Murdumiskohtade poeetikast jutlustab Hanneleele Kaldmaa.

Sinustki võib saada reliikvia

Kahhelkivitükk tänaval,
                        murdunud sõrmeluu,
            väike ja vaikselt
            tuksuv süda
            kangavoltide vahel.

Mälu kullatud mandleid
ja oota. Kivid tulevad kolinal
kohtuma sinuga. Ise.

Luudest linn, see tõeline

Ehitan su luudest omale koda.
Ei, ehitan oma luudest omale koda.
Oma naha tõmban selle liistudele. Oma häälest
teen uksekella: see on minu kodu, sina sisse ei saa.
Sina ei ole teretulnud. Sina ei saa siduda oma põtra
ukse kõrvale ja lükata eest mu tähnilist kuube,
et astuda ahjuvalgele,
kus õunad juba kuivavad.
Sulle ma kohvi ei paku.

***

Ma ei lõhu sind,
sest hoidmises
            peitubki iva.
Kui puust ja punaseks saab veel teha:
hoida, panna sellesse oma südant,
oma käte soojust, mõtteid, kõike.
            Hoida.
            Hoida.
            Hoida!

Iga aukk, plekk,
rebend, jälg, kulumiskoht
on lihtsalt veel üks märk ühisest ajast.

Ainult kappidesse peidetud asjad
on puutumatult plekitud.

Hanneleele Kaldmaa elab ja hingab raamatuid. Ta on avaldanud luulekogud „Oliver” ja „Sinustki võib saada fossiil” ning valmistab ette mõnda järgmist teost, mida päevavalgele tuua. Praegu pakuvad talle rõõmu päikese käik üle taeva ja igasugused asjad, mida tal on liiga palju – näiteks aknalaual olev radiomeeter, mis annab teada, et päike paistab, kuigi sellest saab ometi ka ilma aru.