Krista Ojasaar püüab oma unistusi Tartus, igapäevaselt võib teda kohata Eesti Kirjandusmuuseumis erinevaid ülesandeid täitmas. Kirjutab luuletusi ja väitekirja, lisaks kirjandusele proovib ka muu maailmaga ühte sammu käia, et mitte trükisõnasse uppuda.

Õhk on minu pärisosa
mida kõrgemal seda parem
inimlik maailm muutub kõrgemale tõustes
aina väiksemaks aina tühisemaks
lasen vaikusel end kanda
üle kujuteldava õhupiiri
kui saakski siia jääda
hulkuda kosmoses
otsida uusi taevaid ja uusi pilvi
võib-olla on nende all teistsugused maailmad
teistsugused elusolendid

kes ütleks milline maailm on parem
kas ma neist liiga ruttu ei tüdineks
või on see rahutus

mis ei lase keskenduda
süveneda iga maailma ilusse
küllap nii ongi
aga paikseks ei soovi ma jääda
veel niipea

Õhtune linn
vihma sajab
tuled peegelduvad märjal asfaldil
nagu väljavenitatud varjud
punased rohelised kollased
õhus on elevust
juba homme tuleb rohelus
krookused õitsevad
kaugel sõidab tramm läbi pimeduse
nagu elektrimardikas
olen veel Mamoru Oshii maailmas
autoraadios mängib The Future Sound of London
vihm muudab linna sõbralikuks
ja vahemaad väiksemaks
linn võiks alati õdus olla
mitte kõle ja tolmune
tummfilm