Müürilehe juuninumbris luuletab läti poeet Ivars Šteinbergs. Omavahel põimuvad muusika, Tallinn, naps ja miilustamine.

Katkendid poeemist „Keelega” („Ar mēli”) luuleraamatust „Noorus” („Jaunība”)

10. 

Sellest ajast, kui sind tunnen, on keegi minu kõhuõõnde väikese tehase püsti pannud. Keskküttekatel asub kopsudes, hingamisteed on muudetud korstnaks, ninasõõrmed ajavad kleepuvaid valgeid pahvakuid. Vahel köhin musti õliniresid, maksa on susanud midagi teravat. Siseorganite industrialiseerimise tõttu suudan aga tahkeid aineid töödelda. Kui ma õlle ära joon, siis närin ära ka klaasi – nagu kukekommi. Imen okastraati nagu spagette. Pesen hambaid metallharjaga ja loputan suud happega. Teisisõnu, igal õnnetusel on hõbedane serv.

Kui püüan uinuda, jätkab minu sees pöörlemist üks kangekaelne hammasratas, mis krigistab sinu nime ja kõditab mu kõhualust.

16.

See on minu mälestuses kui suitsuvinesse mähitud vanalinn.

Kõik justkui loogiline: Bob Dylani esinemine Tallinnas, nimetu hostel ja narivoodis armatsemine, häirides teisi toas magajaid. Kuid aja jooksul kattuvad mõned detailid udemetega ja ma pole enam kindel, mis oli tõsi. See on kui märgata ühel päeval uut hoonet oma lapsepõlvetänaval, mõistmata, kas see on seal alati olnud.

Tean kindlalt, et hammaste vahel krigises liiv, sest ta oli sel päeval meres ujunud ja ujumiskostüümi riiete alla jätnud. Kuid majaperemees sööbis mällu vaid laialivalgunud guašipritsmena.

Ma ei kahtle selles, kuidas mu näpud järgmisel hommikul lõhnasid, aga kolmetunnisest muuseumikülastusest meenub vaid asutuse nimi – Kiek in de Kök. Kas me üldse käisime selles muuseumis sees?

Ka kontsert ise, suursündmus, jääb täielikult tema säärte varju, kui ta kummardus tualettruumi akna kohal, et suitsu teha.

Episoodid, mis on nagu süütevedeliku tilgad mälestuste rasvas – söövitavad, kirkad, samas kui ümberringi on ebakindluse udu, suitsuvinesse mähitud vanalinn. Mõned merevaigukollase valgusega läidetud aknad.

24.

Kui olime läbimärjas telgis miilustamise lõpetanud, kahlasime läbi odava viski värvi lompide keskmise lava juurde.

„Ma jälestan festivale,” ütlesid sina, peegeldades vastupidist enamikule publikust, kes kurdab oma kontoritöö üle, kuid ei kavatsegi töölt lahkuda.

Pete Doherty kontserdi ajal lõin hambad sisse enda ees oleva naise juuksekrunni, sa pidid minu eest vabandama nagu ilma loata territooriumile toodud sõnakuulmatu koera pärast.

Otsustasime, et jalutame eraldi, ja ma sattusin randa – seal oli reklaamiputka, mis pakkus võimalust sõlmida abielu, ja ma abiellusin juhuslikult kohatud tüdrukuga. Ühe sõrmuse painutasin šampusekorgi traadist, teise punus tema mereäärsest luidekaerast – joodik ja looduslaps.

Pärast rääkisin sulle sellest nagu suurest naljast, sina aga ei pidanud seda naljakaks, me ei mõistnud teineteist – proovisin kaasa laulda pala, mille sõnu ma ei tea. 

Öösel viis mu isa meid pikale sõidule Riiga, ma karjatasin: „Pane Richard Hawley peale!”, ja minu hingeõhk muutis džiibi kõik aknad uduseks.

25.

Sinu nägu on paksus klaasis kadakadžinn, mille sees prõksub jääkuubik, eestimaine, poolläbipaistev nägu.

Minu nägu on kartulipannkook, neljandik leedumaine. 

Kokkusaamisel õpetavad minu sugulased sind põldube sööma, sina, naiivitar, tahad seda teha kahvli ja noaga.

Pärast seda, kui rasv on vihmaveeämbris lõualt maha pestud, teen lõunauinaku liiva sisse uhutuna. Sina, kiiktoolis, jahe lutsukomm põses, loed kriitilise muigega oma Nabokovit. 

Nagu herilase nõelamisest paistes peopesa krahmab minu teadvus sinu järele. „Külmageeli, mul on vaja külmageeli,” sonin.

Kui ärkan, istud sina purdel, jalad kastetud tiigisuhu. Konn hüppab kõht ees vette ja sulpsatus eraldab rõskusest lõõma.

„Varsti peab õhtusöögile minema,” pudistan sulle oma poolemeetriste kihvade vahelt. Sa pöörad oma pead peaaegu nagu kassikakk: „Ma jätan seekord vahele.”

Ivars Šteinbergs (1991) on läti luuletaja, kriitik, kirjandusteadlane ja luuletõlkija. Avaldanud kolm luulekogu: „Mesitaru” („Strops”, 2020), „Noorus” („Jaunība”, 2022) ning „Aabits” („Ābece”, 2024). Kirjandusajakirja Strāva toimetaja, Läti Ülikooli kirjanduse, folkloori ja kunsti instituudi teadur ning Läti Kultuuriakadeemia õppejõud. 

Ilze Tālberga (1985) õpetab läti keelt, tõlgib läti ilukirjandust eesti keelde ja toimetab teiste tõlkeid. Ilze on võtnud eesmärgiks populariseerida läti ilukirjandust Eestis ning selleks korraldab Tartu Läti raamatute klubi ja tutvustab juba eesti keelde tõlgitud teoseid FB ja IG kontol @veelputru.