Tõlkija, kunstnik, arhitekt ja lavastaja lähevad magamistuppa ja kirjutavad. Nad jutustavad oma magamisharjumustest ja ärkamisrituaalidest, unedest ja nende puudumisest. 

Maria Esko, tõlkija 

„Magamistoa remondin suvel ära, praegu on see rohkem laoruum,” ütlen vabandavalt sõpradele uut kodu näidates.

Pole vooditki, sest kuidas ma seda valin, kui ülejäänud kontseptsioon pole paigas.

Märkan, et kui kolimisprotsessi kellegagi jagan, kordan magamistoast rääkides fraase „et saaks silma alt ära”, „et kannataks suveni olla”, „et tuleks mingi hea mõte”. 

Elutoaga juhtus kõik nagu iseenesest, oli vaja kohe pilt ette saada, tuba klaariks, situatsioon siledaks, armutu andmine, nühkimine ja mööbeldamine, kuni jäid viimased vaesed kolimiskastid sildiga „varia”, mis maandusid määramata ajaks magamistuppa, eest ära, tagatuppa, mittetuppa.

Viimati Bauhausis lõputu olemisega listi lahendades läks konkurentsitult kõige rohkem aega nende varia-kastide varjamiseks mõeldud kardina valimisele. Kardin ette, valguskett peale – kannatab olla. Pöörasin veel kassastki ebalevalt tagasi, „oii, vabandust, ma korra kiirelt”, et vanaroosad kardinad hallide vastu vahetada. Ei taha päeva esimese ja viimase asjana roosat näha, olgu ta nii vana kui tahes. Bussis rämedalt kripeldas, et hmm, äkki siiski.

Akna ette ei hakanud kardinaid leiutama. Binokliga naabreid pole tuvastanud, madratsile vajun sulapimedas ja äratus on veel sama pimedas. Mis vahet seal on. „Aa, wow, sa kardinate peale pole mõelnud?!” Ausalt poleks märganud selle peale mõtlemise peale tullagi. 

Võib-olla siis, kui enam magada ei kannata. 

Või kui ülejäänud kontseptsioon on paigas.

„Magamistoas on ainult voodi, sest ma käin seal ainult magamas. Akna ette tõmbasin kile, et oleks midagi,” ütleb sõber vabandavalt mulle oma uut kodu näidates. 

Terje Ojaver, kunstnik

Meie kodus on mitu magamistuba ja ühte neist kasutan viimasel ajal ainult mina. Varem pidasin ainuvõimalikuks abikaasaga koos magamist, aga nüüd tundub, et sügav, täielikus vaikuses uni, nii et ei kosta partneri norinaid, muusikat või raadioonu juttu, on võimalik vaid üksinda magades. Ega jalgadega põtkimine, teki tirimine või muu uinumist ohustav tegevus alati tore ei ole. Kindlasti on üksinda magamine vähem toksiline, samuti pole karta oma heade unenägude vargust või teise õudukate sundvaatamist. Olen üldiselt küllalt hea uinuja ja tubli magaja, kes iga krõpsu peale ei ärka. 

Unenäod on mul veidrad, tihtipeale loen trükitud tekste: kuulutusi, elulugusid, uudiseid, järjejutte. Virgun väheseks ajaks pahameelega selle peale, et mõned leheküljed on kadunud või ei ole millegipärast loetavad. Nagu unenäod ikka, kipuvad ka tekstid hommikuks ununema. Vastupidi heale uinumisvõimekusele olen ma kehv ärkaja, kes vajab tunnikest suhtlemiseta kohvijoomiseks ja isekeskis olemiseks. Kõige toredam on hommikul ärgata oma koera õues haukumise või kohvi valmis saamise lörina peale. Talvisel ajal päevatekil pikali olles vaatlen vana pärnapuud akna taga ja mõtlen suvele, mil saan talle valgetel öödel head ööd soovida. Aga tavapäraselt vaatan enne uinumist suurt valget seinavaipa hiiglasliku leekpunase torpeedo-fallosega ja vaevu taustast eristuva naisetorsoga paremas servas. Üla- ja alaosas on õhkõrnad kokku pandud naisekäed ja salapärased mustad kaabulinnud. Kogu seda valget lund katavad tuhanded valge ja musta niidiga tehtud lühemad ja pikemad nõelapisted nagu elatud päevad. See Katrin Pere fantastiline vaip „EI ja JAA” on rippunud mu voodi vastas neli aastat. Tundub, et seda teost saab lõputult avastada. Praeguseks on leidnud minu jaoks kinnitust vaibal esitatud patriarhaalse maailma silmipimestav hiilgus versus naiste vägevus ja olulisus samas maailmas. Harmoonilise ühisosa leiab unenägudes. 

Hanna Karits, sisearhitekt 

Uni on püha. Uni on seisund, kus meie aju, närvisüsteem ja keha taastuvad. Pika tormilise tööpäeva lõpus tundub loomulik, et saabub sügav rammestus lemmikteki ja -padjaga, aga paraku võib reaalsus olla midagi muud. Pidev tehisvalguse stimulatsioon, energiarohked söögid-joogid, üleüldine stressifoon ning fear of missing out võivad meie unekvaliteeti tugevalt mõjutada. Pideva energiaressursi otsingul võib hoopis kaotada sideme kõikehõlmava rahuga. Rahuga meie sees ning meie ümber. Kuidas siis luua rohkem aega ning ruumi mõtlemisele, tundmisele ja unenägude nägemisele? Kas piisab rahustavast raamatust ning akna taga langevast lumest või on käes hoopis tulevikuutoopia aeg ning leiame rahu pidevalt arenevast igapäevatehnikast, kus mängu tuleb psüühikat mõjutav tehnoloogia, mis kosutab meie aju valgus- ja helistimulatsiooniga, andes teadvusele puhkust vältimatust virtuaalsest infotulvast ning virgutavast sinivalgusest? Või oleme sügaval sisimas endiselt loodususku ja leiame jõudu, et teha enne magamaminekut õues üks mõnus jalutuskäik ning lasta värskel õhul ennast niita?

Usun, et tulevik on segu mõlemast. Järjest rohkem avastame oma ajukosmost, pöörame tähelepanu sisekaemusele ning jõuame oma igapäevaelus tagasi looduse rütmilisuse radadele. Kui on talv, siis asume talvituma. Kohandame ruumid enda ümber soojaks ning õdusaks. Naudime pimedust, vaikust ja rahu. Uinume varem ja magame rohkem. Suvel avame aknad, laseme sisse linnulaulu, mõnel ööl ei maga üldse ja stressist ei tea ka eriti midagi. Hea une maaletoojaks jäävad alati värskelt tuulutatud tuba, õues pesunööril kuivanud linad, jutuajamised küünlavalgel ja rahustav raamat.

Jarmo Reha, lavastaja 

Unetud ööd on mu tagala.

Ammugi ei looda ma enam voodist tõusta teisena. Enda meele unne kastmine on ainus vahepunkt, millest tärgates endile uue võimaluse anname. Ei tea, kas me sellest nii mõtlemegi. Üksvahe ei näinud ma und pea kolm aastat. Öö ei erinenud hommikust. Samad mõtted, samad tunded suigutasid mu unele ning needsamad tunded ja mõtted olid need, mis mind hommikul tervitasid. Ma ei ärganud kukekire, vaid iseendaga. See lõhub.. ja karastab. Valmistab vahel pettumustki – see võimetus pääseda iseenda ringrattast. Sest eks uni ja une nägemine ole meie lähimad kokkupuuted enda ja maailmaga tema müstilisel tasandil. Meie võimalus kogeda midagi tulevat väljaspool ennast. Ja eks see olegi vast lunastus. Näha und. Libiseda teki alla, suruda pead patja ning laotada laiali oma keha. Pannes end justkui valmis, et saada ühendust ülejäänud maailmaga. Sest ilma selle ühenduseta me olemegi üksi. Päriselt üksi. Üksi enda sisekojaga, mis kumiseb meie tahutud mõttekillukestest, mis üksteisega põrkudes vaid valjenevad.

Ja kes seda vaigistada ei tahaks..

Kuid nüüd ärkan ma päriselt iseendana. Ma näen und harva, kuid kui see keegimiski minuga kõneleb, siis tean vähemalt, et tal on midagi öelda. Ja eks see keegimiski ole ju mina. Mina ise. Ma saan uskuda, et ma ise asja eest sekkusin iseenda kulgu. Andsin endale uue teeotsa kätte või aitasin kokku pakkida mõne ripakil segaduse. Sest kui ma iseendaga unedes ei kohtu, siis järelikult on mul vaja iseendaga väänelda. Oma tagalas enda eest seista. Seista enda eest. Noh, tegelikult lamada.. enda eest. Me uni ja unenäod on me ravi.

„Ravi” tähendab sanskriti keeli „päikest”.

Nii et palun vähergem ja säragem, sest homme tõuseb surmkindlalt taas päike.