Baltoscandal tähistas oma 30. tegutsemisaastat festivalile vääriliselt – vaatajaid sai raputatud  ja viidati teemadele, millele peab rohkem mõtlema.

Ka mina olen nende seast, kes on arvanud, et Baltoscandal tähendab skandaalset teatrikunsti Baltimaade regioonis. Tõenäoliselt on ka mõnel teisel ootus, et festival peaks kuidagimoodi šokeerima. Baltoscandal on tegelikult viide Baltimaadele ja Skandinaaviale, kuigi programm pole juba aastakümneid piiratud vaid nende regioonide kunstnike loominguga. Tänavu olid Rakverre saabunud etenduskunstnikud nii naabermaadest Soomest ja Leedust kui ka Belgiast, Bulgaariast, Itaaliast, Saksamaalt ja mujalt. 

Festivali kunstiline juht Priit Raud on tõdenud, et kui kohalik meedia hoiatab rakverelasi algselt veidrike eest, keda võib mitmel teatrirohkel päeval linnas kohata, siis lõpuks nurisetakse selle üle, et skandaali ei olnudki. Ei tea, mis on kohalike ajakirjanike arvamus seekord, kuid tänavune festival raputas küll. Skandaal ei seisnenud nn perverssetes nähtustes, vaid etendustes käsitletud teemade kokku langemises õige koha ja ajaga. Teisisõnu, sisemine järelkaja oli see, mis raputas. 

Inimlikust loomalikuni

Saabusin Rakverre päev pärast avamist ehk neljapäeval. Plaanis oli näha üheksa etendust, installatsiooni, filmi ja loeng-kontserti. Paraku ei jõudnud ma kolmapäeval Johhan Rosenbergi „Järelsuve koori” etendusele ega mängida WAUHAUSi robotkoeraga, mis oli (väljamüüdud) üks-ühele etendus. Viimase lohutuseks olid endal kaasas kaks päris koera. Kui nüüd tagantjärele mõelda, oleks pileti ostnud vist pigem oma lemmikutele, sest nende käitumine tehisloomaga võinuks pakkuda midagi uuemat ja üllatavamat. Kuuldavasti oli üks inimloom tehiskoerale kallale läinud… Eks olen juba pikemat aega mõelnud, et sõnad „loomalik” ja „inimlik” on kohad vahetanud.

Neljapäev mõjus festivali korraliku avapauguna. Just siis sai nähtud enda jaoks enim mõju avaldanud lavastusi – Marta Aliide Jakovski „Fundamentalisti” ja Susie Wangi „Burnt Toasti”. Olin tõenäoliselt üks viimastest kulturnikest, kes sai osa sellest, millest paljud lehed on kuulutanud – Erki Lauri ja Liisa Saaremäeli suurepärastest esitustest ning Jakovski kiiduväärt valikust lavastada Juha Jokela näidendit. Alguses armastusloona näiva etenduse pealiskoor hakkas tasapisi murenema ning tekitas küsimuse – kes on kokkuvõttes hea inimene, mis on usk ja mis on tõde? Lauri kehastatud pastor Markus sümboliseeris ühiskonna valupunkti, kus võimupositsioonil ennast õigustav intelligent või manipulaator võib oma veenvusega hukatusse saata nii mõnegi teisitimõtleja või teistsuguse inimese.

Sarnasel teemal valas õli tulle Laura Kutkaité ja Leedu Rahvusteatri #metoo-teemaline lavastus „Sireenid”. Kunstiliselt ja teostuselt oli etendus pigem lahja – klounilaadselt valgeks võõbatud nägudega naised käsitlesid tundlikku teemat arusaamatute meeleolupööretega tõsisest koomiliseks. Sireenide asemel, kes meremehi hukatusse võivad saata, jäid etendajad laval pigem ohvrirolli ega pööranud mütoloogiat enda kasuks. 

Nägin aga etendust kaks päeva pärast „Fundamentalisti” ning samal hommikul tuli uudis Viljandi Kultuuriakadeemia rektorist. Etenduse ajal hakkas tasapisi meenuma „Fundamentalistis” kogetu ning ükshaaval lood nii enda lähedastelt, tuttavatelt kui ka iseendalt. Kasvama hakkas viha meeste arusaamatult kontrollimatu iha ja mõjuvõimu kuritarvitamise vastu. Hoolimata kriitikast etenduse suunal, olid leedulannade räägitud lood need, mis pressisid naha alla, refereerin: „Olin 19 /…/ Ta toppis oma näpud minusse ja ehmatas, sest mõistis, et olen veel süütu /…/ Istusin põrandal ja kimusin suitsu. Nii ma siis oma süütuse kaotasin”. Lahkusin etenduselt raputatuna sisse jäänud emotsioonide tõttu. Publiku aplaus oli leige, kuid asi polegi alati etenduse headuses, vaid õiges ajas ja kohas, kus seda näidata.

Hea nihkega etenduskunst

Õigeks kohaks on minu jaoks kujunenud Rakvere Rahu hall. Tegemist pole otseselt erilise ruumiga, vaid just seal olen näinud nihkes teatrikunsti, mida tahan ka kohalikel lavalaudadel rohkem näha. Kui 2022. aasta Baltoscandalil pakkus elamust Kim Noble’i kas-see-on-okei-mida-ma-parasjagu-näen?! lavastusega „Lullaby for Scavengers”, siis tänavusel baltokal lõi noa kõhtu Susie Wang „Burnt Toastiga”. Punasesse hotellifuajeesse pakiti näiline American Dream, mis segunes võimsalt absurdsete dialoogide ja grotesksusega. Vereimemine ja beebide matrjoškalik lahtilõikamine tundus etenduse lõpuks talutav, nagu oleks keegi epiduraali vaatajatesse süstinud. Suureks abiks on twinpeaksilik helikujundus, mis tugevdas vajalikel hetkedel õõva ja lisas juurde lootusenooti, kui viimane lavale jäänud tegelane Hope võikast fuajeeüsast sõrmusekarbis väljapääsu poole liikus. Etendus, mille kohta saab öelda rabav well-made.

Nihestatust sai kogeda ka Eestis juba korra NU Performance festivalil näidatud Lawrence Malstafi installatsiooniga „Shrink”. Õhus rippuvate kilest kottide sisse olid pakendatud inimesed, ainsaks kaaslaseks toru, mille kaudu hingata. Kui mõtlesin tagasi Wangi peale ning sellele, kuidas ühes stseenis hotellikülalised keset veretöid vastuvõtulauast tasuta alkoholi pihta panid, läksid mõtted tarbimisühiskonnale. Me tarbime end vaakumisse teiste, sh looduse arvelt.

Baltoscandalil oli tänavu mitu lavatööd, mis polnud uuslavastused, kuid andsid mõtteliselt teineteisele midagi juurde. Haljalas etendunud Eesti ja Sloveenia ühistöö „Fun Fact” jätkas Juhan Ulfsaki, Eero Epneri ja Mart Kangro tandemile omast stiili ehk palju mono- ja dialoogi, nutikaid lahendusi, aga ka kaasavat suhtlust publikuga. Seekord olid trio lavapartneriteks Sloveenia tuntud teatritegijad Katarina Stegnar ja Primož Bezjak. Meelelahutuslikuna näiv mälumäng kulmineerus katastroofide läbielamiseks „lõbusate” faktide ja päriselust pärit salvestuste kaudu. Sai meelde tuletatud, et inimelu on habras ja tema saatus veidralt juhuslik. 

Ootusi vedas veidi alt Philippe Quesne ja Vivarium Studio „Farm Fatale”. Hernehirmutistest tegelased olid iseenesest armsad ja samal ajal prantslaslikult totrad, tegid aktivistidena keskkonnateemalist raadiosaadet ajal, kus väikefarmid olid välja surnud ja asendunud keskkonda kahjustavate suurettevõtjatega. Peas hakkas aina valjemalt kummitama minult varasemalt küsitud küsimus: „Kas sulle ei tundu, et vanasti oli pärast sõitmist putukaid autode küljes rohkem?” Etenduse lõpp vajus aga laiali ning jättis otsad naiivselt lahtiseks – kas ühe suurettevõtja hirmutamine lõi aluse farmide ja kogu maailma päästmiseks? Samas tunnistan, et prantslaste kohati lapselikkusesse kalduv huumor ei sobi igaühele. Asi võis olla ka Rahu hallis, millele olin pärast „Burnt Toasti” kõrged ootused seadnud.

Tänavu tekitas Baltoscandalil palju elevust fakt, et kaks lavastust olid peresõbralikeks nimetatud. „Farm Fatale” kõrval oli üheks selliseks Miet Warlopi „After All Springville”. Etendust iseloomustasid abstraktsed lahendused ning olme-ulmelised tegelased – musklijalgadel laud, närviliselt plahvatav elektrikapp, oma rullpapist nina kõikjale toppiv kolimiskast, jutukas neljameetrine koljat ja hullunud teadlase moodi mees, kes tormas keset lava asuvast papist majast tusaselt sisse-välja. Kogukonna lugu jutustav lavateos pani tõdema, et naabreid ei saa valida, kuid teineteise ruumi ja eripäraga mitte arvestades võib terve ümbruskond plahvatada.

Lisaks õigele ajale ja kohale hakkas festivalil silma varemmainitud nutikus ning seda demonstreeris teine peresõbralik lavastus, Andrea Salustri „Materia”. Kunstnik mängis polüstüreenvormiga erinevatel viisidel. Kuigi ma polnud algselt nähtust väga vaimustuses, sest taustal mängiv imalavõitu klaverimuusika kippus une peale ajama, siis hiljem valguse välkudes ja helikeele tumenedes tundus polüstüreenvorm aina põnevamaks muutuvat. Muusikal on etenduses suur roll ja võim, vähemalt minu üle.

Teater kui empaatiaharjutus

Visuaalsust lisas festivalile Robert Henke audiovisuaalne etteaste „CBM 8032 AV”. Henke tegi sissejuhatuse vanakooli arvutite hingeellu, hakkas seejärel kodeerima, et luua masinatega kinoekraanile roheliste tähtede jada abil muutuvaid mustreid ning selle ümber elektroonilist helikujundust. Festivaliklubis olid mitmed, sh siinkirjutaja, arvamusel, et Henke etteastele eelnenud sümpaatne loeng oli väga põnev ning oleks võinud olla isegi pikem kui performance ise.

Masinate ülevõtmist sai näha samas saalis austraallaste kollektiivi Back to Back Theatre filmi „Shadow” kaudu. Valdavalt vaimupuudega inimeste loodud linateos tundus alguses olevat soe empaatiaharjutus ning lugu võrdsest kohtlemisest. Filmi lõpupoole võtab üks peategelastest sõna ning selgitab, kuidas kõigi lapsed ja lapselapsed on tulevikus vaimupuudega. Läheb aega enne kui jõuab kohale, et ta räägib tehisintellekti liigsest usaldamisest ning sellest, kuidas masinad näevad inimesi tühjade numbritena. Filmi järelkaja on õõva tekitav – mis juhtub, kui usaldada aina targemaks programmeeritavat tehnoloogiat?

Baltoscandal ei tekitanud aga ainult tõsiseid mõtteid. Ivo Dimchevi „Selfie concert” oli puhas nauding etendaja imelise lauluoskuse tõttu ja hea näide kaasavast teatrist. Karismaatilisusega suutis Dimchev panna lõpuks endaga selfie’t tegema isegi minu, kes ma olen ühel etendusel ka kardina taha peitu pugenud, et mitte lavale sattuda.

Eestis on mitu festivali, mis justkui kolib teised linnad ühte üle, kuid kohalike kohalolu jääb minimaalseks. Sarnase probleemiga on maadelnud ka Baltoscandal. Seetõttu on tänuväärne, et kui eelmisel festivalil tegid Liisa Saaremäel ja Emer Värk lavastuse „Sihtkoht teadmata 12 HMR” Rakveres keskkooli lõpetanud noortega, siis tänavu sai näha TÜVKA trupitööd linnast pärit kunstnikega – Robin Täpp, Maria Paiste, Mihkel Kuusk, Liisbeth Kala, Karl Jakob Bartels, Maria Helena Seppik, Oskar Kröönström. Trupi uuslavastus „Kibe!” käsitles pulmatemaatikat selle eheduses – laulatus, pulmapidu ja kunstiline pohmakas, etenduse lõpp kippus peavalu valmistama. Ehk oli asi ka tühjas kõhus ja viinas, mida laual pakuti.

Baltoscandal ei ole kunagi olnud konkreetse alateemaga ning on tema kunstilise juhi Priit Raua valikute nägu. Ja need valikud tänavu kõnetasid väga, isegi kui teostus oli ühel või teisel lavastusel keskpärane. Festivalijärgses mõtiskluses avastasin end naasevat ikka ja jälle küsimuse juurde: mis on inimlikkus, tehislikkus, loomalikkus? Kõik need segunesid Baltoscandalil. Mitu päeva sai näha ligimese psühholoogilisi keerdkäike ning elu haprust, olgu asi siis keskkonnas meie ümber või saatuses. Tundub, et robotite kaasamine lavalaudadele on juba normiks muutumas, kuid samal ajal on see ka jätkuvalt hirmutav – kui kaua suudame kodeerida ja kontrollida aina targemaks saavaid masinaid? Kui väga oleme valmis panustama mõistmaks ligimest? Teater on küll „ainult” kunst, kuid äkki suudab ta vaatajast teha parema ja empaatilisema inimese. Elon Musk ja J. K. Rowling võiksid viimaste uudiste valguses küll rohkem etenduskunste vaadata. Lootus lahkub lavalt viimasena.

Kärt Kelder on kulturnik.