Müürilehe märtsinumbris luuletab Kätlin Kaldmaa.

Poisid ja tüdrukud

Väikesed poisid unistavad kitarrist
ja trummist ja lavast ja higist,
mis voolab mööda nägu alla,
nii et silmad suurt ei näe ja käed
peavad ise teadma, milline krihv võtta,
ja sõrmed keerutavad trummipulki,
nii et publikul käib pea ringi. Ja endal.
Väikesed poisid unistavad
tüdrukutest, keda tuleb hunnikute kaupa
ja kelle lillelõhnad ajavad nad
arust ära. Väikesed poisid unistavad
sõnadest, mis ajavad ilma
arust ära.

Väikesed tüdrukud unistavad
sõnast, unistavad võimalusest öelda
midagi päris enda oma,
ilma et öeldaks
„Ole nüüd hea tüdruk!” ja
pandaks piinlikult vaikima.
Väikesed tüdrukud unistavad ühest
inimesest, kes oleks kohal
ja kuulaks, mis neil
öelda on. Väikesed tüdrukud
tahaksid üks kord juua natukenegi,
ilma et keegi ütleks „Naistest saavad palju
kiiremini alkohoolikud”. Väikesed
tüdrukud tahavad üks kord tantsida täiega,
nii et särk seljas läbimärg ja higi
voolab mööda nägu, nii et silmad suurt ei näe,
ilma et ninad kirtsutaksid, sest tüdrukud
ei haise higi järele, tüdrukud lõhnavad
nagu lilleõied.