Varasemalt üksnes Müürilehe paberversioonis leidunud luulet hakkab nüüdsest ilmuma ka meie veebilehel. Esimesed tekstid pärinevad Müürilehe kevadnumbrist, Hanna Kangro sulest.

merelinnas
kus tänavate vahel
puhub lahtine tuul
taevas on lai
selline kumer ja piiritu
mida ei näe kunagi
sisemaal
kus õhk seisab
tuuled on sumbunud
kõrgete majade varju
aknad ei kriuksu
sest hinged on õlitatud
ühes sellises linnas
mille kõige põhjapoolsemat tippu
piirab nüüdseks mahajäetud vangla
ja massiivne linnahall
väljuvad laevad soome ja rootsi
siin jätavad kellad tunde vahele
on talve- ja suveajale üleminek
et pimeduse või valgusega paremini harjuda
raudteejaama kõrvalt
mööda liipreid
viib tee kunagisse agulisse
mis enne sõda
oli kõige vaesem piirkond linnas
üks perekond olevat võtnud endale üürilise
köögilaua alla
teises merelinnas
linnulennult üle euroopa
joon kevadises tuules viieeurost õlut
välikohviku terrassil kritseldan luuletust
ja mõtlen
milleks mulle
kõik see

ma püüan
nagu püüavad paljud
vajuda homse ulma
sinna kaugele
kus on võimaluste väli
üleelusuurune ja lai
suurlinnad
avenüüd
bulvarid
anonüümsus
üksindus
ma püüan
sest mul on hirm
et ma ei jõua
kedagi armastada
enne lõppu
kui seljataga pole midagi
erilist
ja ees vaid
rohelised tuled

tänaõhtune linn annab alla
raske päike niriseb mööda seinu
alguses neelab oleviste
siis katedraali
lõppeks toompea müürid
langemas all-linna videvikku
kaubarongide ääres mängivad lapsed
uitavad kodutud koerad
mööduvatel naistel on õhetavad põsed
ja kiirustavad sammud
taamal mõned jõlkuvad kaagid
armastavad paarid
hajali mõtted
jahivad sihtmärki
unistust kauget
kuskil teispool
pulstunud sarkasmi
on armastus ikkagi olemas
nii nad räägivad
ja silitavad rahustavalt pead
hämaras toas praen kartuleid
ja avan veini
varsti peaksid
sa tulema

on üks neist päevadest
jumal teab mitmes
tragikoomiline
nagu teismelise tüdruku kohvikukurbus
jahtunud tee
ja kõrvallauast lunitud sigaret
aga ma ei ole enam selles eas
kardan uinuda
ja mitte enam ärgata
kardan haiguseid ja lapsi
korrigeeritud maailma
aktsiaturgu ja lärmi
on üks neist päevadest
jumal teab mitmes

ma peitsin ära
need suved
kui ootasin valget laeva
seda mille lastiks olid rahulikud ööd
talvel kahetsesin
sest vaja polnuks läinud
miskit muud
tõmbetuul mis ajas segamini su paberid
kadus
ja miski
ei seisnud enam
korralikult koos

ei raatsi magama minna
ega ka tõusta
õhtune merivälja siluett kahaneb
valgub kaugele sadama taha
kuid minu külalised lahkuvad
pesemata hammastega
rammestava päikese kätte
või külma talve
ja tagasi ei vaata
olen noor
mul pole kahju
võtame veel klaasikese
ja lähme