Gregor Kulla kirjutab silmadega kabistamisest bassu ja baariga lennukis.

ma olen lennukis selles usa mitmekorruselises lennukis milles on spaa bassuga ja kaks baari seisan lennuki ees oleva baari sabas ja vaatan ümberringi nägudelt hiilab muie mida kannab sametis nominent kellel paluti möödunud õhtuhakul tänaseks galaks viieminutiline võidukõne ette valmistada pirnid pirisevad 

me oleme kõik siin oma arust võitjad omast arust võitjad me olemegi kõik võitjad naabrist paremad ja kõige paremad aga mõni on veel parem loob kukkumiseks sügavust kui ladvaubin kes arvab et ei kukugi puu otsast alla ei kukugi vaid külmub talvehakul sest kellelegi peab ju peale jääma

nii tahaks öelda et olen võitja aga see poleks enam see poleks enam see muie see oleks võidu kaotaja muie mitte selle muie kelle jaoks on võitmine natural i’m built different see muie et minus on ka natuke kaotajat jäätunud võitja muie keda ei taha puu otsast kätte saada koguni herilasi täis mädand muie näomoondus et jah womp womp ma olen võitja womp aga ma olen sellest üle womp womp nagu sinustki tellin mezcali ingveriõllega ja sean oma vitu madala laua taha maha aeg all lainetab meel on kõrge nagu rõhk

sõnad on neile kel on mured naeratame teineteisele ja lööme klaase kokku naeratan näitan talle instagramist reeli mis kõlab so before you start gossiping about me love scratch your minge sniff your fingers because you have got bigger fish to fry naeratame ja joome jooki imetlen sinist sametist tooli ja siravaid vitriinkappe mis säravad ainult minule ainult minu jaoks ainult minu sära peegeldub neis minu glass skin lillerdab õlikiht lombil häiliv rasvatilk avavete kohal täht sinu sinimaal lennukis bassu

mis on rohkem selleks et kujutada end selles ujumas kui selles päriselt ujuda nagu ka see taevast paksem lennuk ja see pikk laiaõlgne looduse kroon keda vee ääres kloorilõhnas silmad pulkas vahin vittu mis nägu mine munni mis käed mis tahutud keha peenike piht lai rind speedod jalas kuivavad ja fat ass võdiseb võt-võt raske on teda kui inimest vaadata meenutab von krahli näitlejat kristina preimanni ruudus panen päikeseprillid ette et teda silmadega kabistada rannatoolis vittu põrandale nõristada 

aeg ja olemine nihkub prikku kus ta seisab samas kursis et midagi liigub pilt huugab kui kujutan ette kuidas ta perset nätsutan lihast rebevil ihu käperdan nagu nuustik ta ei vaata mu poole ta tegeleb edasi sellega millega ta edasi tegeleb naeratab lõikavalt ma ei taha ma ei taha sind üldse ei taha praegu sind kunagi ei taha sind õieti don’t notice me senpai kiim minu sees taheneb ma ei taha inimest palun ära muutu inimeseks ole mulle kui kuju kujurile kui korjus nekrofiilile let me have my sideways time let me live

priguajas jää selleks lennukiks jää selleks bassuks jää vormiks keda saan peas voolida kui nukku kust saan vaadata oma instagrami brainrot reele juua oma girl dinner brunch kokteili naeratada istuda bassu ääres vaadata sind rääkida ilma et sa räägiksid minuga ilma et sa oleksid olemas just let me win everything always win never lose bro jää selleks kust saan oma ikkeiha

**

Gregor Kulla on helilooja, kirjanik, etenduskunstnik ja mida iganes veel. Tal ilmus sel aastal väike vinüül „Old Piano” Kris Lemsalu ja Johanna Ulfsaki sama pealkirja kandvale filmile ja väike raamat „Peenar”. Kae perrä, äkki meeldib.