Tõnis Vilu otsib erateede rägastiku vahelt rannajoont.

meri

rannajoon on meil küll vaba
aga katsu sa sinna jõuda
villa villa otsas eratee eratee
mida lähemal tallinnale
seda hullem

laps käe otsas ka juba üpris
närviline

kui sind veel ei olnud
seisin justkui millegi lõpus
tahaksin veel mängida lainetes
lahustumise äärel

ei ma ei saa mängida
lihtsalt ükskõik kus
õpetan sulle ükspäev kuidas
süüa pururikkaid nagu
murenevat liivakooki

äkitselt vilksatab majade vahel
üks suverüüs metskitsede pere
mustad silmad
sa värised ja
nende aeg raputab mindki
miks pääses see mulle ligi
just praegu
olen eluaeg oodanud et
miski tuleks mööda seda teed

mäletan nüüd
murede lossid mida lubasid
ka need andsid vaid hoiule
olen palju teinud päris üksi
kas tahadki enam tagasi neid

**

püüan hoolega kuulatada üht
neist kaugematest linnukestest

kuskil teiselpool metsatukka
vahele jääb veel ka üks maja

peaaegu nagu sosin

võib-olla näen siis välja nagu
tõepoolest usuksin millessegi
ja seda nähes saavad nad aru
millestki millest mina ei saa

olen oma rumaluses
maailmale kuidagigi hea

kui sügavale ulatub
värv kaugele kostab laul

poolel teel on maja ja selle
tuled süttivad rahumeeli
kui tasane nüüd üks uskuma
hakkamine ikkagi olla saab

õhtu olla rohutirtsude ekstaas

**

linn on üürniku viimne puhkepaik
see lõpeb linnas mitte kodus

ükski nael ei ole oma
ega istu õigesti

seinas ihus

ja juurde pole enam lubatud lüüa
kunstil rasvased nätsuplekid

paar aastat siin kolm seal

kolimispäeval hakkas lambipirni
tagant nirisema uputusvett

ülarahva lahkumiskingitus

kes meist siis lahkub mõtlesin ma
seitsme aastane
kus jälle kokku saame

kas lähevad koos
uppujad ja uppunud

Tõnis Vilu on luuletaja.