Kadi Kivilo luuletab hommikust, kui jagati hambaid, hambaauke, silmi ja küüniseid.

Alghilinejate hõim

Kõige esimesed, algupärased kõige alguses
olid need, kes eelmisel õhtul kaua pidutsesid,
kes ei jõudnud õigel ajal
voodist tõusta,
riidesse panna
ega hambaid pesta.
Ega saanudki, sest hambaid sel hommikul
alles jagati välja
koos silmade, küüniste, naha ja karvade,
potentsiaalsete väärhambumuste ning hambaaukudega.
Nad alles lõõskasid õndsuses, need hilinejad,
kui jagati varandust.
Juba jagati!
Terve ilm oli kokku tulnud!
Juba jagati varandust, jagati teadmisi ja õndsust!
Ja terve see hilinejate hõim,
kõik need Arno lapsed ja
lapselapsed ja
lapselapselapsed
seitse ja enam põlve
jäid ilma hommikupalvusest
või kes teab,
mida seal tehti,
sest tunnid olid juba alanud.

**

Tempo

see tempo on liiga kiire
matab hinge
jään seisma
panen peod põlvedele
põrnitsen põrandat
kui silmad tõstan
on teised juba läinud
mitu takti minust ette
mitu minutit mööda
nende tabamiseks
tuleb tõsta tempot
ent
see rütm
mille järgi püüan
liigutada oma liig laisku liigeseid
mille järgi näen tantsivat
tolmu taevast tihaseid
ja teisi
keda tahan tabada
puudutada
emmata
süles hoida
takti
mis ei lase püüda
aina libiseb eemale
mida kiiremini liigutan
seda väledamalt pageb
ühel hetkel ma
annangi alla silme eest must
see rütm trummeldab kõrvus
tuksleb kõris
vasardab rinnus
minus
minu enda pulss

**

keskmine päikeseloojang
meie laiuskraadil
vänderdab pööripäevade vahel otsustamatusest
räägitakse
ekvaatori kandis kukub päike silmapiiri taha
ja ongi valmis
ei pikka eel- ega järelmängu
puhas akt
aga tunnet jääb väheks

**

Kadi Kivilo on luuletaja, luule ja lugude austaja, sõnasõltlasest keeletoimetaja, kolme lapse ema ja teatud saunasõsar.