linnad saavad ikka kärbsepesast paremad. Kuigi ei tasu alahinnata sõna jõudu, on senine skeptiline vaatlustegevus ja arenemisjärgus järelevalvekultuur õpetanud, et uskuda võib vaid tegusid. Avaliku ruumi valdajaks peaks olema avalik sektor, kes kaitseb ja parandab avalikku ruumi kõigis oma otsustes.[2] Erinevalt elektrivõrgu või veetrasside valdajast, kes vastutab võrgustiku töökorras oleku ja pideva arengu eest ning kellelt me ootame seda teenuse tarbijatena, ei ole aga praegu paraku võimalik alati avalikule sektorile loota.

Selle ootuse, et keegi teine kuskilt „ülevalt” annab meile head avalikku ruumi, kadumise aluseks on enamasti pettumine omavalitsuste juhtimiskultuuris või blokeeritud lubaduste kuhjumine.

Selle ootuse, et keegi teine kuskilt „ülevalt” annab meile head avalikku ruumi, kadumise aluseks on enamasti pettumine omavalitsuste juhtimiskultuuris või blokeeritud lubaduste kuhjumine. Sellest hoolimata on rõõm näha algatusi, mis laitmise asemel (või kõrval, sest seegi on vajalik) käised üles käärivad ja paremat tulevikku ehitama asuvad. Veidi vastandlikud nii mõõtkava kui ka vahendite mõttes, kuid idealistliku pealehakkamise ja mitmekülgsete algatajate plaanis sarnased on Elav Tänav ja Hundipea arendus. 

Elava Tänava loomist inspireeris muu hulgas just lubadustest mitte kinnipidamine – ilusaid sõnu on kokku kuhjatud juba liiga palju, igapäevased otsused ja tegevused ning seeläbi ka meie avalik ruum on aga jätkuvalt juhuslikud ja tihti strateegiatele mittevastavad. Nii on see platvorm omamoodi tasakaalustaja, et kõigi linnaelanike huvid oleksid esindatud ja nende osalus tänavaruumi kujundamisel aktiivsem. Eesmärk on luua valdkonnas puudujääv analüüsi- ja sekkumisvõimekus ning tihe võrgustik ja pakkuda tööriistu, et kõik saaksid tänava kasutamisest rõõmu tunda ehk panustada avaliku ruumi loomisesse.

Wolfscape on hõiganud välja linnaplaneerimise viimase aja ühe isuäratavaima tööpakkumise Hundipea planeerimisvaldkonna juhi leidmiseks. Iduettevõtlusest inspireeritud ärksa meelega Wolfscape loob kliimaneutraalse ning inimsõbraliku linnaruumi mudeli esimese projektina Tallinnas Paljassaares Hundipea linnaosa. End Baltikumi ambitsioonikaimaks kinnisvara- ja rohearenduseks nimetava projekti puhul on märksõnadeks teaduspõhisus, 16 000 tulevast elanikku ja töötajat, nutikad liikumislahendused, rohkelt rohealasid, taastuvenergia ning tasakaal ehitatud ja loodusliku keskkonna vahel – need võiksid igal vähegi südametunnistusega ja tulevikku vaataval eksperdil südame kiiremini põksuma panna. Hoiame pöialt, et siin ei võtaks maad avalikus sektoris tavapärane vastuolu suurte sõnade ja tegelike sammude, püstitatud ambitsioonikate eesmärkide ja ajale jalgu jäänud ebapädevuse vahel.

Seega, kes siis annab meile igapäevast avalikku ruumi? Ja kas peagi koidab päev, mil küsija suu pihta ei lööda? Ehk võiks aga palve asemel endale lihtsalt meelde tuletada, et meie igapäevast avalikku ruumi ei tasu ootama jääda – nõudkem ja tehkem seda koos täna ja hommepäev. Aamen.

[1] „Issand, aita, et see meie tähendaks tõepoolest enam kui lihtsalt minu! Aita mul vabaneda ainult endale mõtlemisest ja anna mulle avatud süda teiste inimeste ja nende vajaduste märkamiseks.” Meditatsioon meie isa palve üle. – eliisabet.ee.

[2] Paaver, T.; Kiivet, E. Avalik ruum kui elukeskkonda siduv võrgustik. – Eesti inimarengu aruanne 2019/2020.