Ingel Undusk luuletab sansaarast ja magusalt raisatud ajast.

ma olin vaba, nii vaba, tõesti arvasingi, et olen ikka väga vaba. elasin nii, et mul oleks aega iseenda, vaikuse, tühjuse, eimidagi tegemise jaoks. loobusin kohustustest. siiski miski kripeldas.

siis sündis laps. minu selle elu esimene. poisslaps. oeh. poleks iial osanud arvata, kui keeruliseks see kujuneb. kui väsinud, kimbatuses saan olla. kui vähe saab olla aega üksi olemiseks, oma asjade jaoks. niisugune uus aeg. kuid väga vajalik, kuna see rebib lahti juuri minu mõtlemises ja suures plaanis teeb kõike tõelisemaks.

sel vaevatud ajal, olles sageli kurnatud ja ometi oma väikest last andunult hoides ja nähes ta süütust, ilu, olen ikka ka tekste paberile püüdnud. mõned siin teile.

tervitustega hiiumaalt
ingel

**

merre ja märjaks! merre ja märjaks!
nii tunneb laps
mis sest, et meri on märg, meri on külm

ükski sõna ei loe, keelud on tühjad
kui on meri, siis merre
kui vesi – märjaks
mis küsimust!?

ainult mõistus saab panna kahtluse alla
selle olukorra loogika

aga ema ei luba, emal on raske
ta tirib lapse ära, kuna kutse ei aita
süda on raske, ta ju mõistab
kuid meri on külm, meri on märg

mis on aga mõnusamat merest
üleni saamisest märjaks?!

**

natuke sansaarast ja muust

kui mul oli palju aega
raiskasin seda kõvasti
valisin ebaolulist, aastaid
oh, need sekundid, nädalad, kuud!
mida tegin nendega?
ei, ma ei kahetse, aga ikkagi
mida tegin nendega?

palju, palju sai uneletud pilvedes
palju sai kujutletud tulevikku, mida iial ei saabunud
muretsetud selle pärast, mida kunagi ei juhtunud
ja siiski ka väga sügavalt mõistetud elu, elu, end…

sansaara ring on nii võimas
ometi rebib kõik juured viimaks välja Tõeluse iha
kogu aeg, kogu aeg on see end tunda andnud
aga ometi need magusalt raisatud ajad
pikad-pikad haigutused!

ning praegu, mil iga hetk on kallis, kuldne…

peatuda enne, kui keha peatub
peatuda seni, kuni veri soe
PEATUDA
kui paljud seda teevad?

aga kui paljud seda teevad?
astuvad sammu kiirteelt võssa
eluvõssa
enese võssa
et leida suuremat teedest, ülevamat, lihtsamat
leida
KOHALOLU

siiski neid alati leidub

sansaara teed on nii looklevad
masinate rattad veenvalt veerevad
siiski on võimalik VÕITA end
VÕITA, VÕITA
on VÕIMALUS VÕITA

ISEEND

lotovõitu ootavad paljud, kuid seal ei olene
tulemus nii väga endast
SEDA VÕITU väldib enamik
kartuses jääda millestki ilma

siiski on VÕIMALUS VÕITA
sansaarat, iseend

magusalt raisatud aegade pohmeluses
pikkade aeglaste haigutuste tüdimuses
lämmatavatest mõtteahelatest näljutatuna

RASKEST UNEST ÄRGATA

**

õnnistus kõigele, mis iial olnud, iial tuleb ja iial on. kõige tähtsam, et säiliks suurim, suurim pilt, alati. teadmine kõige vormilise liikumisest, muutumisest, õnnistusest alatisest. see on, on, on alati.

Ingel Undusk on päriselt see, mis nime all, keha all. Nimi on vaid sõna, välimus ainult pilt. Ma pole mu alati mööduvad mõtted ega tunded ega miski muu, mis mu kohalolus muutub. Küsimuste küsimus – kes tõeliselt olen?