Maarja Pärtna kirjutab väljaveninud kampsuni ja musta niidiga paigatud botaste alandavast haardest.

Kampsun ja üksildus

Ma ei märganudki, kuidas brändiriiete 

ja värviliste vildikate vaiksed võtmed 

keerasid me vahel uksed kinni.

Üksildusemüür mu ümber kasvab kõrgemaks,

selle tagant kostab naeruturtsatusi ja kihinat. 

Värvin loodusõpetuse tunnis töövihikut 

vanade viltpliiatsitega, mille õde täitis eile

veega, et saaksin neid uuesti kasutada.

Need jätavad endast maha kahvatuid jooni, 

mis näivad korraga nii talumatult inetud. 

Istun koolipingis ja tunnen, kuidas 

välja veninud küünarnukkidega 

rohelisest kampsunist ja turult ostetud 

musta niidiga kannast parandatud botastest 

tungivad kehasse alanduse õngekonksud. 

Peidan jalad võimalikult sügavale tooli alla.

Kisun kampsunit seljast, aga see hoiab

minust kindlalt kinni nagu teine nahk.

Käsi ja kinnas

Kust on pärit vabalangemise õõnes tunne, 

mis kruvib mu kehas vahel ka siis, 

kui jalge all on kindel pind? 

Tasane maa lainetab, vangub ja laguneb, 

mina lainetan ja vangun kaasa, 

keerlen lakkamatult allapoole

nagu sügisõhku auku puuriv vahtraseeme. 

Tal on täpselt selle haaknõela kuju, mis hoiab kinni 

mu koolikoti suud millalgi põhikooli lõpus – 

ja igatsuse kuju, mida tunnen uue, terve lukuga 

seljakoti järele, milles peksleb nagu tihane traatpuuris 

iha rääkida hästi riietatud parfüümilõhnaliste 

klassikaaslastega ka siis, kui ma ei aita neil 

kirjutada kirjandeid. Heidan pilgu üle õla sinna,

kus neoliberaalne tulvavesi suunab ja vormib kõike,

kaasa arvatud mind. See liigutab mus tasakesi sõrmi 

nagu nähtamatu käsi nahast kindas.

Majanduskriis ja juuksed

Keskendumisraskused, kuuma- ja külmahood 

veerandtunniste vahedega. Õhupuudus, kätevärin, 

aga väsinud ei ole mitte käed, vaid kogu keha.

Tahaksin karjuda, või sügavalt magada.

Kui lõpuks uinun, seisan toidupoe kassas

ja üritan kõigest väest meelde tuletada

pangakaardi PIN-koodi, kui pahane 

järjekord mu selja taga pikeneb,

keegi näpistab mind valusalt käsivarrest, 

keegi puurib mulle sõrme ribikondivahesse

ja küsib, miks ma ei pinguta rohkem, 

miks ma olen nii saamatu,

miks ma ei tõsta, tiri, tõmba, sikuta end ise

juukseidpidi välja sellest sültjast mülkast, 

mille nimi on prekaarsus.

Maarja Pärtna on kirjanik, toimetaja ja tõlkija, jalakäija ja ringivaataja. Ta tegeleb oma loomingus sotsiaalökoloogiliste teemadega.