Eesti inimene ei oska arhitektuuri- ja ruumiteemadel arutleda – meie ruumiline intelligentsus ehk ruumi-IQ on madal. Maju hinnatakse jätkuvalt nagu 19. sajandi maalikunsti mõõdupuuga ilus/kole.

Elurikas linnaruum on midagi palju enamat kui rida romantilise moega agulimaju või äride säravaid fassaade, mida enda maitsest lähtuvalt siis kas kirutakse või kiidetakse. Ruumiprotsesside mõistmine ja neis tulemuslikult kaasarääkimine eeldab ruumitarkuse olemasolu.

Mürgel paari pildi pärast

Jälgisin suure huviga hiljutist avalikku debatti arhitekt Vilen Künnapu kavandi üle, mille ta koostas uue hoone tarbeks Stockmanni ristmiku äärde Tallinnas. Nii leheveergudel kui ka sotsiaalmeedias haarati kohe kinni planeeritava hoone ekstravagantsest välimusest: kes nägi viiteid suguelunditele, kes laste mänguasjadele, kes kahtlustas arhitekti mõnuainete tarbimises, kes süüdistas ärimehi künismis. Tehti intervjuusid, võeti positsioone.

Selles debatis ei paistnud paraku kedagi, kes oleks hammustanud läbi asjaolust, et tegemist oli kinnisvaraarendaja osava PR-lükkega. Keegi ei hakka seda maja kohe ehitama. Künnapu kavand polnud mitte ehitusprojekt, vaid alles eeleskiis dokumentide juurde, millega kinnistu omanik pöördus linna poole, et alustada detailplaneeringu menetlust – teisisõnu on tegu kõigest planeerimisprotsessi algfaasiga.

Elurikas linnaruum on midagi palju enamat kui rida romantilise moega agulimaju või äride säravaid fassaade, mida enda maitsest lähtuvalt siis kas kirutakse või kiidetakse.

Arendaja jaoks toimis see juhtum kindlasti lakmustestina – milliseks hooneks on valmis avalikkus, milliseks linnaametnikud. Seda üllatavam oli, et vahukloppimisega läksid kaasa ka mitu spetsialisti – kriitikat kostis nii arhitektide kui ka arhitektuurikriitikute hulgast. Oli siiski ka üksikuid hääli, mis juhtisid tähelepanu Künnapule kui tugevale loojanatuurile ja soovitasid tema kavandit vaadata just loomingulise žestina. Pigem jäi aga siiski domineerima arvamus, et see on pühaduseteotus ja märk moodsa arhitektuuri allakäigust.

Linn ei ole kunstisaal

Kirjeldatud debati keskmes olid paar pressiteate juures avaldatud 3D-visualiseeringut, mis kujutasid kavandatavat hoonet. Põhilise kriitika osaliseks said lopsakas värvipalett, geomeetriliste vormide valik ja hoone monumentaalne karakter. Teisisõnu keskendus arutelu kavandi välistele, formaalsetele omadustele. Seda vaadati kui järjekordset (ebaõnnestunud) üksikteost linnaruumis. Ent ehitatud keskkond – meie elukeskkond – on midagi palju keerukamat ja mitmekihilisemat kui üksikteos kunstisaali seinal.

Arhitektuur ja linnaehitus ei tegele ainult hoonete värvi ja vormiga – formaalesteetiliste küsimustega. Arhitektuuri- ja ruumikultuuris mängivad kitsaste kunstiliste küsimuste kõrval kaasa ka ühiskondlikud, majanduslikud ja poliitilised tasandid. Tuleb arvestada ehituslike, konstruktsiooni ja materjale puudutavate küsimustega, suuremas mõõtkavas ka linnaplaneerimise, demograafia ja majanduslike protsessidega. Nendega on omakorda seotud inimeste isiklik ja kollektiivne taju, argi- ja mälumustrite tasand ehk see, kuidas me ruumi tunnetame, mäletame ja kuidas see meile tähenduslikuks saab.

Arhitektuuri- ja ruumikultuuris mängivad kitsaste kunstiliste küsimuste kõrval kaasa ka ühiskondlikud, majanduslikud ja poliitilised tasandid.

Iga üksiku hoone puhul on raske neid siirdeid ja seoseid kohe näha, kuid need on olemas ja ruumiteemaline avalik debatt võiks neid seoseid rohkem arvestada. Ruumiprotsesside mõtestamine ja selgitamine on tähtis, sest see aitab toimuvaid muutusi paremini mõista – miks linnaruumis midagi ehitatakse või lammutatakse, miks kasutatakse pigem moodsaid, mitte ajaloolisi materjale, miks on mõni hoone suurema ühiskondlik-kultuurilise väärtusega kui teised jne.

Ruumi-IQ

Esteetikapõhist avalikku debatti pole mõtet taunida või püüda ära keelata. Skaalal ilus/kole hindamine on loomulik osa argikultuurist ja kohati ka -huumorist. Vahel on suisa mõnus ja vabastav kiruda linnaruumi kitsaskohti või sinna planeeritavaid kurioosumeid. Ent selle lihtsa arvamiskultuuri kihi kõrval tahaks avalikus (ka sotsiaalmeedias toimuvas) debatis näha suuremat mitmekesisust ja oskust luua ruuminähtuste vahel seoseid. Ka linlased võiks endalt tihedamini küsida, kuidas mõjutavad linnaruumi kvaliteeti demograafilised ja geograafilised protsessid (vananemine, linnastumine), ettevõtjate huvid (kasumisoov), ametkondlik masinavärk (bürokraatia) ja poliitikute agenda (võim) – nende küsimuste esitamine ei pruugi anda lihtsaid vastuseid, kuid võib olla palju viljakam kui ühe looja tagakiusamine tema loominguliste valikute pärast.

Linn kui elukeskkond on Eesti inimesel päriselt veel „kodustamata” – me alles õpime sellega ja selle sees elama.

Ruumikultuur ja selle nähtavaim osa – majad ja linnad – ei ole kergelt küpsev ühekihiline biskviit. Pigem on see Napoleoni kook, mille valmimine võtab kaua aega ja mis koosneb paljudest kihtidest. Selle kihilisuse mõistmiseks ja ka hindamiseks on vaja ruumi lugemise oskust – ruumitarkust. Naljaga pooleks võiks ehk isegi rääkida inimeste, kogukondade või lausa ühiskonna ruumilisest intelligentsusest – ruumi-IQst kui näitajast, mis iseloomustab seda lugemisoskust.

Eesti inimese ruumi-IQ on madalavõitu. Ühelt poolt on selle põhjus lühike linnalise eluviisi kogemus – siinsed elanikud on harjutanud linlikku, võrdlemisi tihedat ruumilist kooselu alles kolm-neli põlve. Võrreldes palju vanemate Lõuna- ja Lääne-Euroopa linnadega on see üürike kogemus. Linn kui elukeskkond on Eesti inimesel päriselt veel „kodustamata” – me alles õpime sellega ja selle sees elama. Siit ka põhjus, miks linnaruumilisi protsesse võib olla raske mõista, nendega leppida. Vahel jääb mulje, et linn pole Eestis paljude jaoks mitte võimalus, vaid pigem paratamatus.

Teine madala ruumi-IQ põhjus on puudulik ruumiharidus. Spetsialistide (arhitektid, sisearhitektid, maastikuarhitektid, linnaplaneerijad) väljaõppega on Eestis moel või teisel tegeldud sadakond aastat. Laiem avalikkus pole aga kuni viimaste aastateni saanud vähimatki ruumi- või arhitektuurialast haridust. Võib-olla on ajalootunnis midagi kuuldud linnade kujunemisest, kunstiajalootunnis sutsuke arhitektuuristiilidest, aga vaevalt et moodsa linna toimimisest ja uuest arhitektuurist. Eesti inimene võib olla küll lääneeurooplasest parem loodusetundja, kuid ehitatud keskkonna ruumiteadmiste vallas on ta sellevõrra tömbim. Olukord ei ole siiski lootusetu ja näitab paranemise märke.

Eesti inimene võib olla küll lääneeurooplasest parem loodusetundja, kuid ehitatud keskkonna ruumiteadmiste vallas on ta sellevõrra tömbim.

Juba kümmekond aastat on MTÜ Ruumiharidus (Katrin Koov, Kaire Nõmm, Kadri Klementi jt) tegutsenud aktiivselt Arhitektuurikooli nime all, pakkudes süvitsi minevat huviharidust peamiselt kooliealistele noortele, nüüd teevad nad esimesi samme ka täiskasvanute ruumiõppes. Sama MTÜ töötas koostöös Eesti Arhitektide Liiduga välja üldhariduskoolidele mõeldud arhitektuuriteemalise valikaine. Arengupotentsiaali näitavad siin lihtsad numbrid: valikaine õpetamisega on praeguseks alustanud 15 kooli Eesti 518 üldhariduskoolist. Muidugi, esmalt on vaja välja koolitada õpetajate kaader. Samm-sammult sellega ka tegeletakse. Eesti Arhitektuurimuuseumis annab muuseumipedagoog Kadi Kriit juba mitu aastat linna-, arhitektuuri- ja ruumiteemalisi tunde üldhariduskoolide klassidele ja isegi lasteaiarühmadele.

Eesti inimeste ruumiteadlikkuse kasvatamisele mõjuvad kõik need algatused kindlasti positiivselt, kuid senise kvalitatiivse arengu kõrval oleks vaja ka kvantitatiivset hüpet – ruumihariduse tund võiks saada lähitulevikus gümnaasiumiastmes kohustuslikuks. See ei tähenda, et kõigist lastest peaks hakkama arhitekte kasvatama. Pigem on siin tähtis just üldhariv lähenemine, mis õpetaks ruumiteadlikkust tuleviku tarbeks ja suunaks küsima – poliitikutelt valija, arhitektidelt tellija, linnavalitsuselt linlasena – parema ruumi ja arhitektuuri järele. Juba koolieas pakutav ruumiharidus aitaks kujundada inimeste teadlikkust, et osata ruumiaruteludes paremini kaasa lüüa ja seista kodanikuna tõhusamalt oma õiguse eest kvaliteetsele ruumile. Eesti elukeskkond saab seda parem, mida sisukam on siinne ruumidebatt ning mida täpsemini oskab ühiskond oma juhtidelt nõuda tarku ruumiotsuseid.

Loominguvabadus 

Arhitektid on kõrgelt haritud spetsialistid, kes ehitavad oma tööga silda kunsti, tehnoloogia ja ühiskonna vahele. Ruumi-IQ on neil omandatud eriala ja ka kutsumuse tõttu tavapärasest kõrgem – arvan, et just seepärast peaksime neid ruumiloome küsimustes ühiskonnana rohkem usaldama. See muidugi ei tähenda, et meeldima peab iga maja, mille projektil on arhitekti allkiri. Ühiskonna kõrge ruumi-IQ annab pigem oskuse arhitektuuri märgata ja julguse küsida selle tekkepõhjuste kohta.

Linnaehituslikest debattidest on kadunud soov luua inspireerivat, loomingulist elukeskkonda, mis pakuks enamat kui turvalisus ja funktsionaalsus.

Viimase poolsajandi jooksul on arhitektide loominguvabadus saanud mitu tagasilööki – seda nii ühiskondlike, majanduslike kui ka tehnoloogiliste muutuste tõttu. Isegi erialases debatis on drastiliselt vähenenud jutud arhitektuurist kui ruumikunstist, laiema ühiskondliku mõjuga loovpraktikast. Kui vaadata viimase kümnendi erialast arhitektuuridebatti, siis jääb mulje, et arhitektil on tänapäeval kolm peamist tegutsemisvõimalust: arhitektuur kui teenus (äri), arhitektuur kui kunst või eksperiment (installatsioonid kunstisaalis, akadeemiline uurimistöö) ja arhitektuur kui sotsiaalteenus (arhitektide osalusega kogukonnaaktivism). Vähe räägitakse aga sellest, et need kolm sfääri peaksid pidevalt aktiivses kontaktis olema ja „risttolmlema”. Linnaehituslikest debattidest on kadunud soov luua inspireerivat, loomingulist elukeskkonda, mis pakuks enamat kui turvalisus ja funktsionaalsus. Näikse, et arhitektuuri kui ruumikunsti ei osata linnaehitusega justkui enam sidudagi.

Olen siiski veendunud, et ka praegustel andekatel arhitektidel on võime pakkuda ühiskonnale enamat kui pelgalt „katust pea kohale”. Just seepärast olen arhitektuuri kui loomingulise distsipliini ja selle aluseks oleva loominguvabaduse suur toetaja. Sellega ei taha ma kaitsta mitte niivõrd hoonete vormi, välimust või linnaruumilist ekstravagantsust – too Vilen Künnapu eskiis jättis ka mulle mõnevõrra eklektilise mulje –, vaid seista eelkõige arhitektide õiguse eest olla oma loomingus sõltumatu. Jätta neile vabadus eksida ja provotseerida, sest ainult nii võib avaneda uusi, põnevaid ja vahel ka kasulikke uksi tulevikuruumi. Kõik pakutud ruumiideed ei peagi ehitusse minema, ent neil võib olla viljakas mõju nii arhitektide enda loomingu kui ka ühiskonna üldise ruumiteadlikkuse seisukohalt.

Linnade ja hoonete kavandamine pole niisiis pelgalt vajadusest lähtuv probleemide lahendamine ega ka üksikteoste riputamine galeriisse nimega Linnaruum. Arhitektitöö on midagi palju enamat – meie elu ja ühiskondlike protsesside mõtestamine ruumiliste vahenditega. Ruumitarkus, kõrge ruumi-IQ annab arhitektidele tuge nende loovtöös, ühiskonnale aga sallivuse põnevate ruumilahenduste suhtes, julguse kaasa mõelda ja oskuse küsida jätkuvalt arhitektuuri järele, mis ruumistaks meie elutunnetust.

Carl-Dag Lige on arhitektuurikriitik, kuraator ja ajaloolane, Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu liige. On korraldanud, kureerinud ja vedanud mitut arhitektuuriüritust.