Juunikuu luule autor on animatsioonitudeng kadi sink.

hei

sina. viivuks kihab kõik valgeks, vaakumvaikus, sügav sära. kuulen, kuidas su pilk vastu mu
külgi kildudeks kukub, kui pakendist välja pugenud piigade punt meist mööda pressib. vaatan
maha ja mujale, sest mu silmadest pudeneb tähti ja ma kahtlustan, et sa oskad raamatuid
mõlematpidi lugeda. miks muidu sa nii vaatad ja ühtegi sõna ei ulata? või ehk…

miskipärast hakkan häbenema, et ma laboris ei kasvanud, lõhnan ilmselt nagu muld, murulauk
või mõlkis maasikad. tead, ma kardan, et minu liik sureb sisse ehk, a mitte välja

kuidas siis nüüd öelda? hei, sina, tere või et mida? õige hetk teinekord jääb tabamatuks,
tundmatu ja vägivaldne on vaikus meie vahel. oled kauge ja nii tuttav, puhta vere lõhnaline.
seisame sädeluses, kürassides rüütlite ja rüütlinnade saginas. plastist mõõgad, võõras ja vali
vaprus, meie puutumatus. käime karnevaliga kaasa, pilgukillud ja tähed taldade all kinni. nii
selge, et ma täna neid kokku ei korja

**

lihased

joonistasin sulle tugevad käed ja suure südame, joonistasin su endale liigagi lähedale.
kustutasin, kratsisin, kraapisin, kuhugi sa enam ei kadunud. terve talve lohisesid su joonte
sügavad lohud mu järel, muudkui sonkisid maad ülesse ja muud mitte midagi. nüüd lõpuks
kuulen kevadet tulemas ja loobin need vaod pilgeni seemneid täis

kadi sink on väike õlilamp, taevakarva koletis, kapifilosoof ja animatsioonitudeng.