Veebruarikuu luulerubriigis figureerivad keskkonnateadlikud peaparandajad ja purunenud šampusepudel.

kruiis

sõitsin rulluiskudega mööda munakiviteed mäest alla, šampus ühes ja lilled teises käes. põsed tudisesid, huuled värisesid, süda võbeles hingamisega ühte. kätega kuidagi navigeerisin õhku, põlvedest lasin pehmeks. adrenaliiniklomp pitsitas kurku, aga karta või kahelda polnud mul mahti. kukkusin küll, isegi pea läks veidike lõhki ja pudel lendas muidugi suure pauguga kihisevateks kildudeks. aga vaat – lilled jäid nagu lohutuseks mulle alles. oru põhjas rauges hoog, jäin seisma, puhusin oma marraskil naha peale, laotasin räsitud õied haavadele ja jäin sedasi teepervele pikutama. keha tuikas ja tegi valu, aga mu mõte oli lõpetanud kannatamise. muru lõhnas ikka magusalt ja sitta sest šampusest

**

küpsetusplaat

nad ikka küsivad, et kelleks ma siis saan. ja mina ikka mõtlen, et kelleks ma end annan, ning ei vasta neile midagi

mul ammu riiulil munad, jahu, suhkur, küpsetuspulber ja õunad on valmis – kujutlen tihti, kuidas kuuma koogi ahjust välja tõstan, kallan vee teekannu, lõikan viilu ja vaatan aknast, kuidas kõik see sodi laguneb, suu sooja võidurõõmu täis. kujutlen sedagi, kuidas möödunud sajandite lummakujud, kes oma elu suurtele muutustele kinkisid, koogist toeka tüki võiksid saada. keegi ikka luges, keegi tabas teid, ilusad!

a liiga mitu korda olen toonud uued munad ja uued õunad, ohanud ning küsinud, kas see pask üldse praguneb. pelgan kibestumist ja kurvameelsust rohkem kui surma

**

uus võimalus

hallide plaatide ükskõiksel taustal ootasid mind tuttavad tooted. tuterdasin riiulite vahel, võtsin, mis mul tarvis oli, mis mind meelitas, ja jätsin kõik, milleta otsustasin hakkama saada. piipitasin iseteeninduskassas oma selektsiooni, ükshaaval ja nädalavahetusliku kergusega, julgustav salongimuusika taustal hõljumas

kaks kõheda hingusega meest tulid minu kõrvalkassasse. põgusa pilguga sai selgeks, et tegemist on tänaste peaparandajatega. mehed olid keskeale lähenemas, mõlemal jalas kiledressid, ühel seljas maika, varba otsas päevi näinud plätud, teisel peas tumesinine husqvarna nokamüts. punane ostukorv nende vahel oli õlledest lookas. ei teagi, mida ma seal ukerdama jäin, aga järsku kuulsin, kuidas üks mees teist noomis: ei-ei, võta ikka paberkott, teine küsis: mispärast? esimene vastas, et kammoon, planeedi pärast, ning ta hääles oli gurulikku rahu ja ilmselge tõsiasja konstateerimise tülpimust. kõndisin kaubamaja isesulguvate uste mühinast mööda avara parkimisplatsi poole ja mu süda oli tulvil rõõmu. mitte selle võtmata jäetud kilekoti pärast, vaid seepärast, et ma olin näinud valgust paigas, mida pidasin pimedaks

hiljem hakkasin unistama keskkonnateadlikust telesaatest, mida need kaks meest juhivad. just sedasi, nagu nad olid – elust pisut räsitud, õlleunistus silmis, üks küsib küsimusi, mida inimestel piinlik on küsida, ning teine vastab nii täpselt ja ammendavalt, et see lihtsalt jõuab kohale

**

ä ö

mingi surin jookseb aeg-ajalt läbi mu keha, nagu tal oleks kuskile kiire

loll surin, sul ei ole mitte kuskile kiire

kadi sink on lähikuudel välja andmas oma kirjutiste debüütkogu + lõpetamas bakalaureuseõpinguid animatsiooni erialal.