Aprillikuus pani Andra Teede luulevormi 90ndade leivasabad ja kanada sugulaste saadetud pakid.

ema poolt elame juba kümme põlve pealinnas
ja väga raske on nii öelda kust ma pärit olen
ma olen pärit üheksakümnendate leivasabast
ja kanada sugulaste saadetud pakkidest
sellest päevast kui sain selga oma esimese
värviliste trukkidega nailonist jope
ma olen pärit soomest toodud pildiga kilekotist
mida pesti ja volditi pärast turulkäiku
nii et ei saanud enam lõpuks arugi kas see
punane laik oli jõuluvana või maasikad

ma olen pärit mamma õpetusest
panna üks taskurätik radikale kuivama kuni
teisesse nuuskad ja enne uinumist suhkrutükk
suhu siis kestab magus maitse hommikuni
igavesest kokkuhoiust ja ettevaatamisest
nii et hakkasin ise ka lõpuks oma lapsekäega
köögilaua taha leivakoorukesi koguma
sest äkki tuleb tõesti jälle sõda
aga sõda ei tule tulevad vaaraosipelgad

igasugused raamatud räägivad sellest
mida tähendab eestlasele tema mets ja tema maa
aga minu mets on nõukogude arhitektuuriimed
tallinna mäed kus elas terve suguvõsa ja
kõik inimesed keda ma tundsin ja
algas ja lõppes terve maailm trollibussid
mis ei haisenud veel kuse järele ja
kus ei maganud veel narkomaanid
kus ma nägin oma esimest liputajat
ja sain kuukaardi kaudu oma esimese iseseisvuse
ikarused veebruarikuus kui ilma kindata sõrmed
nakkusid jäätunud toru külge siis kui
kindad olid jälle kadunud ja
kindad olid mul alati kadunud
selle eest ma muidugi mammalt sain

ühe naabripoisi isa lasti meil maja ees maha
see oli täiesti tavalisel päeval
ja teise oma läks lõpuks ikkagi vanglasse
kolmanda oma vilgub vahel petisena pealtnägijas
ja mina võtsin seda nagu loteriid ja lootsin
et meil peab mingit õnne ikka olema kui
kellelgi teisel seda õnne siin tallinna mägedel ei ole
meie õnn oli kassipoegades keldris soojatoru all
ja metsikus võõrasema lilles mis kasvas garaažide vahel
raamatulõhnas riiulis ja selles päevas
kui vanaisa mulle mõned laulud õpetas

seda maailma kust ma tulen ei ole enam olemas
ongi hea sest kõik vihkasid seda
vahel tuleb mõni tema lõhn vastu
kui prügikast on pesemata või keegi sööb keeduvorsti
või rongijaamas on troinoi pudel katki läinud
aga need on ikkagi erandid

inimesed kelle algus ja ajalugu algab metsast
võivad alati metsa tagasi minna sest
metsa kaitstakse ja hoitakse
aga minu trollibussid on vanarauaks veetud
minu ikarusi pole enam muuseumis ka mitte
ja polegi enam kuskile tagasi vaadata
ainult edasi terve elu elad ainult edasi
kuhu sa nii jõuad

kuhu sa nii jõuad oma kokkuhoidlikkusega
kuhu sa lähed oma kasukaretseptidega
oskad noa ja kahvliga sekundiga kilu fileerida
aga mis sul sellest päris maailmas kasu on
mida sa teed oma ajalooga
ja kes neid laulegi enam laulab
standardid tõusevad ja vanem rahvas on läinud
ja need kes läinud ei ole
need jooksevad niisama laiali