Kaisa Maria Ling luuletab sellest, mis ootab naisi ees, kui kätte jõuab menopaus. Esmakordselt luulerubriigi ajaloos on read ka viisistatud – lauljaks Kaisa Maria Ling ise ning kitarril Vilho Meier.

Bluus klimakteeriumile

Kord tuleb see aeg, mil enam lapsi ma ei saa,
kord tuleb see aeg, mil enam lapsi ma ei saa –
siis kõik ööd ja päevad võin kergendunult hingata.

Siis ei ole vaja tampoonidega priisata,
enam pole vaja tampoonidega priisata,
sidemeid ja topse igakuiselt raisata.

Plaastrid viskan ära, pille enam ma ei söö,
plaastrid viskan ära, pille enam ma ei söö,
rasestumishirmuta norskan õndsalt läbi öö.

Enda kasuks pööran väärad arvamused kõik,
enda kasuks pööran väärad arvamused kõik,
au- ja häbitundeta, see on puhas ajavõit!

Endisest kapriissem võin rahumeeli tunduda,
endisest kapriissem siis võin rahumeeli tunduda,
ettekäändeks tuua – võitlen kliimaksiga ma.

Kui on õudselt vastik, lahkuda, sest mul on kuum,
jutt kui on nii vastik, mina lahkun, mul on kuum,
„ülesköetud naine” kostab teadjamate suult.

Ja võin olla üksi, olla ilma meesteta,
võin siis olla üksi ja täitsa ilma meesteta,
teen siis, mida tahan, ei ma viitsi teeselda.

Oleks olla mõnus ühiskonna surveta,
küll meil oleks mõnus ühiskonna surveta,
ilma okkalise sigimisemureta.

Tuleb ükskord aega, kõik on võrdne, kõik on klaar,
ükskord tuleb aega, mil kõik on võrdne, kõik on klaar,
senikaua aga eakaid daame usaldan.

Ootan sind nii väga, kui nüüd olla täitsa aus,
ootan sind nii väga, kui nüüd olla täitsa aus –
varem kui et hiljem tule, armas menopaus!

Kaisa Maria Ling on vodevillibluusilaulja, kes tunneb, et menopausi peetakse ühiskonnas ebaõiglaselt vananemise traagiliseks ja mahavaikimist väärivaks kaasnähtuseks. Siiski on tegu täiesti loomuliku protsessiga ja vanemad naised, kellel on olemas elutarkus, peaksid hoidma ühiskonnas palju rohkem olulisi positsioone.