Kui „Kassett ‘90” tüdrukud tooretel 90ndatel nümfidena halastamatu kriitikamaailma ette astusid, said nad muidugi mõistmist ja kiitust, kuid ka vastu päid ja jalgu. Uuel aastatuhandel ootas ees patroniseeriva kriitika aeg, paralleelselt kasvas „luuletaja pea” kiuste kriitikuks ka nii mõnigi poetess.

Kriitikaga on mu suhe intensiivne olnud läbi aegade. Vist üldse kõige esimene välismaine kriitik, keda lugesin, oli luuletaja Thomas Stearns Eliot. Tema sisendas minusse tunde, et isik, kes kõneleb kriitiku positsioonilt, peab olema maailma suhtes veidi distantseeritud, kirjutama võimaluse korral ka ise ilukirjandust ja, mis peamine, tegelema lakkamatu moraalse eristamisega. Kriitiku aju pidi seega olema pidevalt pinges ega tohtinud ka kirjandusteost liigselt nautima jääda, olgu see nii meelalt ahvatlev kui tahes. Eristamine ja eritlemine, nähtuste vahel vahetegemine, alltekst ja iroonia kuulusid ja kuuluvad tänini minu jaoks hea kriitiku töövahendite hulka. Elioti kuju võlus mind 18-aastaselt ka mehena ja nii ma survestasin oma toonast boyfriend’i teda lugema (ehk temaga sarnanema ja tema vaimulaadi endasse integreerima).

Viis poetessi ja kiluvõileib

Minu noorus möödus hea kirjanduskriitika najal, mis võrsus roosina sõnnikuhunnikul tolleaegse sõnavabaduse hiilgeajal, umbes 1999–2013 kestnud delfikommentaatorlikust ärapanemiskultuurist. Mind toetasid vaimselt Mart Velskri, Jaanus Adamsoni, Hasso Krulli, Jan Kausi ja Aare Pilve, aga ka vanemast põlvkonnast ühe parima eesti meesprosaisti Vaino Vahingu ja Joel Sanga (iseäranis tema „Espresso. Valik tööhüpoteese”, 2010) lugemine.

Kui olin noor, hoiatas mind üks tuntud kirjandusteadlane, et ma kriitikaga kunagi tegelema ei hakkaks, kuna mu pea olevat luuletaja pea ja minu arutluskäikudest ei saaks seega otsida loogikat ega mingit tõsiseltvõetavat kirjanduse jõujoonte kaardistamisvõimet. Kuna ei ole aga halba ilma heata, ja õppimisvõimeline, nagu ma olen, võtsin hoiatusest tõsiselt kinni. Sestpeale jälgin hoolikalt, et mu „luuletaja pea” („abstraktne” mõttelend ja vihjelisus) end arvustustes liialt kõrgele ei tõstaks.

Õnneks on ka kriitika mõiste tänapäeval vabamaks lastud. „Kriitika, nagu mis tahes žanri, määratlemine on konstruktsioon. Kriitika võib olla paberil tekst, aga ka mõttevälgatus peas, auditiivne, visuaalne jne; see võib võtta vaatluse alla ilukirjanduse, aga ka ükskõik mille muu; kriitika eesmärk võib olla kirjutaja kirjutusiha rahuldamine, kirjandusvälja kontekstualiseerimine, ilukirjanduslik tekst jne,” ütlevad Joosep Susi ja Pille-Riin Larm (Keel ja Kirjandus 3/2017).

Atwoodilikult võiks nentida, et kirjanduse seos prostitutsiooniga on ilmne: raha on vähe ja töö eeskätt vaimselt ohtlik. Autori ja loojana oled sa kaitsetu, sest ega kriitik ei paiska maailmale avatult oma hinge, ikka sina!

Kirjanduse jõujoonte kaardistamise ambitsiooni pole mul kunagi olnudki, seega kirjandusülevaadete tegemise jätan rahuga teistele, kirjutades isekalt üksnes endale huvi pakkuvaist teostest. Olen kirjanduskriitikast alati võitjana väljunud, sellest õppinud, selles üdini karastunud nagu prostituut eri kliendisuhetes. Atwoodilikult (Eestis on seda seost märganud Joel Sang) võiks nentida, et kirjanduse seos prostitutsiooniga on ilmne: raha on vähe ja töö eeskätt vaimselt ohtlik. Autori ja loojana oled sa kaitsetu, sest ega kriitik ei paiska maailmale avatult oma hinge, ikka sina!

Olen 90ndate tüdruk, harjunud pimedal Viru tänaval välkuvate nugade vahel laveerima, metsikus Tallinna lääneosas, kus omal ajal noorust veetsin, ellu jääma ning nautima elu ka toore ja kirvehinnaga turumajanduse, väikeste honoraride ja kalli kirjastamise tingimustes. Tõin eesti luulesse (mh mitmehäälsuse ja rolliluulega) eksperimenteeriva naissoost autori või sõnaperformanseri ja lõin naiivse, kuid armsa väliseestlase kuju Rosalinda Triipla. Soovisin, et kriitik satuks minu tekste lugedes kõigepealt segadusse ega mõistataks mind kohe ära.

Kui me Liisi Ojamaa, Triin Soometsa, Ruth Jürjo ja Atsi ehk Aidi Vallikuga avaldamist alustasime (meid ühendas Eesti Raamatu luulekassett „Kassett ‘90”), sisenesime nümfidena (sh sooneutraalset maski kandev või sedasorti persona’t kultiveeriv Ats) halastamatusse kriitikamaailma ning saime kõik nii kiitust ja mõistmist kui ka vastu päid ja jalgu. 90ndate algul oli pead tõstmas peaasjalikult välismaalt imporditud naiskriitika ja see meid suuremast jamast ilmselt ka päästis. Meid ei tambitud kohe mutta (ehkki võinuks), sest mingi puhver oli vahel. Olime ju noored tüdrukud – meiega andis asju ajada, meid sobivas suunas mõjutada ja olemasolevasse kultuurikehandisse ja naisluule traditsiooni paigutada. Meie naiselikkustele me tekstides (sh ühendavad peeglikujundid ja daamilik või ka metsikum välimus ja väljendusviis) keskendusid ja seda väärtustasid Marin Laak, Piret Viires, Barbi Pilvre jt. Nemad kaitsesid meid kvaliteetajakirjanduses suurema lõrina ja urina eest. See oli aeg, mil nõukogude perioodi karmi koorega või kõike taluv naisekuju vahetus uusfeminiinsuse vastu sellele ainuomases tundlikkuses, individuaalses väljenduses, pretensioonikuses ja teravuseski (kontsakingad!), naiselik vaade oli moes ja seda ei pidanud häbenema. Meie soolisus tekstides lõi laineid ja sellest kõneldi häbenemata kui millestki erilisest ja võluvast.

Olime ju noored tüdrukud – meiega andis asju ajada, meid sobivas suunas mõjutada ja olemasolevasse kultuurikehandisse ja naisluule traditsiooni paigutada.

Vaapo Vaher aga seadis meile iseäranis kõrge ülesande – nimelt soovis ta oma arvustuses „Viis poetessi ja kiluvõileib”, mis kunagises Hommikulehes ilmus, et kassetis olnuks ka mõni „jumalast antud” poetess. Seda meie seas tema meelest polnud, hoolimata isegi Liisi Ojamaast, kes on nüüd manalateel ja kelle elu oli tõepoolest legend. Kui minul ja Liisil ilmusid päris oma raamatud, üks oma aja kontekstis eksperimentaalsem kui teine, oli dekonstruktsionismi ja psühhoanalüüsi maaletooja ning ökomõtte edendaja Hasso Krull oma Ekspressi arvustuses „Väga suured tüdrukud” meid toetav.

Patroniseeriva kriitika aeg

Ilus noorus läks mööda ja keskealise elu polnud enam nii kerge. Isiksused küpsesid ja kujunesid. Minu kui autori jaoks saabus 2000ndatel n-ö patroneeriva kriitika ajajärk, kuna olin kriitikaobjektina lugejat oma teemadega (mis praegu kuuluvad peavooluteemade sekka, nagu inimõigused, vaesus, sotsiaalne kaitsetus) ka häirima, ärritama hakanud. 2000ndate teises pooles pidasin ajastu närvi tabavat blogi (siis ei olnud Oudekki Loone blogi või anarhistliku PunaMusta tegemistest lugemine veel peavool), kus käis aeg-ajalt kommenteerimas keegi Elli Soolo – pisut tüütu daam ja intuitiivselt tundub, et ka viimase sõna friik. Kuna ta paistis olevat igavikulise luule ja pigem konservatiivse maailmavaate eestkõneleja, siis arusaadavalt polnud mu blogi tema jaoks tol ajal piisav allikas, kuna alalhoid mulle toona ei imponeerinud. Soolo kirjutas ka ise korralikku kriitikat ja tema kiituseks peab ütlema, et kriitika kirjutamiseks piisava kultuurikihiga ta siiski oli.

Mul on haruldaselt tugevad närvid. Oma varases nooruses kuulsin pärast luuleõhtuid oma loomingule hinnanguid, mille peale tänapäeva noor inimene, õiguslane saadaks ütlejale kiire kohtukutse. Ütlejaks, loomingulises keskkonnas auru väljalaskjaks osutuks mõni tudisev vana kooli eideke või taadike, pahur, ent südamlik, kes vastaks kohtukutsele prantsuskeelsete finesside või tsitaatidega Ovidiuselt. Sotsiaalmeedias vaidlemiseks ja oma seisukohtade propageerimiseks ei ole mul aega ega jaksu. Pealegi satuksin pahandustesse, ja kuna ma ei vastuta ainult enda eest, pean järelikult alluma teatavale enesetsensuurile. Niisiis piirdun nähtuste käsitlemisel oma loominguga, sest kirjaniku hääl ja hoiak on minu jaoks tugevamini esil tema kirjapandus, mitte reipas hommiku-TVs või ERRi kirjandusnominentide tootearendusformaatides kenitlemises.

Minu kui autori jaoks saabus 2000ndatel n-ö patroneeriva kriitika ajajärk, kuna olin kriitikaobjektina lugejat oma teemadega ka häirima, ärritama hakanud.

Patroneeriva kriitika aeg sai otsa siis, kui tegelesin oma väikese tütrega ega jõudnudki neid arenguid täpselt jälgida. Pikki aastaid ei lugenud ma oma loomeenergia säästmiseks ainsatki arvustust oma üle ühe aasta ilmuvate raamatute kohta. Murrang saabus minu jaoks ootamatult. Mäletan hetke, kui avasin ühe enda kohta kirjutatud arvustuse meeldiva üllatusega (autoriks Imbi Paju) ja lugesin selle igaks juhuks algul põigiti läbi (vähe maganud vastse emana ei saanud ma endale liigset närvikulu lubada), siis julgesin ka süveneda. Tänu sõnavabadusaegsele ärapanemiskogemusele olen ise pühendunud n-ö kaasaloovale kriitikale ja lähtun tõekspidamisest „ära ütle teisele seda, mida sa ei taha, et sulle öeldakse”.

Kirjanduskriitiku (ja kirjaniku) suurimaks vooruseks pean oskust tõmmata tagasi maitsekohut noorte pealetulevate autorite loominguga tutvudes. Kui ei meeldi, ära loe! Kritiseeri, aga ära hävita (ehkki möönan, et hävitus ja selle programmilisus võib luua vastumõtleja sünniks soodsama pinnase kui kiitus). Ka aastakümneid järjest kõigutamatult žüriides istumine ja oma positsiooni valvamine ei mõju hästi ja hakkab teistele pikapeale silma. Kirjanduslikus võimudiskursuses ei tahaks samuti osaleda ega kuuluda käputäie inimeste hulka, kes aastaid oma seltsimeestele au jagavad, nii et seda kõrvalt ka teised, kirjanduskauged märkavad.

Praeguses kriitikas tõstan esile Joosep Susi lähenemise, kes söandab märgata ka keskse kirjanduskaanoni ümber paiknevaid nähtamatuid jõujooni. See on kirjandusteadlaste juures kaunis harv. Soovitaksin talle edaspidiseks, selles post-postmodernistlike tõlgendusviiside külluse ühesuunalisuses päris oma kirjutajapositsiooni (nagu see oli kunagi Jaanus Adamsonil) või oma tugevalt subjektse hääle väljakujundamist, sest mulle tundub, et ajastu seesuguse tühiku täitmist ja kirjandusteadusest võrsuva universaalse intellektuaali (à la Aare Pilv või Hasso Krull) sündi võimaldaks.

Elo Viiding on 14 luulekogu ja 5 proosaraamatu autor, kelle loomingut on tõlgitud soome, rootsi, vene, saksa, inglise, prantsuse, sloveeni, ungari ja hispaania keelde. Peagi ilmub kirjastuselt Tuum tema teine esseistikakogumik „Kirjanik kõneleb minuga”, mis on järg samalaadsele tekstikogumikule „Mina kõnelen kirjandusest” (2020). EV on tõlkinud soome keelest Pentti Saarikoski, Rita Dahli ja Paavo Haavikko luulet.