Novembriluulet kirjanikult, dramaturgilt ja lavastajalt Jim Ashilevilt.

November

päeva kustudes
vaikselt ja kiirelt kustudes
läbi tumeneva halli liiga kiirelt kustudes
siseneb pimedus
äkki hämardunud tuppa
nagu kotti surudes kokku
seinad su ümber
vajutades lae sulle
pähe muudkui vajutades
lömastamata aina
vajutades vajub põrand
elutoa põrand
magamistoa põrand
vajub
jalge all vaip
neelab mööbli
sektsioonkapi raamaturiiuli
ja voodi
neelab vaip
jalad vajuvad
auku öökapi
all valvab öö
pilkases pimeduses valvab
öö mis on pikemast
pikem öö mis on
põranda all lagede peal
ja seinte taga öö
mis pressib nüüd peale
surub end tuppa
uksest ja aknast
korstnast ventilatsiooni-
avadest ja põrandapragudest
vaikselt hiirvaikselt
peale pressides
vaikselt hirmvaikselt
alla kiskudes
päeva kustudes
vaikselt ja kiirelt kustudes
läbi tumeneva halli liiga kiirelt kustudes
kell viis
kui suvel oli veel
jumala valge
neelab õhtul
kell viis juba pool viis
tuppa surub end
november
ujutades silmi pimeduses
imestavaid silmi pimeduses
küsivaid silmi kuidas nii äkki
nii pimedaks läks
ja kuidas siit välja saab
kunagi läheb ju
valgemaks kunagi
pimedus taandub
nagu möödunud kevadel
ja suvel
alles see oli kui
aiad ja tänavad olid valgust
täis ja leitsak lõi jalust
nõrgaks veel hiljuti
äsja alles olid
põrandad päikesest kuumad
ja aknad pärani lahti
sest õhku jäi väheks
aga nüüd
on tänavad märjad
ja laternad kumavad
üksinda postidel reas
valgustades tulutult öö-
pimedust mis linna endasse mähib
ja mida on määratult palju
rohkem kui on tuledes
valgust valvates tulutult
ööd mis nii vara
lausa päevasel ajal
pool viis lausa neli
taevahallist alla sajab
ja voolab
mööda inimeste külgi ja autode keresid
maa alla
immutades küdevaid maju
ujutades keldreid üle
pilkase pimedusega täites
silmi musta imestusega
pimestusega täites
kuidas nüüd
nii äkki
äsja kui oli suvi ja
nüüd on see läinud
ära läinud jäljetult
läinud
vaikselt ja kiirelt kustudes
päeva kustudes
läbi pimeneva halli kustudes
aina kustudes
lükates seinu
su ümber kokku
kuhu kiiret
sul enam on
nüüd kus enam
aknast väljagi ei näe
ainult vastasmaja
aknaruudud helendavad seal
kauguses
varajasse öösse mähitud
linnas
mustas
kontidesse tilkuvas linnas
kodus mille uksed ja aknad
pimedust ei pea
tihenda palju tahad
see pimendab toad
su ümber
tulutu tuluke ei näe
hämarusest läbi
ja õhk on pimedusest paks
leotades silmades kustuvaid
tulukesi mis tulutult
säravad liiga varajases öös
uste akende taga ootavas
kannatamatus öös mis päevi õgib
neelates tunde ja küünlavalgust
peale juues neelab ka sinu
ja su toa
ujutades sind nagu loodet
oma kõhedas kõhus
mille seinad on pehmed ja võõrad
hämaras kus silm enam ei seleta
ja sa tead
mustavat õhku ahmides tead
et sul pole enam kuskile
sündida