Käsitööl on olnud elukeskkondade kujundamisel pikk ajalugu ja hoolimata üha enam automatiseeruvast maailmast tuleks meistrioskuste säilimist väärtustada.

Käsitöö ja nüüdisaegne linnaruum näikse olevat esmapilgul vastandlikud mõisted. Käsitöö seostub keskaegsete meistrite, traditsiooniliste ehitusvõtete ja rahvapärase arhitektuuriga. Moodne linn on aga miski, mis on tehnoloogiline, tööstuslik ja massiühiskonnale omaselt anonüümne. Käsitöö ja 21. sajandi linn niisiis hästi kokku ei sobi. Seda enam on põhjust küsida, kuidas väljenduvad käsitöölik kvaliteet ja autori puudutus nüüdisaegses linnaruumis. 

Pilk ajalukku

Tööstusrevolutsioonist peale on ajalooteadlikud inimesed kurtnud regresseeruva käsitöökultuuri üle Euroopa linnades. Hansaaegne käsitöötsunftide süsteem lagunes aja jooksul ning alates 18. sajandist võtsid tehased ja tööstused üksikmeistritel turu järjepanu käest või ostsid nad üles – panid tööle enda ettevõtte heaks. Rahvastiku kasv ja hoogustuv linnastumine tekitasid üha suurema nõudluse eri olmekaupade, aga ka linnaruumidisaini järele. Eriti intensiivseks muutus see protsess 19. sajandi viimastel kümnenditel, Eesti aladel ehk suts hiljem, 19. ja 20. sajandi vahetusel.

Kui sepa asemel hakkas uksehingi, aknatrelle ja müüriankruid tootma metallitehas, siis on ilmne, et osa varasematest teadmistest läks kaduma. Ent kohe tekkis ka uusi asemele – tehnoloogia muutumine ei too ajas alati kaasa teadmiste hulga vähenemist, pigem toimub teadmiste ja oskuste teisenemine. Unikaalsete tarbeesemete, aga ka linnaruumi disainiobjektide (pargipingid, laternad, kaevurestid jne) asendamine masstoodanguga oli moderniseeruva linna paratamatu kaasnähe, kuid aitas ühtlasi avada ruumi- ja olmekultuuris täiesti uue peatüki – 19.–20. sajandi vahetusel hakkas kujunema toote- ja tööstusdisaini valdkond selle tänapäevases tähenduses.

Oli ka neid, kes püüdsid ühendada traditsioonilisi käsitööoskusi moodsa disainiga. Inglismaal pani arhitekt, kunstnik ja disainer William Morris 19. sajandi keskel aluse Arts & Craftsi liikumisele, mis võttis eeskuju keskaegsest käsitöömeistrite traditsioonist, kuid rakendas neid printsiipe moodsate interjööride kavandamisel (mööbel, tapeedid, sööginõud jne). 20. sajandi alguses sai Saksamaal hoo sisse liikumine, mis teisenes 1907. aastal Deutscher Werkbundiks – selle liikmed propageerisid sideme loomist unikaalse autoriloomingu ja tööstusliku tootmisviisi vahel. Kunst ja disain tuli nende arvates viia massidesse, et see ei jääks ainult eliidi privileegiks, vaid jõuaks ka formeeruva keskklassi kasutusse, arendaks nende maitset ja selle kaudu kogu ühiskonnas laiemalt ruumikultuuri.

Käsitöö ja 21. sajandi linnaruum

Kui küsida käsitöö ja nüüdisaegse linnaruumi kohta Eestis, siis võib vastamisega esmapilgul hätta jääda. Uusi kvaliteetseid näiteid, mis vääristaksid või mõtestaksid traditsioonilisi või ka tänapäevaseid käsitööoskusi, pole just palju. Kui tõlgendada käsitöö mõistet veidi avaramalt, võiks see tähistada ka mis tahes unikaalset lahendust – custom-made, rätsepaülikond ja kõik sarnased väljendid. Midagi, mis viitab ainulaadsele ja erilisele.

Uusi kvaliteetseid näiteid, mis vääristaksid või mõtestaksid traditsioonilisi või ka tänapäevaseid käsitööoskusi, pole Eesti linnades just palju.

Üks omapärane, rohkem arhitektuuri- kui linnadisainiobjekt on arhitektuuribüroo Salto kavandatud ja 2020. aastal valminud Emajõe lodjakoda Tartus. See ansambel oleks võinud olla vabalt lihtne laevaehituskeskus, aga missioonitundega MTÜ Emajõe Lodjaselts tahtis luua midagi erilisemat. Koos arhitektidega pandi alus kogukonnakeskusele, mis aktiveerib lõigu Emajõe kaunist kaldast ning tekitas sinna meeldiva puhkeala ja uusi tegevusvõimalusi. Kolmest musta fassaadiga püramiidjast hoonest koosneva ansambli suurim ehitis sisaldab lodjaehitustöökoda – see ei löö pahviks ainult mõnusa puidulõhna, vaid ka oma suurusega. See on nagu kirikusaal, ainult et religioossete praktikate asemel on siin au sees käsitöö – traditsiooniline jõelaevaehitus ja selle õpetamine. Lihtsate geomeetriliste vormidega arhitektuur on siin isemoodi raamiks ega tüki liialt esile. See pole ikooniline, brändi loov. Pigem on see vaoshoitud ja alandlik, mis võimaldab eri kogukondlikel tegevustel teoks saada. Hoolega ehitatud ja suuresti naturaalsetest materjalidest koosnev hoonestus on kvaliteetne nüüdisaegne lisandus Tartu linnaruumi, kuid väärtustab oma otstarbega ka traditsioonilist oskuskäsitööd.

Avaliku ruumi kvaliteedi tõstmisele on aidanud viimaste aastate jooksul palju kaasa Eesti Arhitektide Liidu algatusel ellu kutsutud programm Hea Avalik Ruum.

Avaliku ruumi kvaliteedi tõstmisele on aidanud viimaste aastate jooksul palju kaasa Eesti Arhitektide Liidu algatusel ellu kutsutud programm Hea Avalik Ruum. Teiste seas sai selle programmi egiidi all 2020. aastal moodsa keskväljaku ka Võru. Arhitekt Villem Tomiste kavandas platsile unikaalse disainiga, justkui hullumeelse leiutaja välja mõeldud seadeldised. Nende välimus – keerukas geomeetria ja lustlikud vormid – võib algul ehmatada, kuid tegelikkuses on kõik objektid ka praktilise funktsiooniga – lauad, pingid, valgustid, lille- ja taimealused. Teisisõnu on see komplekt iseäralikku linnamööblit. Enamik esemeid on seejuures mobiilsed. Liigutatavate objektide mehaanilised osad töötati välja koos masinaehitusinseneridega. Kõik tehnopitsina mõjuvad rattakodarad on üksikdetailidest kokku keevitatud. Platsilt võeti maha hulk puid, mis tegi kohalikud esialgu skeptiliseks, kuid nende asemele tulnud futuristliku moega plats on saanud nüüdseks Võru linna sümboliks.

Meister, arhitekt, disainer

Ajalooliselt olid meister ja disainer (ehitaja ja arhitekt) üks isik. Keskaegseid kirikuid kavandasid ehitusmeistrid, kes olid enamasti ka ehitustööde juhatajad ning omasid varasemat isiklikku ehitajakogemust – kes müürsepa, kes puusepana. Ruumilise keskkonna kavandajate ja nende elluviijate erialad kasvasid lahku alles hiljem. Arhitekte ja insenere hakati professionaalsel tasemel koolitama 18. sajandil, esmalt Prantsusmaal, hiljem Suurbritannias ja Saksamaal. Disaineri elukutse tekkimise võib paigutada eespool mainitud William Morrise aega, 1850.–1860. aastatesse. Tänapäevases mõttes tootedisainereid hakati aga koolitama alles Bauhausis 1920. aastate Saksamaal.

Ka tänapäevaste majade ja linnaruumiobjektide ehitamiseks on vaja kogenud müürseppasid, klaasijaid, plekkseppi ja keevitajaid.

Oskuslike käsitööliste vajadus pole ajas kuhugi kadunud. Ka tänapäevaste majade ja linnaruumiobjektide ehitamiseks on vaja kogenud müürseppasid, klaasijaid, plekkseppi ja keevitajaid. Neist võimekaimaid võib pidada julgelt keskaegsete ehitusmeistrite ametivendadeks. Robootika ja infotehnoloogia on viimaste kümnenditega küll tohutult arenenud, kuid päris sealmaal veel ei olda, et tarkvaraprogramm teeks kavandid, masinad toodaksid detailid ja robotid ehitaksid kõik valmis – ruumi ja elukeskkonna planeerimine ning rajamine pole veel tervikuna mehhaniseeritud ega automatiseeritud. Olgu öeldud, et loodetavasti seda aega ka ei tule, kuigi on arhitekte, kes unistavad säärastest arengutest (teiste seas nt Patrik Schumacher).

Disainiotsuseid nagu ka meistrioskusi ei peaks püüdma tervikuna tehnoloogiale delegeerida.

Disainiotsuseid nagu ka meistrioskusi ei peaks püüdma tervikuna tehnoloogiale delegeerida, sest siis tekib oht, et ruumikultuurist ja sellega seotud loomeprotsessist kaob tähtsaim komponent: inimintellekti võime reflekteerida ja tõlgendada nii distsipliini(de) enda arengut kui ka ühiskondlik-kultuurilisi protsesse laiemalt. See muidugi ei tähenda, et masinate, tehnoloogia ja tehisintellekti abi ei peaks üldse kasutama – vastupidi, kliimakriisi ja rahvastikukasvu kontekstis on see ainumõeldav, ent lõpuks on need ikkagi ainult vahendid. Tehisintellekt ei hakka kunagi andma vastuseid inimeseks olemise alusküsimustele, sest selle võimed on piiratud alusandmete ja konkreetsete algoritmidega. Algupäraseid ruumiloojaid – olgu arhitekte või disainereid – ning nende kavandeid ellu viivaid oskuskäsitöölisi ja meistrimehi vajab inimkond ka tulevikus.

Carl-Dag Lige on arhitektuurikriitik, kuraator ja ajaloolane, Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu liige. Ta on korraldanud, kureerinud ja vedanud mitut arhitektuuriüritust.