Paavo Matsin ei kirjelda meile mitte lihtsalt jalutuskäiku Riias, vaid juttu tuleb ka alkeemilistest märkidest, okultsetest kihtidest. Autor juhatab meid läbi Riia erinevate kihistuste olulisi aadresse ja arhitektuuriväärtusi pidi, aga annab ka ajalikumaid-olmelisemaid suuniseid ohutuks seiklemiseks, visandab mõttelise getopiiri ja nimetab Alkeemilise Tähega aadresse mitte vaid Riias.

Alustades rännakut pimedusest valgusesse, jalutuskäiku läbi Riia kohvikute, majade, tänavate ja surnuaedade, peame me andma endale alati selgelt aru, et need, kes kogu selle ilu lõid, ei ole enam koos meiega tavalisel inimlikul kombel. Ometi on nad teispoolselt valvamas, et vastuvõtlikud hinged, kes on vajalikult ettevalmistatud, saaksid alati selle, mis neile küsija igavese koputusõigusega kuuluda võiks. Kuna teekond ajas muutunud linnaruumis ei ole ohutu, võiks hankida endale Riia jaoks ettevalmistuseks mõned möödapääsmatused.

1. Jalutuskepp, soovitatavalt kaarja käepideme ja metallotsaga, sobib enda üleoleku näitamiseks tänaval ja soovitud esemetele osutamiseks antiigipoodides. Vältige moodsamaid nn spatsiirtokke, millel puudub vajalik pikkus ja käepide ning mis on seega enesekaitsesituatsioonis tunduvalt kasutumad.
2. Mõni rännuraamat, eriti hea on 1930. aastal Riias Latvija trükikojas ilmunud „Illustreeritud juht läbi Latvija”, mis on käsiraamat turistidele ja ekskursantidele „paljude pildistustega, kaartidega ja plaanidega”. Selle peatoimetaja oli dr Alfreds Bīlmanis, tollase L. V. välisministeeriumi pressiosakonna juhataja. Raamatukese headus seisneb selles, et see toob ära suurel hulgal nüüdseks juba kadunud koha- ja ärinimesid, mis on vajalikud siis, kui tahame analüüsida Riia foneetilist alkeemiat.
3. Võimalikult vana metallkarp võimalikult värskete šokolaadikommidega.
4. Valge taskurätik.
5. Taksoraha.

Alustame oma rännakut Vīlandes (ee Viljandi) ielalt. See tänav on Riia ühes kõige kaunimas, väärikamas ja rahulikumas, nn saatkondade kvartalis, kus pea iga hoone on ehituskunsti pärl ning ilu, jõu ja tarkuse triumf. Meie jalutuskäik algab kohviga siinse väikese kõrvaltänava – Vidus iela 7 – kohvikus, mille seinale on kirjutatud itaalia kuulsa filmitegija Fellini nimi (on tähenduslik, et Fellin oli ka Viljandi vana nimetus). See väike kohvik on olnud läbi aastate minu lemmikkoht Riias. Turiste siin ei näe, kohata võib vaid ümbruskonna rafineeritud nautlejaid, valdavalt väärikaid kodanikke, kes tihtipeale jalutavad oma lemmikloomi lähedalasuvas pargis.

Kohvikukese terrassilt avaneb unustamatu vaade siinkandis ainsale tühjale ning lagunevale gigantmajale aadressil Vīlandes iela 11 (ehitatud 1899–1900, arhitekt Rudolf Heinrich Zirkwitz). Selle hiiglasliku neobarokse nurgatorniga tühjuselossi mõlemad sissekäigud on kujundatud suurte lukuaukude kujuliselt. Lukuauke valvavad õhulistes riietes naisfiguurid, kes istuvad kahel pool uksi lukukaartel. Nad tervitavad iga sissetulijat, aga tahavad ka oma olemasoluga öelda, et lukuaugud ehk saladused on alati valvatud. Kummagi sissepääsu viiluväljal on kujutatud dooria stiilis poolsammast, mille tagant tõuseb päike. Portaalide kohal kolmandal korrusel ripuvad ilma loata sissetungijat ähvardavad gigerlikud koletisenäod.

Zirkwitzi überpostbaroki vastas üle tee aadressil Vīlandes iela 14 asub Riia kõige kuulsama juugendarhitekti K. Pēkšēnsi nn Mesilastemaja, mille fassaadi kaunistavad kuus hiigelmesilast. Mesilasi on oma sümboolikas kasutanud templirüütlid, Napoleon, võrdlemisi hiliselt ka vabamüürlased. Selleks et saada natukenegi laiem pilt meie ees lahtilaotuvast sümboolikast, peame kanduma siit koduse nimetusega tänavalt nüüd õige kaugele hoopis teise kanti. On aeg lasta baaridaamil meile takso tellida.

Meie sihtkohaks võiks olla ka mõni kuulus Pēkšēnsi loodud rohkeid sümboleid kandev maja, näiteks Tērbatas iela 33/35 või Smilšu iela 2, kuid soovitaksin mitte läheneda Riia sümboolikale juhuslike märkide sarnasuse alusel. Riia väga paljudel hoonetel on arhitektide, tsunftide, ehitusmeistrite ja muude ehitustegevusse kaasatute märke, esmapilgul võivad need näida näiteks vabamüürlikena, kuid enamikul juhtudest on see pigem küsitav (vaata näiteks Dzirnava iela 60, Dzirnava iela 117, Kr. Valdemāra iela 27/29, Stabu iela 18, Raiņa bulvāris 1, Šķūņu iela 12/14, Riharda Vāgnera iela 15 jne). Sellist tüüpi ehitajate sümboolikat võib kohata ka Tallinnas (vt kas või aadressil Viru 9 teise korruse akna kohal olevat ilmselt saksa sõjavangidest ehitajate jäetud majamärki). Seepärast on mõistlik küll märgata universaalset laadi signaale, kuid vaadelda linna hooneid ikkagi erinevate rahvuste ja kultuuride kihistuste kaudu. Eelkõige tulevad kõne alla läti, juudi, vene ja saksa mõjud. Vana okultse seaduse kohaselt ei ole siin olemas vaenlasi ega sõpru, vaid kõik kultuurid on meile õpetajad.

Läti kihistuse iseloomulikuks näiteks võiks olla sellesama Mesilastemaja arhitekti K. Pēkšēnsi õpilase, just rahvuslike mustritega fassaadide poolest tuntud A. Melvessi maja aadressil Stabu (ee Tulba) iela 99. Antud aadress ei ole päris ohutu ja jääb natuke eemale (mõtteline getopiir jookseb kesklinnas A. Čaka ielat mööda), sestap on meie taksosoov põhjendatud.

Linna hooneid tuleb vaadelda erinevate rahvuste ja kultuuride kihistuste kaudu. Vana okultse seaduse kohaselt ei ole siin olemas vaenlasi ega sõpru, vaid kõik kultuurid on meile õpetajad.

Jõudes sihtkohta Stabu iela 99 ette näeme haruldast pilti. Meie ees maja sissekäigu kohal on täies ilus Alkeemiline Täht, mida on kujutatud kombinatsioonis punane-kollane-roheline-sinine. Maja esiküljel on kirjas ka ehitusaasta 1909 (NB! arvusümboolika). Alkeemilist Tähte on antud siin edasi traditsioonilisel kombel „elementide kvadraadi kohal”. Kujutatud on alkeemilise töö seisukohalt olulisi asju: neli värvi tähistavad nelja elementi, täht, milles nad on segamatult ühinenud, on aga nende kõrgema ühtsuse sümbol.

Klassikaliselt kujutatakse Alkeemilist Tähte, et märkida alkeemilise protsessi lõppu (vt nt Praha Vanal Troonimisteel Alkeemilise Tähega maja aadressil Nerudova 171/48 ja kaht sellele eelnevat alkeemilise protsessi lõpusaadustega seotud sümbolmaja: valget tinktuuri sümboliseerivat maja Valge Luigega aadressil Nerudova 232/49 ja punast tinktuuri kujutavat maja Punase Lõviga aadressil Nerudova 236/41).

Kui hakata Stabu ielalt rahulikult kesklinna suunas sõitma, jõuame me Avotu (ee Allika) ielale, kust tuleb pöörata paremale, korraks linnasüdamest eemale ja siis järgmisest tänavast vasakule Bruņinieku (ee Rüütli) ielale. Väga viljaka arhitekti Ernests Pole loodud maja aadressil Bruņinieku iela 50 kannab fassaadil tähelepanuväärset ja meie mesilaste ning Alkeemilise Tähe seisukohast olulist deviisi „DARBS – ZELTS” ((fassaadil kasutatakse viimase sõna alguses S-i) ehk tõlgituna „TÖÖ – KULD”). Esmapilgul võiks arvata, et sellised tööd ülistavad deviisid, ornamentaalsed kaunistused ja skulptuurid olid jõukaks saanud Riia kodanluse puhul võrdlemisi sõna-sõnalt võetavad ja didaktilised. Võime ju kohata töö ja mütoloogia ühendamist vägagi paljudel hoonetel. Kuid kui mõelda E. Polega koos töötanud teiste arhitektide ehitistele, eriti meie Vīlandes iela arhitekti K. Pēkšēnsi Mesilastemajale, siis hakkame tajuma selle valdavalt ühe ja sama sõpruskonna kitsas ajalõigus kasutatud metafooride peidetud tähendusi. Ka Pēkšēns ülistab küll oma Vīlandes iela neoklassitsistlike motiividega Mesilastemaja fassaadikaunistustega tööd ja hoolsust, kuid huvipakkuva paralleelina võib tuua välja fakti, et isegi majamärkidelt ülirikkas Prahas on vaid üks selline mesilasi kujutav ehisviil ehk tümpanon (vt hotell Prague Inn aadressil 28 října 378/15, Praha, Tšehhi).

On paradoksaalne, et antud geniaalse loojapaari E. Pole ja K. Pēkšēnsi kõige grandioossemat hoonet, Riia kõige suuremat juugendelamut aadressil Brīvības iela 88 on tabanud ebaõnn jääda pikaks ajaks tühjaks tondilossiks. Ometi võib ka tühi hoone pakkuda üllatusi. Heaks näiteks peidetud potentsiaalist on vanalinnas asuv Pulvera (ee Püssirohu) torn aadressil Smilšu (ee Liiva) iela 20. See ainsana säilinud Vana-Riia müüritorn, mis seisis pikka aega tühjana, üüriti 1892. aastal saksa üliõpilaskorporatsioonile Rubonia. Üürihinnaks oli 1 rubla aastas. Pööningult leitud tuvisõnniku eest saadi aga ümberehituseks umbes 640 kuldrubla!

Sõidame nüüd sama taksoga vanalinna poole, sest metafooride ahel VALVATUD SALADUS – MESILASED – (ALKEEMILINE) TÖÖ – KULD saavutab oma sisulise kõrgpunkti aadressil Peitavas iela 9/11 (antud majast üle tänava jääb pikk sünagoogihoone), kus töötas esimene Riia vabamüürlik loož Ziemelzvaigzne (ee Põhjatäht), mille lõid 18. sajandi keskel rikkad kaupmehed Johann Cukerbekers ja Johann Dieterich von der Heide. Meie ees oleva maja fassaadil võib näha Cukerbekersite vappi ja muud huvitavat sümboolikat.

Jõudes selle väga väärika hoone ette, võiksime hetkeks mõelda, et just vabamüürlikes loožides harrastatud alkeemia mõjutas tollast intelligentsi ka laiemalt. Läti kirjanik ja valgustaja G. F. Stender (tuntud ka nime all Vana Stender) kirjutas 1794. aastal oma kuulsa teose „Clavis Magiae”, kust võib leida tänini alkeemikute Kivi valmistamise õpetuse ja alkeemiliste terminite sõnastiku. Rahvusvahelist münti lisab asjaolu, et vaid veidi varem ehk 1779. aastal külastas loože Kuramaal ka seikleja ja okultist Cagliostro, kuulus Sitsiilia magus. Cagliostro eesmärk oli luua Pariisi vabamüürlik keskus, millele pidid ideaalis alluma kogu maailma erinevate vabamüürlike organisatsioonide liikmed. Ta kutsus ennast Isise ja Anubise müsteeriumite hoidjaks, Egiptuse vabamüürluse juhiks, kes oli saanud oma pühitsuse otse püramiidide juures. 1785. aastast on teada tema seisukoht, et vabamüürlusse võib võtta vastu ka naisi. Cagliostro oli salapärase alkeemiku Althotase õpilane (Althotase nimi koosneb täheühenditest al-thot-as, mille tähendus on foneetilist alkeemiat kasutades „Sõnumitooja Thot”).

Kui teil on rändajana probleeme palavusega ja tahaksite, et hakkaks kosutavat vihma sadama, soovitan küsida vanalt valvurilt talmudit ja eriti traktaati „Ta’anit”, kus on ühed vanimad sellekohased toimimisõpetused.

Nüüd aga silmitseme vastasmaja aadressil Peitavas iela 6/8, mis on ehitatud piki tänavat ja avaneb meile kõigepealt küljega. Kummaline küll, aga ka sellel hoonel on omapärane side kauge Egiptusega. Üldiselt tasub Riias vanalinna vältida, sest kõik huvitav asub tänapäeval mujal, kuid vaatlemaks juudi kihistust, peab kindlasti ette võtma antud sünagoogi, mis on üks kahest juugendlikust sakraalhoonest Riias (teine on väga omapärane täiesti üksikusse kohta ehitatud luterlik kirikuhoone, kuhu linn ja selle elanikud seoses paiknemise kaugusega vist ei jõudnudki kunagi päris kohale, aadressil Ropažu iela 120). Sünagoog säilis imekombel hävitamisest ja hõlmab tänapäeval ka kinnist vana juudi raamatukogu. Legendi kohaselt peitis kõrvalasunud kiriku vaimulik sünagoogi piduliku toorarulli II maailmasõja ajal seina sisse. Kui teil on rändajana probleeme palavusega ja tahaksite, et hakkaks kosutavat vihma sadama, soovitan küsida vanalt valvurilt talmudit ja eriti traktaati „Ta’anit”, kus on ühed vanimad sellekohased toimimisõpetused. Pakkuge talle vastutasuks komme. Tähelepanuväärselt originaalsed on hoone neoegiptuslikud kaunistused, mis viitavad juutide lahkumisele Egiptuse vangipõlvest. Egiptuslikke motiive, sambaid ja ornamente on kasutatud Riias palju kõrvuti läti rahvusliku romantismiga, ometi mõjuvad need sünagoogi sisemuses võrdlemisi ootamatult, tuletades pigem meelde mõnda 20. sajandi algupoolel põhjamaades ehitatud roosiristlaste templi sisekujundust. Siinset interjööri silmitsedes (sambad on muidugi juba ka kahel pool peasissekäiku) tekib küsimus, kui palju on seda ehitist mõjutanud Riia tolleaegne juugendlik Egiptuse-vaimustus? Kas see tõesti kaalus üles ruumis kergesti tekkiva emotsiooni, et ollakse ikka veel otsapidi Egiptuse vangipõlves, vaaraode ja maagide maal?

Istume nüüd aga meid oodanud taksosse ja sõidame kaarega läbi Lačplēša iela getolikuma otsa Saksa Suurkalmistule.

Slaavilikku kihistust ja niinimetatud vasaku käe teed tähistava haruldase ehitise võib leida nüüdseks sügavasse getosse jäänud aadressilt Lačplēša 100 (olles väga pikk tänav, kulgeb Lačplēša iela parimatest rajoonidest kurikuulsasse ja võimalusel välditavasse Moskova elurajooni). Selle arvatava arhitekti N. Jakovlevi (mõne versiooni alusel ikkagi ka meie vana tuttava arhitekti Pēkšēnsi) joonised pole säilinud. Isegi Riia kontekstis üliharuldase vene rahvuslikku romantismi jõuliselt esitava hoone fassaadilt võib leida nõia ja luua kujutise. Soovitatav on vaadelda antud reljeefe läbi avatud sõidukiakna, mitte külastada objekti jalgsi.

Sama kehtib ka sakslaste Suurkalmistu kohta üldaadressil Mēness (ee Kuu) iela, mis on küll päevasel ajal enam-vähem jalutatav. Olles olnud pärast 18. sajandil kirikutesse matmise keelamist Riia kõrgklassi peamine viimane puhkepaik, sai ta venelaste käe läbi 20. sajandil nii tugevasti räsida, et tänapäeval avaneb uitajale pigem pargilik üldilme, mida ilmestavad vähesed allesjäänud imposantsed surnute linna eluhooned – vägagi stiilsed, kuid raskelt rüüstatud ja vulgaarsatanistlikult soditud perekonnakabelid varjuliste puude vahel. Siin-seal kerkib rohust kunagisi purustatud mälestusmärke vägagi huvipakkuva sümboolikaga, mis on meile juba vanalinnas vaadatud näidete kaudu tuttav. Imetledes kadunud hiilgust, tuleb ent olla ettevaatlik, surnuaial on uusi elanikke…

Meie rännak on lõppemas. Sõidame tagasi linna poole mööda Miera (ee Rahu) ielat, mida ääristavad uhked vahvärkidega juugendlossid (vt nt Miera iela 89, arhitekt N. Nord), kus rikkamad lesed said magamistoa rõdult oma teispoolsusesse lahkunud meeste puhkepaiku vaadata. Sõites edasi, võib veenduda, et praeguseks on Miera iela kesklinnapoolne algus kujunenud eriti öko- ja vintage-teadlike inimeste kogunemiskohaks, siin on populaarseid poode ja teebaare. Viimane hoone, millele enne peatänavale Brīvībasele pööramist pilgu peale viskame, on nurgapealne Miera 2, mille arhitekt oli Tartus sündinud Gerhards fon Tīzenhauzens. Sündinud Tartus kuulsate Tiesenhausenite perekonnas, õppis ta Riia polütehnilises instituudis keemiat ja alles hiljem arhitektuuri. Üldiselt projekteeris ta rohkelt villasid „Riia Nõmmele” ehk Mežaparksi, sealhulgas pea kogu sealse uhke Stokholmas iela (nr 25–69). Talle on püstitatud ka mälestustahvel tema kunagise kodumaja seinale Mežaparksis aadressil Ščecinas iela 5 (mälestustahvel asub sissekäigu kõrval oleva parempoolse ovaalakna juures ja on silmatorkavalt ebahariliku kujuga). Kitsamas ringis on teada aga fakt, et kogu oma elu jätkas ta juba instituudis segadusi põhjustanud alkeemilisi katseid. Just siin üürikorteriteks ja renditavateks kauplusepindadeks projekteeritud majas aadressil Miera 2, mida kaunistavad ebaharilikult järsud fassaadinurgad ja kolm valvavat vanamehenägu, omas ta kuni Lätist lahkumiseni linnakorteris alkeemilist laborit.

Nüüd laseme taksojuhil viia end lõdvestuskohta Teātra bārs aadressil Lačplēša iela 26. Siin käib boheemlasi ja näitlejaid. Üks veiderdaja ongi juba lauale roninud ja haugub meile tervituseks. Aga meil on kaasas ka kepp.

*Kõik ülalolevad Praha, Tallinna ja Riia aadressid on leitavad ja enam-vähem vaadeldavad, kasutades Google Mapsi.