Maailmas, kus kapitalistlike suhetega takistatakse ja ka ergutatakse loovust, on autonoomne kunstnik saanud ebakindlaks muutunud töö musternäiteks. Mida see tähendab? Ja mis määratleb kunsti üleüldse kui „tööd”?

Kaasaegse eesti kunsti ühes sümboolseimas videoteoses „Luuser” (1997) kasutas Kai Kaljo autobiograafiliste anekdootide ja ameerika sitcom’idest tuntud lavastatud naeru kombinatsiooni, et kommenteerida nõukogudejärgset vaba Eesti ühiskonda kunstniku vaatepunktist. Autobiograafilisest teosest saab Kaljo kohta mitmesugust infot: ta on naiskunstnik, 37-aastane, elab siiani oma emaga ja teenib kunstiakadeemia õppejõuna 90 dollarit kuus. Lõpetuseks ütleb ta: „Ma leian, et kunstnikuks olemise juures on kõige olulisem vabadus.” Kaljo video võiks iseloomustada tabavalt seda „julma optimismi”, mis loovisikute tegevust ning toimetulekut sellest hetkest peale saatnud on. „Vabadus” tähistas tsensuuri puudumist ja sõnavabadust, kuid seda neoliberaalse kapitalismi tingimustes, võimaldades kunstnikel – sarnaselt kogu ülejäänud ühiskonnaga – piltlikult öeldes siis ja edaspidi vabalt valida, kuidas turg neid ekspluateerib.

Kunst on kapitalistliku süsteemi kõikehõlmavuse hägustel äärealadel – justkui vabaduse konteiner.

Ent kunstniku vabaduse peamine eeldus on, et tema teosel on väärtus, mis ulatub kaugemale selle rahalisest väärtusest. Kunst on kahtlemata unikaalne, sest seda ei looda üksnes kasumi eesmärgil erinevalt enamikust asjadest, mida me ostame ja müüme. See võimaldab paigutada kunsti väljapoole majanduslikke suhteid, näiteks institutsioonidesse või ühiskondlikku diskursusesse, mis käsitleb seda eeskätt pärandi, ajaloo ning traditsioonide kaudu rahvusriigi säilitajana, nii et sellel pole rahaga näiliselt pistmist.

Kunst on seega pigem kapitalistliku süsteemi kõikehõlmavuse hägustel äärealadel, justkui vabaduse konteiner ja abstraktse representatsiooni valdkond. Hüpoteetiliselt on võimalik kujutada ette uusi olemis- ja mõtlemisviise, kuid seda kapitalismi kujutlusvõime seatud piirides.[1] Alles siis, kui omistame kunstiteosele täielikult kauba olemuse, võttes arvesse selle ajalooliselt autonoomset staatust ja selle lubatud vabadust, saame küsida, mida see tähendab nendele, kes teevad kunsti kui „tööd”.

Aga kas kunst on töö?

Pole sugugi iseenesestmõistetav, et kunsti loomist saaks pidada või peaks pidama võrdväärseks igasuguse tööga, kuivõrd kunstiteosed ei pretendeeri kasulikkusele.[2] Kui tegemist oleks kasutusväärtust tootva tööga, poleks enam tegu kunstiga. Teistpidi on küsitav, kas suur osa tänapäeva palgatööst üleüldse toodab kasutusväärtust? Siinkohal meenub näiteks teenuse- ja haldussektori paisumine, mis pakub tööd lugematutele administratiiv-, teenindus- ja tugitöötajatele, kelle ülesanne on piltlikult öeldes paberit liigutada (pushing paper around). Või hõivatud töötajate ja ülemuste ning ülemuste ülemuste massi teenindada. David Graeber on nimetanud selliseid töökohti mõttetuteks ametiteks. Ta on arutlenud, et kuigi tänapäeval võiks meie töönädal olla tänu töö automatiseerimisele 15-tunnine, on tehnoloogia arengu tuules leitud viise, kuidas meid kõiki veelgi rohkem tehnoloogia heaks tööle panna.[3]

Ühtlasi ei saa kunst alistuda ega loovisikute ja kõikide teiste töötajate vahele võrdusmärki panna.

Kui töö on mõõdetav üksnes palgas, kuid sarnaselt „paberi liigutamisega” on selle eesmärk pelgalt finantsilist infrastruktuuri teenindada, sidumata seda ühiskondliku vajalikkuse narratiiviga, ei saa loomingulist tööd liigitada tavapäraste töö kriteeriumite alusel.[4] Ühtlasi ei saa kunst alistuda ega loovisikute ja kõikide teiste töötajate vahele võrdusmärki panna.

Looming kui ebakindluse teenäitaja

Kui paralleele tõmmata, siis tagurlik autonoomse (nälgiva) kunstniku mudel on saanud igasuguse töö võrdkujuks. Ebakindlus, ajutisus, konkurents, individualism ja tingimuslikud eneseteostusvõimalused iseloomustavad üha enam töö muutuvat olemust. Selle üheks võtmemomendiks on „inimkapital”, mis moodustub lisaks oskustele, teadmistele ja kogemustele, mida inimesed enda töös rakendavad, ka eraelulistest aspektidest, nagu toitumine, armastus või religioon. Praegu ei ole oluline üksnes „inimkapitali” olemasolu, vaid ka võime seda väärtustada, hallata, arendada, sellega spekuleerida ning see enda kasuks pöörata, et suurendada enese turustatavust ning teenimisvõimalusi. Neoliberalismi soositud oma „inimkapitali” investoritest subjekte võib käsitleda seega kui enda elu kõiki aspekte hõlmava investeerimisportfelli haldajaid.[5] Sellest johtub, et ühiskond näeb üksikisikut järjest enam ettevõtliku subjekti ja majandusliku toimijana, kes vastutab isiklikult enda väärtuse ja tööalase konkurentsivõime igakülgse maksimeerimise eest.  Paindlikkusest, mobiilsusest ja loovusest saavad nendes tingimustes isikuomadused, mida ei eeldata enam üksnes loovisikutelt. Vastupidi, kujutledes ennast mütoloogilise versioonina kunstnikust, kellenagi, kes on valmis riskima ebakindlusega, ärgitatakse kõiki töötajaid kasutama loovust ja kirge oma isikliku brändi laiendamiseks.

Tagurlik nälgiva kunstniku mudel on saanud igasuguse töö võrdkujuks.

Seega, kunsti võime lisada kohtadele ja situatsioonidele väärtust loob emantsipeeriva kuvandi nii tööst ja materiaalsetest tingimustest – mis on muutunud järjest ebakindlamaks ja ekspluateerivamaks – kui ka subjektidest, kes püüavad enesele kui loomingulisele kaubale tööturul lisaväärtust leida.[6] Mõeldes ütlusele „tee, mida sa armastad, ja sa ei pea elus päevagi töötama”, sobib töö loomevaldkonnas siinkohal nagu valatult, kuid idealiseerib tegelikkust.

Olemuslik tasuta töö

„Kunstnikuna ellujäämise” diskussiooni kõrval saab vähem tähelepanu asjaolu, et kultuuriväli rajaneb olemuslikult tasuta või alamakstud tööl (praktikandid, vabatahtlikud, muuseumivalvurid, piletimüüjad ja samuti… kunstnikud) ja edu saadab üksnes väheseid. Ebavõrdsusel ja konkurentsil põhineva süsteemi kollektiivse adresseerimise asemel on toimetulek taandatud isiklikuks mureks, mida saab potentsiaalselt leevendada parema enesejuhtimise, ajaplaneerimise, network’imise jms oskustega.

Teisisõnu eeldab töö mis tahes loomingulisel erialal järjepidevat enese reguleerimist, emotsionaalset tööd ja spekulatiivseid investeeringuid enda „inimkapitali”, mis võib – kuid ei pruugi – tagada nende investeeringute tasuvuse tuleviku karjäärivõimalustes.

Ühiskond näeb üksikisikut järjest enam ettevõtliku subjektina, kes vastutab isiklikult enda väärtuse ja tööalase konkurentsivõime igakülgse maksimeerimise eest.

On ilmne, et loomingulisest tööst on saanud omamoodi teenäitaja tänapäeva tööeetikas, mis seob tööd eneseväärtusega ning loob soodsa pinnase (enese)ekspluateerimiseks. Loomingu kui armastuse töö sisendiks on autonoomia ja vabadus, mida võimendab omakorda ühiskondlik diskursus, mis idealiseerib tegelikke põhjuseid, miks kunsti luuakse. See aga varjab tasustamata või alatasustatud kultuuritöö ekspluateerivat tegelikkust nende jaoks, kes otsivad selles toimetulekut või autonoomiat.

Kui kunst on töö, siis võiksime ka öelda, et kunst ja elu ei ole ainult lahutamatud, vaid teineteisest fundamentaalselt sõltuvad, nii kontseptuaalselt kui ka materiaalselt. See eeldaks esmajoones suhestumist kunsti kui tööga, et vähendada autonoomia haaret, mis taasloob müüti, et kunst vajab päästmist kapitalismi küüsist. Seetõttu võiks kunstivaldkond võita üldisemast diskussioonist töö muutuva olemuse üle. See nõuaks aga omakorda rohkem solidaarsust mitte ainult valdkonnasiseselt, vaid ka laiemalt.

[1] Demby, N.; Spaulding, D. 2015. Art, Value, and the Freedom Fetish. – Mute Magazine, 28.05.

[2] Kui asi on kasutu, siis on ka selles sisalduv töö kasutu; seda ei loeta töötegemiseks ja seega ei loo see ka väärtust. Marx, K. 1990. Capital: A Critique of Political Economy. Volume I. Penguin Books.

[3] Graeber, D. 2013. On the Phenomenon of Bullshit Jobs: A Work Rant. – STRIKE!, nr 3.

[4] Kaasaegse kunsti produktsioon on läbi põimunud majanduslikest raamistikest – alates kunstiturgudest ja brändingust, lõpetades biennaalide ja linnade gentrifikatsiooniga.

[5] Feher, M. 2009. Self-Appreciation; or, The Aspirations of Human Capital. – Public Culture, nr 21 (1), lk 21–41.

[6] Marina Vishmidti doktoritöö tõmbab kaasaegse kunsti puhul paralleele nüüdisaegse kapitalismiga, kuivõrd need moodustavad spekulatsioonil rajaneva ühiskonna poolused. Ta väidab, et neoliberaalse tööturu tingimustes on loovus sageli kaubastatud, olles muutunud igasuguse palgatöö iseloomulikuks tunnuseks. Kunstilist loovust, mida varem hinnati selle sisemise (mitte rahalise) väärtuse alusel, kasutatakse üha enam majandusliku väärtuse loomise vahendina. Vishmidt, M. 2012. Speculation as a Mode of Production in Art and Capital. Doctoral dissertation, Queen Mary University of London; vt ka Vishmidt, M. 2019. Speculation as a Mode of Production. Forms of Value Subjectivity in Art and Capital. Brill.

Laura Elisabeth Konsand on vabakutseline kultuuritöötaja, kes tegutseb Hollandis ja Eestis.