sest kivist kes ehitab koja see ehitab ainult kivist ja sõnadest kes ehitab koja see ehitab ainult sõnadest

Osaliselt säilinud El-Karaki kirjaleius, kreeka keelest tõlkinud Kaur Riismaa. Me ei tea, kes on end Kinnereti Athanasiuseks nimetanud mees, tema nimi ei esine mujal kui siinse teksti marginaalis. Preester Johannes, ladina Presbyter Johannes, oli müütiline nestoriaanlik kuningas, kelle riik asus kusagil „Indias”, mis enne Vasco da Gama reise võis tähendada ka lihtsalt „kuskil kaugel ida pool”. Preester Johannese legendaarne riik on pakkunud ainest paljudele seiklusjuttudele ja legendidele. Athanasiuse kirja tulebki lugeda kui hoiatavat teksti: kuningas Johannes peab oma riiki pidevalt ümber kolima, sest kui inimesed selle avastavad, tassivad nad kõik „teaduse” nimel laiali. „Teadus” tähendab antud kontekstis ilmselt gnostikuid tertullianlikus jmt hereesiavastase kirjanduse mõttes.

Kuigi kiri ise on säilinud ainult ligi 50 real, leiab siit ka tänapäeval aktuaalseid teemasid ning ilusat piiblilaadset poeesiat. Eriti rabavad on kirja viimased read, mis seavad igaviku ees kahtluse alla luuletaja kui „kauni petise” poeetilised vahendid. Kas poeet on inimeste lollitaja? Aga kui ta lollitades räägib tõtt? Soovitan lugejal alustada siiski algusest.

* * *

… ja nad ei jäta sulle paika taeva all
mille võid ütelda enda omaks …
ega kivi suuremat kui see millest
teod ja nälkjad ehitavad oma majad …
nad ajavad üles su laagri jõgede äärest
ja leiavad sind ilma kõrbetest
ja leiavad sind meremao kõhustki
kuni sul kaks peopesa jääb
kuhu peita ilma eest oma silmad kui
[neli rida on täielikult hävinud]

sa nea oma kuulsust suur nestori kuningas
sest sina ei pea nägema rahulikku und …
ahned ja usinad on nende sõrmed
himustavaid silmi teadmiseks nimetavad
kuus taevast tuhnivad läbi
merede põhjadest kisuvad kalad
ja mägede tippudelt ajavad linnud
seilavad ida ja lääne poole
põhja orgudes pole sul asupaika
edelatuul ei meelele rahu too
[rida loetamatu]
nagu laulik oled kisub kes koomale
kullaga tikitud hõlmu et varjata muhke ja vermeid
kes ehitab oma koja kividest
see ehitab kividest ainult
tema elu lõppeb ja tühjusse kaob
                                                sela

sest kuula juba koputavadki nad su ustele
ja juba taovadki su väravatele ja kisavad viletsuses
„Pole rohtu surma ega vaeva vastu!
Kes hoiaks meid kaduvikust?!
Me pole teda näinud ega tunne sellist maa peal!”
oma sõgeduses tõstavad nad kivi kivilt
kisuvad alla sinu uhked eesriided
ja vaevavirinas nõuavad su ihult katte
ja laevadele laevad sinu surnud ja maha maetud
ning viivad merede taha muuseumidesse
surnud asjade sekka sinu riigi
mis elab vaid seni kuni keegi seda ei leia
                                                                   sela

[kaks rida täielikult hävinud]
kuid seegi ei vaigista tühjust nende rinnus
tuhat golfikäru veereb üle su aseme
kust lootsid rahulikku und ja tuhat
meeletut draivi hooga otse rough’i ja seitseteist
šampanjat korgitakse lahti ja kuula kuula
mida nad hüüavad caddiemaster’ites
„Selle hole-in-one’i pärast meie ei pea surema!”
aga nad lähevad oma hotellitubadesse ja nutavad
sest kivist kes ehitab koja see ehitab ainult kivist
ja sõnadest kes ehitab koja see ehitab ainult sõnadest
ja rahu ei too tuul edelast
pelupaika pole tal põhja orgudes
ja tema janu ei kustu külmal allikal
                                                                   sela

Kaur Riismaa on eesti keeles kirjutav angloameerika kirjanik.