M83 on maandunud lettidele oma uue kosmosliku plaadiga „Junk”, mis on oma kõlasuunaga pigem „pila-kultuslik” kui miski liiati tõsiseltvõetav.

„Junk” on nagu üks suuremeelne ja kohmakas space opera, millele sentimentaalsed saksofonid, otsustusvõimetu rütmika ning kaljutipul mängitud kitarrisoolod (aitäh, Steve Vai) annavad paralleelselt võime olla hästi irooniline ja labane, luues seeläbi aga ka eepiliselt klišeelikku kultusvarjundit, mille parimatele momentidele tahaks täiega kaasa elada. Selle ambivalentsuse üheks tugevaks toeks on bändi varasem kogemus filmimuusika kirjutamisel („Oblivion”, 2013), seega pealtnäha domineerivate popilike ning diskolike elementide taga seisab tugev, kohati hüpnotiseeriv ning soundtrack’i seaduspärasustest õhkav arranžeering, mis omab kord väga tabavalt imalat funktsiooni, teisalt aga kujuneb hoopis hinge liigutavaks ja seest sütitavaks.

On raske teadlikult ära tabada, millal tehakse sinu üle nalja juustuste klaveriballaadide ning elektroniseeritud birkinlik-gainsbourgliku tunnetuse parodeerimisega ja millal on tegemist tõepoolest siira sooviga kuulajat sügavalt kaasa elama panna. See sünnib kuidagi iseeneslikult – ei ole punastamist väärt seegi, kui avastad end nautimas ka kõige läägemat lugu.

Erilise maigu annavad ka taustalauljatest tulnukad, lükates sind kohe skafandriga avakosmosesse, ning lugude ja terviku ülesehituse dünaamikat täiendavad pikkade tantsusõbralike meloodiate vahele jäävad unenäolikud lühipalad, mis ei lase plaadi iroonial taktitundetuseks minna. Kõik on fun.