Uurime, milline on olukord Eesti loov- ja disainihariduses. Kuidas erineb see muust maailmast ning millised on selle tulevikuperspektiivid.

Kui rääkida loov- ja disainiharidusest, siis kõigepealt tuleks ehk alustada ABC-st ja küsida, mis on pisut laialivalguvad mõisted loovharidus ja disainiharidus? Milles seisneb nende ühisosa ja erinevused?

Loovharidus on laiem mõiste, mis kätkeb endas ka n-ö puhast kunsti (näiteks maalimist, muusikat või kirjandust), olles oma loomult orgaanilisem ja mille tulemus on enamasti puhtalt esteetiline. Disainiharidus on loovhariduse üks liike, millel on palju kokkupuutepunkte humanitaar- ja reaalharidusega, kus loominguline protsess kohtub tehnoloogiaga ning mille tulemusel sünnib midagi praktilist ja tarbitavat. Lühidalt ja pisut filosoofiliselt: kunst esitab küsimusi, kuid ei pea neile vastama, disain – olgu selleks graafiline disain, tootedisain, teenuste disain, strateegiline disain või keskkonnadisain – algab aga probleemi püstitamisest ja lõpeb lahendusega.

Loov- ja disainiharidus – kellele ja miks?

Eesti Kunstiakadeemia disainiteaduskonna dekaan Kristjan Mändmaa ütleb, et loovus on, teadagi, olemas igas inimeses, aga mitte ühtviisi võimsalt välja arenenud. Kindlasti tuleks kasuks, kui igaüks suudaks loovalt mõelda ja tegutseda ning seda külge endas vastavalt vajadusele „sisse lülitada” ja „valjemaks keerata”. Loovharidus, sealhulgas disainiharidus, on seega vajalik kõigile.

Eesti Kunstiakadeemia kunstihariduse osakonnajuhataja Helen Arov peab kunsti- ja disainiharidust kriitliseks osaks üldharidusest ja ka elukestvast õppest. Kunst õppeainena pakub väärtuslikku ning küllaltki ainulaadset võimalust tegeleda enda isikupäraste ideede avastamise, väljendamise ja kujundamisega looval viisil, juhtides sageli tähelepanu ka emotsionaalsetele teemadele. Pikemad loovtööd õpetavad oma tööd planeerima ja eesmärgistama, ideid arendama ja ka keerukustega toime tulema. Loovtööde esitlemine ja analüüsimine toetab sõnalist väljendust, oskust tagasisidet vastu võtta ja ka kaaslastele anda ning erinevaid tõlgendusvõimalusi aktsepteerida. Loovtegevuse üheks suurimaks väärtuseks ja võimaluseks on keerukuste ja ootamatustega toimetulemise toetamine ning arusaama loomine, et keerukused ja n-ö vead on loomulik osa õppimisest ja nendest võib välja kasvada täiesti uus väärtus. Need oskused harmoneeruvad ka disainmõtlemisega, kuid kui kunstis on sageli esil eneseväljendus, siis disaini puhul uurimuslikkus, probleemide avastamine ja võimaluste nägemine.

Nagu kirjutab elukestva õppe kohta Kristiina Krabi Õpetajate Lehes: „Briti teadlased on leidnud, et kunsti- ja disainiõppes areneb püsivus, iseseisvus, leitakse ühele teemale erinevaid perspektiive, areneb suulise, visuaalse ja kirjaliku kommunikatsiooni oskus. Luues on võimalik harjutada käelisi oskusi, kuid treenida ka silma nägema asju uuel moel, eristuda, nähes kas terviklikumalt või märgates just detaile, avastades uusi kombinatsioone.”

Loov- ja disainihariduse eripära Eestis – erinevused ja eelised võrreldes muu maailmaga

Kristjan Mändmaa ütleb, et Eesti üritab ikka sammu pidada Skandinaavia ning teiste naabritega Euroopas, olles seejuures ikkagi arengutes umbes kümmekond aastat maas. Samas väheneb see vahe aina kiiremini ning pisut tagapool kõndimisel on omad eelised – teinekord õnnestub eesminejate vigu vältida. Eesti loovhariduses võib leida jälgi Peterburi akademismist, germaani ratsionaalsusest ja professorikultusest ning Põhjamaade demokraatlikust inimkesksest lähenemisest, sekka Angloameerika professionaalsuse kultust ja Aasia igavikulisust koos viimaste aastate ulmeliste tehnoloogiamõjutustega jne – päris põnev ja potentsiaalikas segu. Eesti kui väikeriigi fenomeniks on tarvidus olla avatud ja kursis kõige maailmas toimuvaga, samuti iseloomustavad meid vähenõudlikkus tingimuste suhtes, tegijate leidlikkus ja mitmekülgsus ning orgaaniline läbilõikamata side esivanemate pärimusega. Turu väiksus survestab loomeisikuid juba eos arvestama rahvusvahelise mänguväljakuga, teisalt on meie miniriigis igal hakkajal haruldaselt head võimalused kiiresti kohalikule püünele ja tipptegijate hulka pääseda.

Peamised uued lähenemised ja trendid loov- ja disainihariduses

„Kaasaegne lähenemine disainile on viinud fookuse eemale puhtesteetiliselt aspektilt süsteemsete ja inimsõbralike lahenduste loomisele. Disain sekkub laial rindel ning disainiprotsessis on kohta kõigile, kel uuritava küsimuse kohta infot ja ideid. Üksiku kõiketeadva geenius-disaineri kuvand on jäänud 20. sajandisse ning asendunud spetsialist-moderaatori omaga, kes suudab võimalikult laia huvirühma sujuvale koostööle tüürida. Koosdisain ongi saanud peamiseks tunnustatud disainimisviisiks, seega on see mõeldud kõigeks ning võimalus disainiprotsessis osaleda on avatud kõigile. Siiski pole kõik inimesed ühtviisi võimekad disainerid. Tõhus tulemus eeldab vilunud professionaalide osalust, aga panustama on tõepoolest oodatud kõik ning erinevaid disainivaldkonnast pärinevaid meetodeid soovitatakse tänapäeval kasutada kõikmõeldavate arendusprojektide juures,” ütleb Mändmaa, ja lisab, et disain eksisteerib suuresti teiste valdkondade toeks ja abiks – seega sõltume ühiskonna ja majanduse üldisest arengutasemest.

Just praegu on toimumas Eesti tööstuse üleminek tooraineekspordilt ja allhankelt originaalse omatoodangu arendamisele. Juba märkavad ettevõtted disainerite kasulikkust ning on hakanud neid oma arendustiimidesse palkama. Tarkvaratööstus näitab siin muidugi eeskuju – seal on ruumi rohkematele disaineritele kui praegu kõigi Eesti haridusasutuste disainiõppekavad ette valmistada jõuavad. Ka riik ei jää palju maha – teenusedisainist on saanud otsekui võluvits, mille abil teha „vähemaga rohkem” nii, et tulemus saab varasemast tunduvalt toimivam.

Väga suurt rolli mängib inimtekkeliste kliimamuutuste ja looduskahjustuste esiletõus üldises mõttevahetuses. Oluliseks suunajaks senisest jätkusuutlikuma tootmise ja disainimise arengul on tasapisi kehtestatavad uued regulatsioonid. Mitmedki ettevõtted on pöördunud Eesti Kunstiakadeemia disainiõppekavade poole sooviga teha koostööd uute materjalide ja protsesside ning väiksema süsinikujalajäljega tootmise väljaarendamiseks. Jätkusuutlik mõtteviis on saanud lahutamatuks osaks disainiharidusest. Sel aastal on uuenduskuuri läbinud EKA Tootedisaini magistriõpe kuulutanud jätkusuutlikkuse oma lipukirjaks ning asub teemaga süvitsi tegelema.

Nii Helen Arov kui ka Kristjan Mändmaa toovad uue olulise arengusuunana välja nullindate keskpaigast tuntud lühendit STEM (Science, Technology, Engineering, Mathematics), millele lisati täht A (Arts), mis märgib kunstide olulisust hariduses, kätkedes endas teadus-, tehnoloogia- ja loovmõtlemise ühendamist. STEAM peaks sümboliseerima senisest terviklikumat hariduspilti ja vastavaid praktilisi ilminguid on märgata ka Eestis. Tartu Ülikool küll sulges maali õppetooli, aga see-eest on viimasel kümnendil avatud uusi disainiõppekavu ja -aineid nii TÜ-s, TLÜ-s kui TalTechis. Disainimõtlemise imbumine teiste valdkondade õppesse, sealhulgas inseneride, riigiametnike, meedikute ja teiste täiendkoolitustesse, on globaalne ja totaalne.

Arov märgib ühe arengusuunana ära ka visuaalse teadlikkusega tegelemise kasvu kunstihariduses. Kunstiteoste ja laiemalt visuaalse keskkonna analüüsimisel ja mõtestamisel püütakse see loomistegevusega enam tasakaalu viia. Üha enam kerkivad esile eetika ja ohutuse küsimused seoses visuaalkultuuriga.

Loov- ja disainihariduse tulevikuperspektiiv: rakendamisvõimalused Eestis ja globaalselt

Kristjan Mändmaa sõnab: „Globaalne pandeemia sundis kogu maailma haridussüsteemi vastu tahtmist sukelduma internetipõhise õppe uude reaalsusesse. See oli ja on harjumatu ja ebamugav, aga pakub ka tohutult uusi võimalusi. Oluliselt lihtsamaks on muutunud füüsiliselt kaugel asuvate osapoolte kaasamine õppetöösse. Juba liiguvad ideed uute rahvusvaheliste õppekavade ja -moodulite loomisest, kus rakendataks olemasolevaid e-kursusi, loodaks uusi, toodaks kokku juhendajaid ja tudengeid eri riikidest. Füüsiline reisimine ideede levitamise eesmärgil on muutumas otseselt mittevajalikuks luksuseks. Arenguvõimalused nii klassikalises hariduseks kui elukestvaks õppes tunduvad olema piiramatud. Muidugi teeb murelikuks teadmine, et suurenev netisuhtlus toob kaasa senisest veelgi suuremad energiakulud. Siis polegi muud, kui kõik disaini õppima, et seegi probleem mõistlikul moel lahendatud saaks!”