Londoni ööelus valitseb nokk kinni ja saba lahti olukord. Klubides narkokultuuri tagajärgede leevendamiseks appi võetud meetmed tagavad küll suurema turvalisuse, kuid tõstavad hindu ning viivad rahva väljastpoolt kogemusi otsima.

2016. aasta septembris kaotas tegutsemisloa Londoni üks mainekaim ööklubi Fabric – kahe suveperioodil üledoosi tõttu elu kaotanud 18-aastase pidulise tõttu seadsid kohalikud võimud kahtluse alla klubi võimekuse tagada külastajate turvalisus. Tantsumuusika kogukondades levis pärast otsuse langetamist mõneti põhjendatud arusaam, et Fabricu sulgemisega korraldati näidispoomine eesmärgiga jätta kogu vastutus ööklubi kanda. Londoni klubid on viimase kümne aasta jooksul aina rohkem kohalike ametivõimude haamri alla sattunud ning ööelu strateegilisest lämmatamisest on saanud tõsine, Brexiti tõttu Euroopas vähe kajastust pälvinud kultuuriline valupunkt. Fabric oli aga üks vähestest klubidest, mis tänu positiivsele agitatsioonile päästeti ning 2017. aasta jaanuaris külastajatele uuesti uksed avas.

Fabricu taasavamisele eelnenud debattide tulemusena jõuti kompromissini: vastutuse peavad võtma nii klubid, ametivõimud kui ka klubikülastajad ise. Erinevate poolte – klubid, baarid, pubid, muusikud, külastajad, Metropolitani politsei, kohalikud omavalitsused ja kinnisvaraomanikud – vaheliste probleemide lahendamiseks loodi koomiliselt suurustava nimega ametikoht Night Czar. Londonist pidi saama 24 tunni linn. Kõigi omavahelisest koostööst sõltub edaspidi palju – õitsev ööelu loob uusi töökohti ning peoturism moodustab arvestatava osa linna sissetulekutest.

Londoni ööelu tasuks vähemalt korra elu jooksul kogeda. Suurlinnas saad olla oma ideaalse klubituuri dirigent – nädalavahetuse jooksul toimuvad kümned külastamist väärt üritused hõlmavad žanriliselt kogu Suurbritannia tantsumuusika ajalugu. Viimati külastasin Londonit käesoleva aasta veebruaris. Reisi põhieesmärk oli mõistagi muusikaline hedonism sõna kõige otsesemas tähenduses, kuid teisejärgulise ülesandena proovisin jälgida senisest rohkem muutuste keerises oleva Londoni ööelu erinevaid tahkusid. Resident Advisori ürituste kalendri abiga sai valitud kaks sihtkohta Ida-Londonis: Oval Space ja XOYO.

Usalda, aga kontrolli

Oval Space Bethnal Greenis meenutab oma ligemale 500-ruutmeetrise pindala, avatud terrassi ja maast laeni akendega, mis avanevad vaatega lähedalasuvatele tööstushoonetele, üles vuntsitud laoruumi. Teekond ööbimiskohast Oval Space’i pidi kõigi eelduste kohaselt kestma 15 minutit, kuid kapriisne Google Maps ja mitte kõige selgem mõistus tegid peole jõudmise oodatust raskemaks. Õhku täitis tuntav ootusärevus – erinevatelt kõrvaltänavatelt ilmus rohkelt mitmeliikmelisi häälekaid seltskondi ning aina valjenev summutatud bass kinnitas valitud suuna õigsust. Reedeõhtusel üritusel „Oval Space x Machine” astusid üles techno-maailma raskekahurväelased James Ruskin, Ben Sims ning hiljuti ka Eestis mänginud Sigha ja Regis. Pilet maksis edurivi kvaliteeti arvestades naeruväärselt vähe – 10 eurot. Resident Advisorist soetatud piletitega pidi peole sisenema enne kahtteist.

Järjekorra edenemise tempo avaldas muljet, kuigi piletikontroll oli rohkem turg kui organiseeritud läbilaskepunkt. Tõreleda sai igaüks, kel peotunnistuse ettenäitamine üle paari sekundi aega võttis. Vaade, mis Oval Space’i sisenedes avanes, võttis kohati hingetuks – peole ilmunud 800–1000 inimest olid juba keskööks täielikult tantsupõranda hõivanud.

WCsse olid paigutatud terveks ööks turvatöötajad, kelle ülesanne oli kontrollida, et keegi liiga kauaks kabiini ei jääks.

Üks turisti jaoks kummastavaimaid vaatepilte avanes WCs, kuhu oli paigutatud terveks ööks turvatöötaja, vahel kaks, kelle ülesanne, nii veidralt kui see ka ei kõlaks, oli kontrollida, et keegi liiga kauaks kabiini ei jääks. Turvatöötaja arsenali kuulus lisaks kõigele muule ka sinine valgus, millega vast vabanenud tualetist valge peo jälgi otsida. Häbelikuma hädaga peokülastaja võis oodata pärast minuti möödumist koputust koos infopäringuga tema tegemiste kohta.

Kõrgendatud turvameetmete võimalikuks põhjuseks oli lisaks suurele rahvaarvule ka õhtut saatva muusika žanriline kuuluvus. Alates 1990ndate algusest, kui reivikultuur jõudis oma populaarsuse tippu, seostatakse kiiremat korduva iseloomuga muusikat narkootikumide tarvitamise või selle tegemise plaaniga (Criminal Justice and Public Order Act 1994), ning Oval Space’is toimunud techno-huviliste kogunemine ei olnud erand. Külastajate ja turvatöötajate vahelise usalda-aga-kontrolli-põhimõtte järgi kulgenud õhtu ei tundunud pidulisi aga kuigi palju häirivat. „Machine” oli efektiivselt turvatud üritus, kuid inimesed tundsid ennast vabalt. Mitte ülemäära vabalt, aga siiski vabalt.

Abinõud toovad uusi probleeme

Laupäevane sihtpunkt, Shoreditchi linnaosa südames asuv XOYO, oli traditsiooniline ööklubi. Maa alla viiv trepp avanes kahte vaevu valgustatud ruumi. Peaala lahendus, kus tantsiti kahel eri tasandil, mõjus värskendavalt kuni hetkeni, mil kõrgemal tantsiva pidutseja kokteil alumise korruse rahva peanuppudele tilkuma hakkas. Laupäeviti toimuva peosarja „XOYO Loves” raames astusid üles kohaliku kultusleibeli Unknown To The Unknown ninamees DJ Haus ja lo-fi-produtsendid Baltra ning Project Pablo.

Pidusid võrreldes joonistus välja, kuidas muusika tüpaaž atmosfääri reguleerib. Oval Space kui ettevaatlik, kontrollitud, steriilne; XOYO vabam, viisakuse piires kaootiline. Klubimuusika kiiremate ja raskemapoolsete äärmuste austaja jaoks võib arusaam teatud stiilidest kui narkomuusikast olla lootusetult iganenud, kuid peopaikadele täitmiseks määratud ettekirjutused kipuvad seda veendumust järgima. Metropolitani politsei kasutas näiteks kuni 2017. aasta novembrini riskihindamise eesmärgil dokumenti „Form 696”, kuhu korraldaja pidi enne ürituse algust lisaks oma nimele, telefoninumbrile ja muule asjakohasele infole märkima ka mängitava muusika tüübi ja kuulajaskonna kirjelduse.

Metropolitani politsei registreeritud illegaalsete reivide arv on tõusnud 2016. ja 2017. aasta võrdluses 70-lt 133-le.

Kõrgendatud turvameetmete ja aina kallinevate üüride tulemusena uksed sulgenud klubide ebameeldivalt suureks kasvanud number tekitab aga uusi probleeme. Metropolitani politsei registreeritud illegaalsete reivide arv on tõusnud 2016. ja 2017. aasta võrdluses 70-lt 133-le. Aina rohkem noori otsib kogemusi väljastpoolt. Narkokultuuri tagajärgede vähendamise eesmärgil rakendatud abinõud on vajalikud, isegi kohustuslikud, kuid iga lahendatud probleemi tuules tekib asemele kaks uut. Korrakaitsjate senisest suurem valmisolek maksab nii klubidele kui ka linnale rohkem. Näiteks otsustas Hackney volikogu maksustada alkoholi müümise vahemikus 00.00 kuni 06.00, et rahastada aastas koguneva 400 000 naela eest politsei ja kohaliku omavalitsuse korrakaitseüksuste tegevust. Kõrgemad maksud viivad teadupärast hinnatõusudeni, hinnatõusud sunnivad pidutsejaid valikuid tegema, võib-olla oma väljas käimise tihedust piirama, mis omakorda langetab asutuste teenitavaid tulusid.

London ei ole muidugi ainukene metropol, kus klubikultuuri võimalike enesehävituslike tendentside ennetamiseks kasutusele võetud meetmed tekitavad uusi, varem tundmatuid probleeme. Sarnaseid näiteid võib tuua Berliinist või Thbilisist. Dialoog selle üle, kuidas inimesed soovivad pidutseda ja kuidas inimestel peaks olema lubatud pidutseda, muudab järgnevate aastate jooksul mängureegleid kogu Euroopas. Kultuur käib muusikaga käsikäes ning globaliseeruvas maailmas, kus eksport vormib kohalikku elu rohkem kui omatoodang, on probleemid tihti lähemal, kui esialgu tundub.

Mihkel Noot on ajalooharidusega digiturundaja, anglofiilist melomaan ja veerandkohaga popkultuurihuviline.