Suvelillede asemel püsikupeenrad, vähem anonüümseid muruplatse, teepeenrad kui biokütuse tooraine – rohepöörde elluviimiseks tuleks meie linnade ja infrastruktuuri haljastus muuta vähem hooldust vajavaks ja botaaniliselt paremini läbi mõelda. Lisaks kvaliteetsemale elukeskkonnale aitaks see suures plaanis nii raha kui ka muid ressursse kokku hoida.

Koos kevadise linnulauluga jõuab laulujärg ka linnade kommunikatsiooniosakondadeni, kes kuulutavad kodanikele, kui palju nende tasutud maksudest läheb tänavu avaliku ruumi haljastusele. Tartu on oma selle aasta plaani juba avalikustanud, kulutades kolmest istutuskorrast esimese puhul ligi 130 000 eurot suvelilledele, millele järgnevad tellimused nii püsikutele kui ka dekoratiivsetele puittaimedele, mida eksponeeritakse algul lillekastides ning taaskasutatakse hiljem juba püsivamas asukohas mõnel haljasalal. Tallinn lubas aga eelmisel, KOVide valimise aastal istutada linlaste rõõmuks „ühtekokku 6200 püsilille- ja 47 442 suvelilletaime, mis pannakse kasvama 16 peenrale, 312 vaasi, 25 lillepüramiidi ja lillepuude amplitesse. Suve- ja püsililledele kulub linnaeelarvest 543 000 eurot”. Arvude pedantlikult täpselt esitamine on linna suhtekorraldusosakonna jaoks kindlasti oluline tööriist, täpselt nagu õitesäras linn suudab omajagu valijaid emotsionaalselt positiivselt mõjutada.

Kui aga vaadata meie linnade lubadusi rohepöörde ja mõistliku toimimise kontekstis, hakkavad silma süsteemsed kitsaskohad. Maastikuarhitektuuris ja urbanistikas on räägitud juba aastakümneid ökoloogiliselt jätkusuutlike ja samas ka vastupidavate (ingl resilient) linnade loomisest, kus on märkimisväärne roll ka linnahaljastusel ja rohevõrgustikel. Väljapakutud mudelites on õige haljastus tähtsal, et mitte öelda kesksel kohal. Üheks oluliseks märkuseks on sealjuures liiga palju tegemine: oma jalajälje vähendamiseks ja jätkusuutlikuma linna kujundamiseks peaksime lisaks rohealade kaitsmisele vähem olemasolevaid niitma ja lehti riisuma, vähem väetama ja üldse harvemini looduslikesse protsessidesse sekkuma. Mitmetes parkides ei pääse siiski ka looduslikust ümberkujundamisest ning liigirikkuse ja taimede rindelisuse suurendamisest.

Kui asendada ligi 48 000 suvelille püsikupeenardega, jääks järgnevatel aastatel sadu tuhandeid eurosid üle muudeks tegevusteks.

Massiline suvelillede, amplite ja konteinerhaljastuse eelistamine kirjeldatud kontseptsioonidega paraku kuidagi kokku ei käi – kõigi nende puhul kasutatakse taimi valdavalt ühekordselt ja kuna tegu on kiirekasvuliste liikidega, vajavad need oma intensiivse elutsükli jooksul palju vett, väetist jms. Linnadele tarnivad aiandid on need protsessid kindlasti edukalt nii majanduslikult kui ka materiaalselt ära optimeerinud ning kirevatest võõrliikidest koosnevatest kataloogidest avalikku ruumi kureerivad ja keskmise linlase esteetilist maitset kujundavad linnahaljastajad tunnevad end buumiperioodil usutavasti mugavalt. Suures plaanis paneb see aga küsima selliste praktikate mõistlikkuse kohta.

Tulevase rohepealinna Tallinna puhul on sellise kriitika valguses vaatepilt iseäranis nukker, sest kui asendada ligi 48 000 suvelille püsikupeenardega, jääks järgnevatel aastatel sadu tuhandeid eurosid üle muudeks tegevusteks, näiteks aednike ja dendroloogide palkamiseks, pargiinventari ostmiseks, mänguväljakute rajamiseks. Õigluse huvides tuleb siiski Tallinna, veel enam aga Tartut ka veidi tunnustada, sest mõlemas linnas on positiivne programm olemas eksperimentaalse putukaväila ja „Kureeritud elurikkuse” projekti kujul, kus katsetatakse vähem intensiivsete rohealade loomisega ning mõeldakse välja haljastuslahendusi, mis arvestavad ka teiste linnas elavate liikide vajadustega. Ometi on tegu raskelt saavutatud eranditega, mis pole jõudnud veel linnade üldilmele kuigi suurt mõju avaldada.

Püsib siiski lootus, et eesseisvad olulised aastad, kui Tartu on Euroopa kultuuripealinn (2024) ja Tallinn Euroopa rohepealinn (2023), saavad teetähiseks ning toimub ka laiaulatuslik süsteemne murrang linnade haljastusstrateegiates, mitte ei panustata üksnes üksikute eksperimentaalprojektide tulemuste suhtekorralduslikku võimendamisse. Elurikkuse suurendamisel võib võtta lähtekohaks näiteks Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinnale tehtud elurikka linna planeerimise juhendi või natuke praktilisemate näidetega Amsterdami linnavalitsuse põhjalikud juhtnöörid linnaplaneerijatele, (maastiku)arhitektidele ja haljastajatele.

Hollandis ei hoita (maan)teeäärseid intensiivhooldust vajavate mururibadena, vaid neil lastakse võpsikuks kasvada – sellel on tähtis osa riigi energiamajanduses.

Kits kärneriks, teepeenar vesinikuks

Mainitud põhimõtted ei kehti muidugi ainult linlaste rõõmuks mõeldud avalikel haljasaladel, vaid teisteski rohealadena arvel olevates kohtades, sealjuures teeäärsetel, SLOAP-aladel[1], kaubandus- ja tööstuskeskuseid ümbritsevatel maastikel jne. Suur osa neist on Eestis intensiivse niitmise tõttu elutud rohekõrbed, kuid ometi loevad omavalitsused suurt osa neistki oma statistikas rohealadeks, et seeläbi oma rohepropagandale plusspunkte koguda.

Teeäärsed pole aga sugugi igas ühiskonnas muruga kaetud mittekohad ja seeläbi lihtsalt kulureaks linna või maanteeameti eelarves. Näiteks Hollandis ei hoita (maan)teeäärseid intensiivhooldust vajavate mururibadena, vaid neil lastakse võpsikuks kasvada – sellel on tähtis osa riigi energiamajanduses. Teadusliku uurimistööga on selgitatud välja teeservade liigisegud, mis annavad head energiasaaki ja kasvavad hästi ilma pestitsiidideta – soositud on näiteks siidpööris, vitshirss ja pajuvõsa[2]. Neid alasid niidetakse kaks korda aastas ja niide jõuab biokütusejaamadesse toormena pärast seda, kui need on pakkunud kasvuperioodil toitu tolmeldajatele ja silmailu möödasõitjatele. Järgmise sammuna plaanitakse hakata sellest toormest vesinikku tootma[3].

Kui eelnev näib eeldavat suuremaid ettevõtmisi kohaliku omavalitsuse eri ametkondade ja erasektori tasandil, siis oma panuse saavad anda ka eraaedade omanikud, kelle maatükid mängivad linnasisestes rohevõrgustikes samuti märkimisväärset rolli. Lisaks jõuavad eraaedade kaudu loodusesse väetised ja need neelavad ressursse, eriti joogivett. Näiteks Tallinna veevärgiga ühendamata Viimsi ja Harku vallas on põuastel suvedel põhjavee taseme ohtliku vähenemise tõttu joogivee kasutamist kastmiseks piiratud. Aiapidamise Mekas Suurbritannias kärbitakse aga 2024. aastaks jõuliselt turba kasutamist eraaianduse kompostitoodetes, et vähendada survet süsinikku siduvate turbaväljade kaevandamisele[4] – samm, mis sunnib seega ka aednikke jätkusuutlikumaid praktikaid valima.

Kliimale vastupidavama rohetaristu ja jätkusuutlikumalt toimiva linna praktikate kohta leidub Euroopas nüüdseks piisavalt palju positiivseid näiteid, millest eeskuju võtta. Sealjuures ei saa olla takistuseks jutt majanduslike vahendite puudumisest, sest üldiselt on jätkusuutlikumad lahendused lühikeses, iseäranis aga pikas perspektiivis ka tunduvalt odavamad, avaldades hiljem mõju ka muudes valdkondades, nt tervishoius ja energeetikas. Pigem on vaenlasteks sissetallatud vaimsed rajad, esteetiline konservatiivsus ja poliitilise tahtejõu põud.

[1] Planeerijate leksikast pärit irooniline termin „space left over after planning”, mis tähistab surnud alasid suurte teede vahel ja ääres.
[2] Voinov, A. et al. 2015. Estimating the potential of roadside vegetation for bioenergy production. – Journal of Cleaner Production, nr 102, lk 213–225.
[3] Gielen, P. 2020. Green hydrogen from pruning waste and roadside grass. – Agro&Chemistry, 12.06.
[4] Carrington, D. 2021. Peat sales to gardeners in England and Wales to be banned by 2024. – The Guardian, 18.12.

Hannes Aava on õppinud ajalugu, kommunikatsiooni ja kunstiteadust ning praegu on ta tegemas Eesti Maaülikoolis karjääripööret maastikuarhitektuuri vallas. Heietab aeg-ajalt meedias filmi, kunsti ja ruumi teemadel.