Anu Kree luuletab asjadest, mis juhtuvad elus korra ja kirjutamisest, mis aitab elus olla. 

II

Asjad mis juhtusid elus vaid korra

kogunevad eemalduva udu hilisõhtutel

päevasoojast pehmele loopealsele

suurtesse häälitsevatesse parvedesse

ka tolle ainukordse kohtumise iseomane valu on seal

ta saabus kohale teistest varem nagu mõned tulijad

lähevad meelega kontserdile tunni jagu aegsamini

et esimesi akorde esmalt vaimusilmas kogeda

et lasta endilt kooruda karedad kihid 

juba enne algusviiuleid

nüüd linde tõtleb üha juurde ja juurde

on ju hea et täiesti erisugused olelused

võivad vahel kuuluda ühe nimetaja alla

ka asjad mis juhtusid elus vaid korra

tahavad tunda end sotsiaalsete olenditena

siit järeldub ka nende tavalisest tugevam

vajadus tantsida tarusülemina külg vastu külge

nokkida üksteiselt ripnema jäänud sulgi

päevasoojast pehmele loopealsele

neil on seal oma juturing eeskava ja palvus

piparmündiaurudes puhastustelk

päike käib õhtu kohta kõrgelt

mõned oleluse kordused 

siia tulnult saavad selgeks

*

V

Kui kirjutamine

on ainus moodus elus

olla elus

ainus viis määratleda maailma

mida ainiti vaatad ja

mis raputab sind iga kord

kui kuskil puhkevad pungad

ja miski on pannud liikuma

putukasülemi

või andnud kaarnaluule

tiibade tõusuks tõukejõu

kui käies muutub tee

iga sellele antud tähenduse võrra

kui kirjutamata olles muutud rahutuks

ja õhku kipub väheseks jääma

võid olla vaba

lubades tähemärkidel
sinna ja kaugemale

Luuletsüklist „Lindudeks uuenenud naer”

*

Anu Kree on Kirjanike Liidu ja Erakkonna ridadesse kuuluv luuletaja, keda kujundlik keel on saatnud terve elu. Tihti isegi mõtleb luulevormis, vastasel juhul on tunne, nagu õhust jääks puudu.