Müürilehe poliitilisuse-numbri luuleküljel kaigub igikestev eestlaseks olemise küsimus.

KARIKAKRAMÄNG

*
ja inimesed läksid
ja valisid
ja nad valisid oma
saja aasta lemmiklauluks
„karikakramängu”
ja seda mängiti raadiotes
ja kuulati telefonest
ja raalidest ja inimestel
oli hää olla
nad olid õnnelikud

*
karikakramäng oli eestlase
ellujäämismäng: armastab-eiarmasta
kummitas teda kogu elu
eestlase lemmikleht pold õhtaleht
ega papajannseni postimees ega
balthasarrussowi koguperekroonika
isegi raha ei lugend ta säärase õhinaga
nagu kroonlehti ükshaaval noppides
aimates ja kartes küll toda
lõpptulemust toda paratamatut
mis oli alati üks ja seesama:
millist õit sa ka huupi ei valind
karikakrast jäi karjale kätte
ikka vaid too kaka

*
liiga kaua oli inimestel old liiga hää
nad olid hulpind eluraadiolaineil ilusas
valges vaikse ookeanina mürisevas teadmatuses
vabadus tundus nii loomulik osa sellest kõigest
et läed kuhu tahad teed tööd mis tahad
räägid ja mõtled mida tahad ostad mida tahad
kui on raha – see raha tegi vahel haiget
nagu USA naftakompaniide vabaduse eest
võideldes jala või käe kaotanul võib valutada
see olematu jäse nagu peaministril võib
vahel tuigata pea
nagu Nietzschel valutas kõige rohkem jumal
nii valutas eestlasel ka säält kus tal kõige rohkem
puudu oli – ja see tegi teda morniks ja mõruks
see maailm ei olnud teda väärt see maailm
oli üks emane lita

*
oli kõigi luuserite ja heidikute aeg
meie üle ei naera enam keegi
ütlesid kõik kellest oli üle sõidetud
kellega naised polnud oma keha jagand
kelle häält polnud peavoolumeediasängi
hullama lastud kelle trolliistmel istus ees
must mees kõrvaklapid sügaval suures
mustas kõrvas ja nokamüts silmile tõmmatud
varjamas silme takka peituvat
mõrvamõtet ja vägistamisvaistu
kellel polnud oma kohta juba kaua tos lauas
ei ses kummalises kogukonnas
ega töö juures ega trollis ega ühegi
kallima kõrval: nüüd oli nende aeg
tõusta ja särada ja ma mäletan et ma
rullisin lahti oma tolmund plagu
ja me lükkasime plastist prügikaste
tänavaile barrikaadideks ja meie hinge
oli visatud sama palju prahti ja paska
nagu nendesse rohelistesse hiidpangedesse
ja me hüüdsime „vabadus!” ja
meist keegi pold vaba aga
me hüüdsime seda ja see
tegi meile hää tunde

*
ja inimesed läksid ja valisid
oma saja aasta lemmiklauluks
„karikakramängu”
mida ma juba lapsena jälestasin
mida või keda valisid nad siis veel
demokraatia papist paberikorvide veerel
ma ei pannud imeks kui ma siis nägin tänavail noid
kes õhtul panevad pääle Võssotski ja panevad tina
kuni maailm ne silme tinalasuhalli pilku
enam kanda ei jaksa
ma nägin neid kelle huuled raiusid kaasa
tänamosõnadonvihased
ma kuulsin russide räppe ja keegi ketras
kuskil akende takka vana vaba punki
ja äkki kõlas
see jälle ohtlikuna ja mu kõri korises vaikset
kättemaksuhimulist ja kurikurba bluusi

*
aga keegi valis ikka „karikakramängu”
ja ma nägin tühjust avanevat ja
neelavat meid ükshaaval nagu kroonlehti
armastab-eiarmasta-muidugieiarmasta
kuidas ta saakski mind armastada
see ei olnud muusika mida inimesed valisid
need ei olnud isegi inimesed
kes valisid keda valiti
„ma ei taha elada maal kus sada aastat
pole tehtud paremat laulu kui
„karikakramäng”” ütles ta
ja ma armastasin teda rohkem kui
kunagi varem aga ma olin eestlane ja
see oli eestlase armastus ja
eestlased muidugi ei oska armastada
mina muidugi
ei oska