Müürilehe novembrinumbris luuletas Mehis Heinsaar keskpäevatühjusest, hilissuve ulmadest ning novembriöisest merest.

Keskpäevatühjus
paneb käe diskreetselt su õlale
ja vaatab oma laugudeta silmadega
vaikides otsa – seni kuni alistud –,
siis viipab ta sind
oma kitsasse venesse
ja te sõuate allavoolu.

See on imelik jõgi.
Voolates kuhtuvaist linnadest läbi,
seal näed ainult põgusalt kalda peal seisjaid,
ometi tead nendest enam kui endast –
ühele lehvitad,
kellega vestelnud oled kord unes,
teisele midagi hõikad,
mida too juba ammugi teab,
viimaks randute
roostikku kasvanud
kaldal.

Seal järgned sa talle
üle põuaste nõmmede
valgesse luitunud torni.
„Siin ta siis elabki,” mõtled –
seintel seieriteta kellad,
ümberläind tindipott laual,
kõikjal hõljumas unustus,
tolm.

Siis palub ta vaikselt,
kuid isanda häälel,
sul mängida endaga täringuid,
mille ühelgi küljel numbreid ei ole.
Aru saamata reegleist,
kaotad sa talle ikka ja jälle,
juues kõrvale rammusat veini,
mis ometi purju ei tee –
pärastlõunal ent,
enne kui voli sul minna,
veel ennustab tulevikku
märgitud kaartide pealt.

Saatma sind ta ei tule.
Sõudes tagasi vastuvoolu,
raevukalt, viimase jõuga,
naased õhtuks taas koju
ja väsinult toolile vajud,
kuigi –

teinud ju pole
sa õieti midagi
ega käinud kaugemal
toast.