Igasuguses ehitatud ruumis peegeldub paratamatult ka raha. Ühelt poolt on igal betooniühikul või asfalditükil hinnasilt, teisalt on suur ja põhimõtteline vahe, kas avalik ruum sunnib inimesi ruumikasutuse kontekstis raha kulutama või laseb neil niisama olla.

Raha paneb rattad käima, teab vanarahvas. Kuigi vanasõnailm on täis jaburaid, tõestamata ja väärarusaami taasloovaid ütlusi ning vääriks seetõttu omaette käsitlemist, vaatleme hoopis raha ruumi. Selle võib jagada laias laastus heaks ja halvaks ehk targa ja rumala rahaga looduks. Viimasest on lihtsam ja ka lõbusam näiteid tuua – ühelt poolt ilmselt veidi ka kadeduse pärast, aga teisalt on raske õigustada idiootsuseni luksuslikke losse ja villasid, tarastatud kinnisvarakülasid, kõrgusrekordeid püüdvaid „maamärke”, põhjendamatu raiskamise esindajaid. Siin raha mitte ei räägi, vaid lausa karjub: „Vaata-vaata-vaata mind!” (Loe: olen sinust parem.) Aga huvitavam on otsida hea või suisa nähtamatu raha ruumi.

Väärtused

Rumala raha ruumi kirjeldab priiskamine või koonerdamine, korruptsioon, ekspertide mittekuulamine, spetsialistideta ehitus, kallutatus, eputamine, suletus. See võtab enamasti suured mõõtmed, laiutab ja lärmab, kuigi vahel püüab ehtida end võõraste sulgedega ja targem näida. Seetõttu saab see ka ilmselt rohkem tähelepanu, samas kui head kiputakse võtma enesestmõistetavalt ja seda ei märgata nii tihti. Kui keskkond on mugav, häiringutevaba ja mõnus, selles on lihtne liikuda ja orienteeruda, see arvestab eri vajadusi ja võimeid, siis me ei pane seda tihti tähelegi. Hea raha märksõnadeks on metseenlus, aga ka põhjalik ettevalmistus ja läbimõeldus, kvaliteetne töö ja materjal, avatus, see ei püstita piire, keelde ega peleta eemale nn sobimatuid. 

Demokraatlikkus ongi ehk see eristaja, mis näitab, kas keskkond tekitab ja võimendab hierarhiaid või hoopis vähendab ebavõrdsust ja suurendab mitmekesisust. Headust ei näita hind ehk kallidus või kulutatud raha hulk, vaid need palju kirutud pehmed väärtused, kuigi alati jääb küsimus, kes ja kuidas neid hinnanguid, nähtavaid ja nähtamatuid hinnasilte kehtestab või muudab.

Ilmselgelt on kiirem ja vähem ressursse (sh aega ja energiat) nõudev Exceli tabeli rahanumbrite väärtusel põhinev arvestussüsteem, kuhu tõlgitakse ka abstraktsem heaolu (ökosüsteemiteenused!). Sellest ja üldse lõputu majanduskasvu võimatust mantrast vabanemine aitaks meid välja ka lõksust, kus avalikus ruumis tundub, et ainult raha räägib ja loeb ning ruumiotsused põhinevad lihtsustavatel võrranditel, kus eri ruumikasutajatele kehtib eri hind, mis siis, et seda otsesõnu välja ei öelda.

Hinnasildid

Avalikus ruumis ringi vaadates võib näha, mis on ühiskonnas enam hinnatud ja kõrgemal positsioonil ning mis tõrjutud ja millest vaadatakse mööda. Eesti tänavaruum on täis riigi majandusnäitajaid arvestades ootamatult kalleid autosid ja jalakäijaid ahistavat torupornot. See annab märku, et ehk on tõesti õigus Tallinna linnapeal, kes usub, et meil on auto staatuse sümbol (vastand tarbeesemele?) ja seega ei saagi me iial autokasutust vähendada. Nii on autod justkui ratastel eraruumid, mille teenindamise nimel saab jalakäijat ehk vaesemat rahvast tarastada, suunata ja pidurdada. Autodele täiskäik edasi, inimesed tõmmaku koomale! Väsimata kordamast, et selline vastandus on täiesti jabur, sest me oleme kõik inimesed ja kõik on jalakäijad (lihtsalt eri mõõtkavas), peab tunnistama, et nii kõneleb meie avalikus ruumis raha äärmiselt diskrimineerivalt ja ebademokraatlikult. Suurema väärtusega ruumikasutajad on kallima masina omanikud ja alaväärseks muutuvad tasuta kondimootoriga liikujad, eelarvest kulutatakse teede ehitusele ja korrashoiule ebaproportsionaalselt palju raha ja tulemuseks on ruum, mis pole ei inimsõbralik ega ka tervislik, vaid keskkonnavaenulik.

Lõputu majanduskasvu võimatust mantrast vabanemine aitaks meid välja ka lõksust, kus avalikus ruumis tundub, et ainult raha räägib.

Suhtumist näitavad ja taolist hierarhiat kinnitavad ka kõnniteedel parkivad sõidukid, mis arvavad, et on „viisakad” ja jätavad sõiduteele masinatele rohkem ruumi, tänavate läbilaskvust, seda transpordi- ja linnaplaneerimise püha lehma, ohtu ei seata, aga see, mis saab jalakäijatest, ei huvita ei sõidukijuhte ega ka mupot. Jalakäija saab ju koomale tõmmata, oma trajektoori korrigeerida, ehk isegi vajaduse korral oodata takistuse lahkumist, ning ta ei põhjusta ohtlikke ummikuid (loe: ei takista majandust). Ka haljasaladele vagusid kündvad parkimishädalised ja ohutuledega „ma-käin-ainult-korraks” rattateedel tolgendavad masinajuhid näitavad, et ruumi kasutamisele ja kasutajatele kleebitud hinnasildid määravad selle, kes kuidas käituda tohib ja kes peab kellele ruumi tegema.

Rahavaba ruum

Kas saab olla täiesti rahavaba ruumi, kus pole raha pidevat ja alandavat kohalolu?

Viimasele küsimusele võiks vastata kiiresti, et kindlasti mitte. Kuna igasugune ehitustegevus nõuab ressurssi, pole siin vahet, kas ehitusmaterjali eest on maksnud ehitaja või keegi teine millalgi varem näiteks isetegemisel ja siis hüljatud või üle jäänud materjali kokku korjanud. Jääkidest ehitamine säästab keskkonda ja kindlasti ka rahakotti, aga tasuta see siiski pole. Tarbimisvaba ehk rahata olemist võimaldava ruumi vähenemisest on olnud palju juttu ning sarnaseid tendentse on ka Eestis kaardistatud (Noblessneri mereäärsed terrassid, Tallinna raekoja plats), kuid seda siiski veel leidub. Pargid, väljakud ja tänavad peaksid olema kõigile kodanikele vabalt kättesaadavad ja ligipääsetavad. Rahavaba ei pea olema avaliku ruumi loomine, küll aga selle kasutus.

Üks asi on ruumi kasutamiseks pileti lunastamine, olgu see peidetud kohviku terrassil joogi ostmise varju või (ajutiselt) sissepääsutasu teenuse vastu vahetamine, teine aga reeglite maailm, mida tuleb järgida ja millega nõustud justkui automaatselt avaliku ruumi kasutamist alustades. Need võivad olla väikeses kirjas tahvlikesed parklate sissesõidu juures, koduvanalikud pargimurul külitamist või väljakul rulatamist keelavad sildid, vaba jalakäiguteed takistavad torupiirded ja betoonplönnid, pikutamist mittevõimaldavad pingid. Isegi kirjutamata reeglid ei pruugi tähendada tegutsemisvabadust, sest ruum näitab, mis tegevused on siin lubatud ehk hinnatud, kes ja mis keelatud ja tõrjutud.

Pargid, väljakud ja tänavad peaksid olema kõigile kodanikele vabalt kättesaadavad ja ligipääsetavad. Rahavaba ei pea olema avaliku ruumi loomine, küll aga selle kasutus.

Aga kes otsustab ja valib, mida ühiskonnas hinnatakse? Kes paneb külge hinnasildid ja kas need saab ka mingil hetkel ära võtta või neid muuta? Kuidas saaks sellest avalik ja läbipaistev protsess? Palju on tehtud katseid mõõta väärtust rahavälises süsteemis. Üks lähimaid näiteid on Paide kogukonna oma raha (P.A.I.) käibele võtmise püüe 2010. aastal.[1] Kohalik maksevahend kehtib vaid kokkuleppes osalejatele ning üks eesmärk on ka kohaliku toodangu ja teenuste toetamine. P.A.I.-de Pank annab teada, et nende raha väljaandmise peamiseks aluseks on kogukonna heaks tehtud vabatahtlik töö, s.t tegevus, millega ei ole panustatud erahuvidesse, vaid kohalikesse avalikesse huvidesse, ning mille eest ei saada tasu (talgud, vabatahtlik töö vabaühendustes või ka lihtsalt kogukonna liikmete toetuseks tehtud heateod). Ilmselgelt muudab selline vaade ka avalikku ruumi ja nihutab väärtuste raskuskeset inimlikuma poole, raputab põhjalikult senist hindamissüsteemi.

Raha asemel peaks arvestama ruumi hindamisel hoopis kvaliteeti – avaliku ruumi mitmekesisust, sõbralikkust, ligipääsetavust või ruumiloomele kulutatud aega ja empaatiat. Ehk ongi kõige kallim ehitusmaterjal hoopis aeg? Kui võtta (kulutada!) ettevalmistusele rohkem aega, siis on ka tulemus parem. Ja seda kõigile – nii omanikule, loojale kui ka kasutajale. Nii võiks avalikus ruumis näha, et keskkond ei teeni ainult ühe kitsa ühiskonnarühma huvisid, vaid see on hierarhiavaba ja kutsuv ka neile, kel on vähem, ja vaba tegevusteks, mis ei teeni rahas mõõdetavat tulu. Raha ruum ei pea olema see, kus nõrgem tõmbab koomale.

[1] Eidemiller, R. 2012. P.A.I. – Paide ja Järvamaa oma raha. – Koosolek, juuni.

Elo Kiivet on arhitekt ja urbanist. Kohaloomeentusiastina usub ta, et võrdsem avalik ruum muudab maailma paremaks ja elu rikkamaks.