Müürilehe huumorinumbri luuleküljel tilgub aeg traani.

Me teeme selle ülikooli suureks, beibi.
Kisume mõne suvalise elu ajakirjandusse,
lükkame mõned võõrsõnad sisse:
elukestev õpe, interdis. Moraali meibi?

Igal hommikul tahaks haarata pudeli.
Tilla-talla töllerdan Taaralinna instituutide vahel:
1. koondamisrahad tulid, Genesis 29 – Raahel;
2. hiir tegi piimapudelist uut struktuuriüksusmudelit.

Iga päev on matused.

*

Päästke noored loomad

objektiivselt vaadates mul pole väga viga
uusi uudiseid mu kohta siiski vähe on
loomadest mul meeldib kass ja nugis, meeldib siga
naaber ütles, süües veiseid säilib juttselg-konn

*

Multi sunt quos ipsa adeo natura ingenio destitutos reliquit ut ea etiam quae facilia sunt intellectu vix capere possint…

Üks käsi tühjust haarab,
hangunud ekraani.
On lisamahu lõpp. On öö.
Aeg tilgub traani.

*

Loen Thierry Paquot’d
ja kipun magama – sisesta, hõikab sisemine hääl.
Ei unele! Statistika ja numbrid,
käib Kevinil ja Kenil kibekiire töö.
Pea klanitud ja õiged sõnad suul.
„Probleem? Ei ole, vaadakem statistikat!
Probleem? No kuulge, rahasid ju on!”
Ja keegi järjekindlalt pussitab patristikat,
Basilidese laibal tantsib hellalt digituul.

Siim Lill on tuntud teadlane, luuletaja ja kirjanik. Elab Elvas.