Lobitööl kui reguleerimata mõjutusmehhanismil on tavaliselt küljes onupojapoliitika, seljasügamise ja käsi-peseb-kätt-maik, see on miski, milles era- ja avalik sektor on astunud salaabiellu, kuid eksisteerib ka teine ja ehk isegi eetilisema alatooniga lobitöö vorm.

Olen töötanud viimased 15 aastat lobistina. Kui mainin seda sõpradele või sugulastele, peegeldub nende nägudelt alati teatavat vastumeelsust. Mõistan seda täielikult. Üldiselt kujutavad inimesed ette, et lobist on üks jubedatest ametitest, mis hõlmab valitsustele teenete osutamist, et viimased lepiksid keskkonna saastamise, relvamüügi, karistamatu laenamise ja muude piiripealsete tegevustega. Lobistid on salatsevad ja vastutustundetud ning kuhjavad kokku üüratuid sissetulekuid, mis leiaksid paremat kasutust mujal.

Avalikku huvi esindavaks lobistiks kujunemine

Lobitöö on täpsust nõudev tegevus, mille eesmärk on veenda valitsusametnikke – olgu siis poliitikuid või bürokraate – võtma vastu määrusi, otsuseid või seadusi, mis teeniksid konkreetseid huvisid. Lobitöö on sama vana kui demokraatia, kuid iseseisvaks ametiks muutus see 19. sajandil Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias.

Kui lähtuda põhimõttest, et igale tegevusele järgneb samaväärne, aga vastupidine reaktsioon, siis võib öelda, et võimupositsioonil olijate huvide nimel tehtava lobitöö kasv on viinud selliste uut tüüpi lobistide tekkeni, kes esindavad enda väitel avalikku huvi. Minagi töötan sellise lobistina nii USAs kui ka mujal maailmas. Avalikku huvi esindavad lobistid suunavad valitsusi, et nad seisaksid vastu kliimamuutusele, teeksid tervishoiuteenuseid kättesaadavaks ning astuksid välja inimõiguste eest.

Ajalooliselt olid heategevusorganisatsioonid need, kes tegelesid vahetult tervishoiuteenuste pakkumise või hariduse andmise, pagulaste kaitse või abistamisega või siis toetasid väiksemaid keskkonnaaktsioone, näiteks taaskasutust või looduspaikade säilitusalgatusi. Heategevusorganisatsioonide töö eesmärk oli täiendada valitsuste tegevust. 20. sajandi viimastel kümnenditel kasvas aga rahulolematus, kuna püüdlused vähendada otsese sekkumisega vaesust, saastatust ja majanduslikku ebavõrdsust ei andnud tulemusi. Jõuti seisukohale, et valitsused ignoreerivad ja sageli isegi süvendavad vaesust, kihistumist ja inimõiguste viletsat olukorda ja seda, kusjuures, tihti just lobistide surve tagajärjel.

Kui õppisin 1990. aastatel New Yorgis õigusteadust, oli minu soov praktiseerida vähekindlustatud inimestele õigusabi pakkuva advokaadina ning esindada neid, kes vajavad sotsiaaltoetuseid. See töö pakkus rahuldust, kuid mul oli alati tunne, et isegi kui suudan üksikuid inimesi aidata, siis see ei ole piisav. Samal ajal hakkasid mulle huvi pakkuma avalikud debatid globaalse kaubanduse regulatsioonide negatiivsest mõjust, eriti seoses rahvusvahelist kaubandust administreeriva Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamisega. Mäletan 1999. aastal WTO ministrite läbirääkimiste ajal tuhandete inimeste osalusel Seattle’is ja mujalgi maailmas toimunud proteste, mille tulemusena olid valitsused sunnitud loobuma uuest üleilmsest kaubandusleppest, mis oleks õõnestanud keskkonnakaitsemehhanisme, kergitanud ravimite hinda ning võõrandanud vaestelt talunikelt sotsiaalsed garantiid.

Massimeeleavaldustega paralleelselt tegutsesid ka avalikku huvi esindavad lobistid, kes veensid enne WTO ministrite läbirääkimiste toimumist valitsusi, et nad loobuksid uue potentsiaalselt kahjuliku kokkuleppe allkirjastamisest. Kuigi juhtrollis olid siin protestid, avaldasid arvestatavat mõju ka avalikku huvi esindavad lobistid.

See kogemus mõjus innustavalt. Mõistsin, et advokaadina ei pruugi minust protestidel väga palju kasu olla, ja seetõttu otsustasin liikuda edasi avalikku huvi esindava lobitöö juurde. Avalikku huvi esindavad lobistid edastavad võimulolijaile olulist teavet ning otsuste tegemisel vajalikke veenvaid tõendeid. Samas jääb meil puudu mõjuvõimust ja rahast, et konkreetseid püüdlusi toetada. See on ühtaegu nii teretulnud väljakutse kui ka frustratsiooni allikas, kuna positiivse tulemuse lävepakk on kõrge. See tähendab, et hea avalikku huvi esindav lobist keskendub eelkõige kahjulike poliitikate modereerimisele ning on vastavalt võimalustele ka positiivsete lahenduste eestkõneleja.

Ravimitööstuse taltsutamine

Olen pühendanud suure osa enda karjäärist ravimitööstusega seotud probleemide analüüsimisele, täpsemalt olen tegelenud uute ravimite mõõdutundetu hinnapoliitika ning vaesuses elavaid inimesi mõjutavate tähelepanuta jäetud haiguste ravimite puuduliku uurimistöö ja arenduse küsimusega. Ravimitööstus hakkas mind huvitama 2000. aastatel, kui õppisin juurat. AIDSi ravimite kõrge hind tähendas, et miljonid arengumaades HIVga elanud inimesed ei saanud endale lubada elupäästvaid ravimeid. Uurisin seda teemat terve semestri ning käisin ravimifirmade Manhattani kontorite ees meeleavaldustel. Sealt jäigi mulle külge see pisik.

Advokaadina saan olla kasulik, kuna ravimite hinda ja uurimistöö prioriteete mõjutavad suuresti patendiseadused, millega valitsused määravad ettevõtetele ja isikutele antava monopoli kestuse vastutasuks uute leiutiste, sh ravimite eest. Kui valitsused 1995. aastal WTO asutasid, lepiti suletud uste taga ja ravimitööstuse lobistide õhutusel kokku, et kehtestatakse uued patendiseadused, mis laiendavad märgatavalt uute ravimite arendamise monopole. Tänu nendele patendiseadustele on ravimifirmad saanud küsida ravimite eest hinda, mida inimesed ei jõua maksta, ning enam ei olda huvitatud n-ö tähelepanuta jäetud haiguste vastaste ravimite uurimistöösse ja arendusse investeerimisest. Patendimonopolide tõttu eelistatakse töötada vaid nende ravimitega, mida on võimalik müüa kõrge hinna eest rahvastiku jõukamale osale. Tähelepanuta jäetud haiguste vastased ravimid võiksid leevendada miljonite inimeste kannatusi, kuid nende pealt ei saa teenida kasumit, kuna arengumaades ei suuda enamik inimesi uute ravimite eest maksta.

Pole üllatav, et ravimifirmad palkavad lobiste ning viimased panustavad tublisti energiat monopolide säilitamisse ja laiendamisse, et korduda saaks sama farmatseutiline majandustsükkel. Washingtonis tegutsevad avalikku huvi esindavad lobistid võib üles lugeda kahe käe sõrmedel, kuid tööstus on palganud neid sadu ja nad kõik rabavad tööd kõrgete ravimihindade nimel.

Viimaste kümnendite jooksul on ravimite taskukohase hinna tagamine olnud edukas mitmel korral. HIV ravimite ajaloolise hinnalangetuse tõttu saavad nüüd enam kui 20 miljonit inimest vajalikku ravi. Aastal 2000 maksid ravimid vaestes riikides patsiendi kohta 10 000 USA dollarit aastas, nüüd aga maksavad HIV esmavaliku ravimid patsiendi kohta aastas vaid 75 USA dollarit ning uued ravimid on HIV vastu võitlemisel ka tunduvalt tõhusamad.

Nagu paljud minu kolleegid, töötan ka mina ravimifirmadega. Avalikku huvi esindavad lobistid tegelevad ühtviisi nii valitsuste kui ka sageli meie „vastasteks” olevate ettevõtete mõjutamisega. Püüd veenda suurfirmasid „parem olema” lähtub nii nende mõjuvõimu teadvustamisest kui ka mööndusest, et jätkusuutlike muutuste elluviimiseks peavad firmad oma kitsastest ärihuvidest kaugemale liikuma. Tegelen ka ettevõtetega, kes muretsevad töötajate järsult tõusvate ravimi- ja tervishoiukulude pärast, ning nendega, kes kardavad, et patendiseadused õõnestavad nende üleilmsel turul konkureerimiseks vajalikku innovatsioonisuutlikkust.

Sel moel teen sarnaselt enda kolleegidega pidevalt kokkuleppeid kuradiga. Me teame, et tänapäevane lobitöö on ebademokraatlik, kuid selle asemel et loobuda lobitööst ja lubada valitsustel teha erihuvidest lähtuvaid otsuseid, töötame nüüd ise süsteemi sees. See, kas meie valitud strateegiad teevad inimestele, keda soovime aidata, rohkem kasu või kahju, selgub alles aja jooksul.

Rohit Malpani on Pariisis elav ja töötav inimõiguste advokaat. Ta on teinud koostööd selliste rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonidega nagu Oxfam ja Piirideta Arstid ning tegutseb praegu ÜRO agentuuride, valitsuste ja valitsusväliste organisatsioonide nõuandjana.