Erinevalt elust võib konflikt luules olla vägagi produktiivne. „Mis on see luuletaja luule? / See on: kui mõtled elule / ja millelegi muule,” sõnas Juhan Viiding. Need värsiread paljastavad luule keerulist iseloomu.

Käesolev tekst oli aluseks ettekandele, mille Igor Kotjuh pidas 2008. aasta Metsaülikoolis. Metsaülikool on iga-aastane heade mõtete kohtumise ja arutelu paik Käärikul, mille eesmärgiks on Eesti jaoks oluliste sõlmküsimuste mõtestamine ja probleemidele lahenduste leidmine.

Luuletaja võib „mõelda elule”, kui ta oskab poetiseerida olmet, tõstatada sotsiaalseid küsimusi, näha sündmuste loogikat ja sõnastada vasturääkivaid nähtusi. Elu võib pakkuda luulele lakkamatult palju materjali, kui luuletaja ei vaata elule üleolevalt.

Ning „miski muu” on abstraktsete mõistetega tegelev kategooria. Siin on olulised filosoofiline lähenemine, igavikulised küsimused, metafüüsika. „Miski muu” on olemas siis, kui elu ei piirdu vaid eluga.

Käegakatsutav materiaalne aine ja nähtamatu spirituaalne aine on pealtpaista üsna sobimatud materjalid kokku liimimiseks – umbes nagu puit ja metall. Ent luules on see võimalik. See on kahtlemata konfliktne olukord, kuid tänu sellele omab luule esteetilisi tunnuseid, saab hinge.

Samas võib ka polemiseerida Viidinguga. Küsime: kas „elu” ja „miski muu” süntees on kohustuslik tingimus kunstiteose saamiseks? Ehk teisisõnu: kas taoline konflikt on hädavajalik?

Siinjuures ma oleksin ettevaatlik, kuna kunstis on isegi kõige elegantsema valemi puhul tihtipeale rohkesti erandeid. Viiding ise muidugi täitis seda kreedot – tema luuletustes oli öeldud palju nii kirjutatud sõnadega kui ka ridade vahel. Kuid tavaliselt ongi nii, et universaalsete tõdemuste autor tihtipeale postuleerib sellega omaenda loomingulist meetodit.

Jah, erinevatel autoritel võivad olla erinevad tõekspidamised, mida nad võivad rakendada erinevalt erinevate tekstide puhul. Siin on kaks näidet:

Luuletus 1

Kui ma ei kõnele sellest,
ma suren.

Kui tunnistan seda,
see tapab mu.

Taevas, mida ma teen?

Luuletus 2

Jah, me magasime koos.
Raevukalt tekki rebides
nagu õde ja vend.

Surnuaia garaažis.
Basseini riietusruumis.

Määndunud, moondunud majas
leinas, piinas ja lootuses

toetades teineteist, hoides
ja trotsides.

Millised uned!…

Mõlema luuletuse autor on Doris Kareva. Mõlema luuletuse keskmes on armastus, aga kui erinevad on need tekstid.

Me näeme draamat esimeses luuletuses. Siin on tegemist segatunnetega, kus romantiliste üleelamiste kõrval on tajutav hirm tuleviku ees. Siin saavad kokku veendumus armastuse tabamises ning otsustamatus edasise ees. Samuti on siin toodud esile vastuolulised suhted lüürilise kangelase hapra siseelu ja karmi välismaailma vahel. Tegemist on niivõrd suurte emotsioonidega, et need väljuvad inimesest ning jõuavad taevase sfääri poole, andes märku, et sellel hetkel on kõige olulisem tunnete meelevald, mis teeb olematuks maapealseid asju. Selles luuletuses mõtleb luuletaja eelkõige „millelegi muule”.

Teises luuletuses on olemas ka traagika, kuid see on esitatud läbi iroonia. Tänu sellele ei saa me antud juhul rääkida kuigi palju pühalikest tunnetest või ülevast sidemest kahe poole vahel. Siin on käsitletud hoopis erootiline armastus, kehade poeesia. See on kahe inimese argine elu, milles on saavutatud emotsionaalne tasakaal, isegi kui tegemist on fiktsiooniga.

Nii tekib meil juba kaks vastust küsimusele „mis on luuletaja luule”. Viidingu oma: kui luuletaja mõtleb elule ja millelegi muule. Ning uus: kui luuletaja mõtleb elule või millelegi muule. Luuletaja saab valida „elu” ja „miski muu” vahel, sünteesides nad või käsitledes eraldi.

*

Kuid Viidingu mainitud „elu” ja „miski muu” kõrval on olemas veel üks suur inspiratsiooniallikas, mis võib olla seotud kahe mainituga või esineda omaette.

Kevade külan

jo päike päisipäi
kui oda kiiri koda
tee vee ja ree ja roda

veskille vesi väi
sulsulin vulin mulin
tuult ruuli huuli kuulin

maa maalin maade maal
roht rohetuse kroonis
ning vihmarihma troonis

kiir linnu liiri traal
täävtänav pori ori
poiss siga sarve tori

ja hommik ammuk sahk
mees muretuse mured
usk uvved adra kured

veel hilja vagu lahk
ning õhtu õhun külän
naer plika kari mülän

ää – öö
müü – mäö
lii – laa
lii – lüü

See Henrik Visnapuu luuletus teeb kummarduse keelele. Luuletaja luule võib saada teoks ka juhul, kui autor laseb kõnelda toormaterjalil endal, avades luuke sõnakõlale.

*

Eraldi valdkonnaks on loodus, sest seda ei saa liigitada üheselt „elu” ega „miski muu” alla. Kuid samas pole loodus võimalik luules ka puhtal kujul, omaette rubriigina, nagu seda oli keelega. Või olen ma liiga kategooriline?

Kui loodus ei ole seotud „elu”, „miski muu” või „keelega”, saab temast rääkida vaid kujundlikus võtmes – näiteks kui „looduse raamatust”. Loodus saab luuleks, kui ta on osa süsteemist.

Looduse ja „elu” liitmine võimaldab kirjeldada maastikke, näha loodust argielu miljööna:

…

Ja lõhnab angervaks
ja tulilill
ja ohakas.
On hilissuvi, on hilissuvi
ja pihlapuus
on marjakobar
ja männikus
on kanarbik.
Ja seda suve
ei tule enam
ei tule enam
seda suve.

(Viivi Luik)

Tänapäeval võib taolist luulet nimetada ökoluuleks või rohelise mõtlemise kirjanduseks. Selllist laadi luulel võib olla lai teemadering, näiteks looduse kokkupõrge moodsa tsivilisatsiooniga.

Looduse ja „miski muu” liitmine lubab rääkida ürgsetest asjadest, tuua esile looduse taga peituvad jõud, samuti religioosset või filosoofilist kogemust.

Silmast silma

K-le ja P-le

…

Liblikas lendas
jõe kaldalt,
kus ta oli sündinud,
teisele kaldale
ja suri.

Vana mees sõudis üle jõe;
vana mees vaatas oma nägu
tumedal veel
ja ütles: nii on elu.

Poiss ja tüdruk sõudsid üle jõe.
Nad vaatasid teineteise silmi.
Nad ei öelnud midagi.

Poiss ja tüdruk nägid teineteise silmis
lõpmatukordseks peegeldumas
iseend, maailma
ja valget liblikat
lennul
üle tumeda vee.

(Jaan Kaplinski)

Looduse ja „keele” liitmine annab tulemusena onomatopoeetilist teksti.

Kolmas kiri Ingile

See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti ja hoopis teisiti.

Nii palju naeru, linde, lilli’t hoi!
Ja päikest meeletumalt päikest.
Ih-ah-ah-haa! Ah-haa! Ih-ah! Oh-oi!
Paar prahvakut veel rõõska äikest:
Mürr-mürr! Mürr-mürr! Trahh-trahh!

(Henrik Visnapuu, luuletuse fragment)

Reaalses elus võib loodus esineda iseseisva või suhteliselt iseseisva nähtusena, kirjanduses tal sellist võimu ei ole. Muuhulgas võimaldab see järeldada, et kunst ei saa asendada elu ega luua elust täiuslikku koopiat. Toodud näited panid loodust paari teatud valdkonnaga; luulevaramus võib leida hulga tekste, kus loodusel on korraga mitu kaaslast.

*

Üks suuremaid konflikte luules seisneb selles, et miski pole alaliselt ja lõplikult otsustatud. Luuletajal tuleb olla skeptiline, kui ta toetab traditsiooni või seisab traditsioonile vastu. Ta vajab pidevalt argumente oma loomingu tarvis.

Malet ei saa mängida, liigutades nuppe ilma mõtlemata; igale käigule eelneb analüüs ja põhjendus. Ka luule pole mingi ajuvaba tegevus, vaid sellel võiks olla mingi alus; autori valitud otsus miljonite otsuste seast. Males ja luules võivad olla hõivatud amatöörid ja profid – nende vahe ilmneb tulemuste poolest ja ettevalmistuse poolest.

*

Luule olemus on põhiliselt konfliktne. „Elu” ja „miski muu” kombineerimine on konflikt – kuna tegemist on vastandpaariga. Ühiskonnakriitiline luule on konflikt – kuna selline luule balansseerib kunsti ja ajakirjanduse vahel. Eksistentsiaalne luule on konflikt – kuna siin on kerge muutuda banaalseks, andes edasi käibetõdesid. Keelekeskne luule on konflikt – kuna siin on väga lähedal piir sisu ja mitte-sisu vahel.

Tuleb välja, et luuletaja on kriisijuht, kes üritab oma loomingus lahendada konflikte, kuigi tulemusena saab ta nautida ainult vaherahu. Teisalt, tänu luules pidevalt esinevatele konfliktidele saab luuletaja kirjutada jätkuvalt luuletusi, olla luuletaja.

*

Edasi arutleb Viiding mitte enam luule olemuse, vaid luuletuste autori üle: „Mis on see inimese osa / siin laias ilmas? / End mitte ära magada. / Pea seda silmas.”

Kuidas võib luuletaja end ära magada? Kui ta ei arene.

*

Väljakutse pürgida loomingulise küpsuse poole on mitmetahuline. Siia on kaasatud luuletaja isikuomadused, autori-mina, aeg, lugejate ootused, inspiratsioon, kirjutamise ja vaikimise perioodid. Ehk tegemist on rohkete konfliktsete olukordadega, mis panevad proovile luuletaja otsustusvõimet, tema valmisolekut luua tekste ja vastutada lõpptulemuse eest.

Siin on mõned mõistelised käärid:

Luuletaja – tulemus – lugeja. Luuletaja magab end ära, kui ta ei arene; luuletaja areneb, kui ta ei korda ennast. Tavalugeja arusaam: luuletaja areneb, kui ta kirjutab; kui luuletaja ei kirjuta, ta ei arene.

Esteetiline – tulemus – eetiline. Luuletaja laseb prevaleeruda esteetilisel eetilise üle, kui ta kirjutab põhiliselt kirjutamise pärast ja ei hooli eriti kvaliteedist. Eetilise eiramine tähendab mitte ainult loomingu simuleerimist, vaid ka stimuleerimist dopingu abil, milleks võivad olla näiteks sagedased armumised või mõni muu tugev narkootikum.

Kirjutamine – tulemus – vaikimine. Luuletaja areneb mitte ainult siis, kui ta kirjutab, vaid ka siis, kui ta ei tee seda. Tema näiline tegevusetus võib olla tegelikult üsna asjalik, näiteks kui ta otsib uusi loomingulisi väljakutseid, tegeleb enesetäiendamisega või mõtleb kunsti väljendusvõimaluste üle. Vaikiv looja ei lakka olemast looja. Vaikimine võib olla sama väärtuslik töö kui kirjutamine. Ja vastupidi – iga kirjutatud tekst ei tähenda veel, et selle kallal oleks tehtud tööd; on olemas selliseid tekste, kus võib näha toppamist, mitte edasiminekut.

Luulega tegelemine hõlmab niisiis teksti ja selle autorit – mitte ainult teksti, nagu on kombeks arvata. Juhan Viidingu suurepärane luuletus „Mis on see luuletaja luule?” annab küllaga materjali, et rääkida mõlemast.

Kuid seda saab teha ka kokkuvõtliku, kuigi provokatiivse küsimuse abil, mis võimendab luule poleemilist olemust. Millega luuletaja oleks rohkem nõus: kirjutada keskpäraseid luuletusi kogu oma elu vältel või avaldada paar väga head luulekogu ning seejärel loobuda alaliselt luuletamisest?