Müürilehe suvenumbri luuletuse autoriks on meie endine kirjandustoimetaja, peagi oma kolmandat luulekogu esitlev Maarja Pärtna.

tikutaja möhitamise
pesitsuspaigad kahanevad
murretesse
allkeeltesse

ümberütlevad nimetused
hõljuvad kaitsealade kohal –
taevasikk, videvikutall
külmakits

Seamus Heaney

NII SEE KIHT KIHI HAAVAL*
aina õhemaks kulubki
kuni jäävad ainult
õpikusõnad: gallinago gallinago
meie keeli tikutaja.

aga lisaks on ju veel ka
taevasikk, piksekits ning jumalapäss
määgats, metshobu, hirnatis
mõkitaja ja lahelehm
mis kõik mäletavad
seda lugu omal viisil:

kaotas kord üks karjalaps
oma vasikad (või sikud või lehmad)
metsa. pika otsimise järel
saatis ta viimases hädas
taeva poole palve –
kui ehk tiivad selga kasvaks
paistaks kaotsis kari viimaks
linnulennult kätte.

sinna üles ta neid
tikutades ja möhitades
hüüdma jäigi: kord nutu
siis naeruna kostev laul
võis tuua õnnetust ja häda
õnne ja tervist
nii inimestele kui
koduloomadele.

jahti on ta peale peetud
nii liha kui lõbu pärast.
keelde on sest jäänud sõna „snaiper”*
nende järgi, kes olid piisavalt osavad
et suutsid ta oma ristlevalt lennult
tagasi maa peale tuua –

aga mõnel pool on ta olemasolu
unustatud suisa nii hästi
et ta nime lausutaksegi vaid seoses
ilmvõimatute asjade ja
tühja tuule tallamisega.

udusel luhal või
raba lõhnavas avaras
võid teda siiski läbi videviku
mökitades ja põkutades
oma karja kutsumas kuulda

ning kui sa talle vastad, võib ta sulle
üht-teist su ununend keelest
uuesti selgeks õpetada

kuid selleks pead astuma laudteelt kõrvale
ootamatute kõlade ja seoste ebakindlale
pinnale, millest ei tea kunagi ette
kas ta neelab su viimaks üleni

või leiad kätte raja
mille olemasolust oma keele kuivaval
maastikul sa varem undki näha
ei osanud.