Varasemalt üksnes Müürilehe paberversioonis leidunud luulet ilmub nüüd ka meie veebilehel. Seekordsed read on kirja pannud noor luuletaja Rauno Kivi.

Nagu ikka alustan ma
suure teadmatusega sellest
mis tuleb
ei tea
võib-olla on teil teistmoodi
kõik päevad on eesmärke täis
mina aga ärkan
olen segaduses ja tunnen
et mind on jälle visatud uude jäneseurgu

nendel päevadel hoian kinni
vähestest asjadest mida pean endale omaseks
näiteks see igavene igatsus
joosta läbi Louvre’i
tobedalt ja ülima elumõttega

nendel päevadel olen ümbritsetud
oma monoloogidest
raamatukogus monoloog Wittgensteiniga
puukuuris pimedusega ja kodus oma kassiga
(sest teda ei huvita ammugi elu niimoodi
nagu mina seda näen)

kodus on sõbra kampsun
mis paneb mind tundma vana ja väsinuna
kui kannan seda
käin ringi küür seljas ja samm on aeglane
usun et olengi peast hall

teen pliita alla tuld
vahin seda kui otakas
ütlen et on zen ja teen suitsu
on ka

nendel päevadel on armastus väga lähedal
armun iga päev vähemalt ühte tüdrukusse
kogun naeratusi ja pilte lindudest
rahvusraamatukogu turvamees
otsib iga kord mu seljakoti läbi nii
et tunnen ennast spioonina
ja edaspidi üritangi tunduda hästi kahtlasena

iga päev on itk suvele
sest mul oled sina kes jalutab öid mööda
ja räägib mulle rabajärvedest
jäätund on kuuri taba ja kõik moosid
mille konkusse talveks unustasin
(vanaema lööb mind maha)
olen esimest korda elus külmavares
kes kraaksub öösiti vähemalt kolme teki all

nendel päevadel kirjutan enda muusikat ise
ja veedan tunde mõistatades miks
vahel tuleb vahe sisse
klaveri mustadel klahvidel

täna aga sain rahulikult hommikust süüa
sest Sander mängis mulle kitarril
Nico nendest päevadest
mil tema ei rääkinud paljust

nendel päevadel olen iga hommikuga
sammu võrra lähemal sõjaväele
ning voodirallideni mis tunduvad nii lõbusad
kuigi seal on need karistused
tundub et padjasõda on neil rohkem käpas
kui päris sõda
ja selle üle tuleb vaid uhke olla

nendel päevadel käsivad õppejõud mul teha
altari oma kassile
ning laulu öökullile mis saadaks meid
kümneminutilisel tseremoonial botaanikaaias
kesk tõrvikuid ja roosasid öökullikäpikuid
ei ma ei tee nalja
või kui siis ainult kuue eap eest

nendel päevadel on armastus tõesti lähedal
sest kui ei taha ega oskagi suur olla
tundub kõik muu suuremana
ja nii ma kergusega mõtlengi teist
vaadates seda tuld ja
tehes suitsust õhtute udu
aga ainult nendel päevadel

Kartsin ükspäev
et naeran liiga vähe
et mu elupäevad on kurvad
ja lapsed veelgi kurvemad
kartsin et elu läheb mööda
või jätab mind millegi vahele
et pole ühte ega teist
ja et lõpp ka ei paista
kartsin et kardan
liiga palju
et olen noor ja loll
ning minu mõtted söövad
mu ära
sülitades välja sedasama pimedust
mis mu akna taga

Kameeleon-neid

Tal olid punased põsed
ja igal varakevadel kui päike paistis
vahetasid ta juuksed värvi ma kutsusin teda
kameeleon-neiuks
sest mu vanaema oli öelnud et
sellised tüdrukud
on päriselt olemas
ma pole siiani kindel kas tema oli

iga kevad tuleb ta aga taas
sel aastal sügavpunasena
nagu see tumenoor vein
mida jõime
rääkides maadest mida pole
tunnetest mis tundmata
kõigest mis kadunud
ja mina
mina uskusin
kõiki ta värve