Legendaarne telemees ja „Prillitoosi” alusepanija leiab, et Eesti pensionäride jaoks on ise hakkama saamine nagu mantra – kõik tahavad olla rõõmsad, jaksata ja iseendaga toime tulla. Ent lõpuks on ikkagi omad need, kellele sa korda lähed ja kes su eest hoolt kannavad.

Lepin ühe oktoobrikuu esmaspäeva ennelõunaks kokku kohtumise Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi televisiooni eriala õppejõu ning oma endise kursusejuhendaja Hagi Šeiniga, et vestelda temaga vanadusest. Peale selle, et ta on praegu Tallinna Ülikooli üks vanimaid lektoreid, kutsus Hagi Šein aastal 1983 ellu ilmselt Eesti teleajaloo ühe edukaima saatesarja „Prillitoos” ning oli pikka aega ka selle saatejuht. Olen tänulik meievahelisele usalduslikule suhtele, mis sel teemal kõnelemiseks tuge pakkus, ja loodan vaid, et mu enda vaim on 74-aastaselt sama virk kui mu vestluskaaslasel.

Ausalt öeldes oli mul kummaline pöörduda su poole ettepanekuga rääkida vanadusest…

Oi, mul juhtus tore lugu! Läksin pensionile kuuekümne kolme aastaselt – täiesti elujõus, tugev ja tegus inimene! See oli 2008. aastal. Vormistasin paberid ära ja suundusin sotsiaalametisse pensioniraamatu järele, kus mind juhatati ühe pika järjekorraga leti juurde. Seal seisis natukene vanemaid kui mina, veidi nooremaid, mõni oli kepiga… Vaatasin, et olen päris kobe! Jõudsin siis letini ja sain ühe väikese halli raamatukese. Tegin selle lahti ja teisele leheküljele oli märgitud pensionile mineku põhjus. Keegi oli kirjutanud sinna käsitsi pastaka ja trükitähtedega väga hoolikalt sõna „VANADUS” (naerab südamest). Ma olen selle peale palju mõelnud, see oli üllatav! Ilmselt on vanadusteema arutamine ühiskonnas praegu oluline, kuna väga paljud meist elavad tunduvalt vanemaks kui kunagi varem.

Mul oli üks tuttav anestesioloog, kellelt ma küsisin kord, et kuna elame nüüd hoopis teises ühiskonnas – meditsiin on tohutult arenenud ja inimesi ravitakse palju paremini –, siis mis on kõige olulisem, mis on muutunud. See on väga huvitav, mis ta mulle vastas! Ta ütles, et kui lahkamise järgi otsustada, siis praegu elavad inimesed, kes oleksid pidanud juba väga ammu surnud olema. Meid hoitakse elus, me oskame ennast ise paremini elus hoida, meie keskkond ja meditsiin on paremad. Peame ennast selleks valmis panema, et suur hulk meist püsib kaua elus.

Sa ei ole tegelikult pensionile läinudki.

Ei, ma ei ole läinud, kuigi kaldun arvama, et see täistööajaga aasta on mu viimane. Tallinna Ülikoolis olen ma ilmselt üks vanimaid õppejõude – ma ei usu, et seal on väga palju seitsmekümne viiendat eluaastat käivaid inimesi. Naljaga pooleks peab selleks, et õpetada, olema õpilastest vähemalt viis raamatut ees, aga kogu aeg tempos püsida muutub iga päevaga üha keerulisemaks. Vahel tundub, et enam ei jaksa. Lükkad seda küll kogu aeg endast eemale, aga mingil hetkel see ikkagi tuleb.

Minu põlvkonna kohta arvatakse, et me ei lähegi klassikalises mõttes pensionile. Mulle tundub, et selline arusaam on muutumas üha tavalisemaks. Võimed ja võimalused loomulikult kahanevad, aga ehk see on viis, kuidas olla ühiskonda kaasatud?

Mina küll ei ole näinud otsest vajadust pensionile mineku järele. See võib tekkida mingitel tervislikel põhjustel, aga pole kuigi mõttekas arvata, et kuuekümneneljane või -viiene inimene on ebavajalik. Olen väärtustanud alati väga ka seda, kui koos töötavad erinevatesse põlvkondadesse kuuluvad inimesed. Palju aastaid tagasi – sellest on möödas üle kahekümne aasta – tegin koos Soome televisiooniga üht projekti ja panin juba siis tähele, et sealses toimetuses olid noored ja vanad koos. Ei ole ainult noored nagu meil, või noh, nooremapoolsed keskealised. Mul on tunne, et see ei olnud soomlastel juhuslikult niimoodi, nad olid selle teadlikult ära tabanud. Erinevate kogemuste sümbioos annab midagi väga olulist. See, kui eri põlvkonnad on koos ühes ruumis, ajavad üht teemat, mõtlevad samade asjade peale, on tohutult produktiivne, hariv, kasulik, õpetlik ja hoiab ühiskonda ning kultuuri koos. Selle asemel et lasta toimida juhusel, saab seda tõenäoliselt ikkagi teadlikult suunata.

Mis elukogemusest on sinu enda ettevõtmised peamiselt tõukunud?

Pool minu elust möödus nõukaajal ning sattusin niisuguste inimeste hulka – ma mõtlen sotsioloogialaborit Tartus ning Marjut ja Peetrit (Lauristin ja Vihalemm – H.T.), Ülo Vooglaidu ning Lotmani semiootikaseminare – ja niisugusesse aega, kust sain endale külge vastupandamatu soovi seda täiesti rumalat ühiskonda kuidagi muuta. Tol hetkel näis see lootusetu vastuhakk, aga ikka oli kogu aeg tunne, et tahad kuidagi teisiti. Sealt sai alguse nii kogu see ajakirjanduslik värk kui ka sotsioloogia õppimine.

Mäletan väga hästi, kuidas „Kodulinn” sündis tundest, et noortel pole millessegi uskuda ja et kodu on ainus, millesse võiks uskuda, ja siis me hakkasime vanalinna koristama. Mina tegin neid saateid viis aastat ja Tiina (Mägi – H.T.) tegi sellest pärast uhke pikaajalise liikumise. Kõik need saated, nagu „Mõtleme veel”, „Ajurünnak” ja „Prillitoos”, on sündinud vajadusest midagi muuta ja paremaks teha.

See, kui eri põlvkonnad on koos ühes ruumis, ajavad üht teemat, mõtlevad samade asjade peale, on tohutult produktiivne, hariv, kasulik, õpetlik ja hoiab ühiskonda ning kultuuri koos.

Mis sa arvad, millest see tuleneb, et mõnel inimesel on soov ka täiesti lootusetus olukorras midagi ära teha, ise muutuda, aga seal kõrval on hulk neid, kes on passiivsed? Sotsiaalteemadel rääkides on meil kohati hoiak, et paljud ei ole võimelised endaga ise midagi ette võtma.

No vot, siit jõuadki sotsioloogiliste küsimusteni, mille puhul on pea võimatu ära seletada, miks me erinevad oleme. Üks enam-vähem aktsepteeritav selgitus on põlvkondlik kuuluvus – paljusid konflikte saab seletada selle kaudu. Me oleme oma põlvkonnast väga mõjutatud ja maailmas elab korraga neli või viis põlvkonda. Nendel põlvkondadel on erinevad maailmapildid ja erinevad identiteedid. Mitte niivõrd erinevad väärtused kui erinev arusaam õigest viisist, kuidas midagi saavutada. Mina jõudsin kuuekümnendate lõpus ja seitsmekümnendate alguses – seitsme- ja kaheksakümnendatel hakati kruvisid ikka väga kinni keerama – nende inimeste juurde, kes olid nõus protestima, ja see hakkas ka mulle külge. See kandis minu põlvkonda. Need, kellel polnud sellist õnne ega keskkonda, jäid teise olukorda ja vaimuruumi.

Põlvkondlikku lõhet peetakse ka üheks ühiskonna polariseerumise põhjuseks lääneriikides – sellega seostatakse nii Brexitit kui ka paremäärmuslike erakondade esiletõusu Euroopas. Mis sa arvad, millest tuleneb vanematesse generatsioonidesse kuuluvate inimeste rahulolematus ühiskondlike arengutega?

Tartus on mõõdetud mitmeid kordi erinevaid väärtusorientatsioone ja põhiväärtused on ikkagi väga pikka aega samad olnud. Kõik tahavad turvalist elu, olla õnnelikud, armastatud ja head. Erimeelsused hakkavad tekkima küsimusest, kuidas selleni jõuda. Rahulolematus võibki sündida tundest, et viisid nende väärtuste saavutamiseks on kättesaamatud või pole jõukohased, ning arvamusest, et need ei vii sihile, aga sihile jõudmiseks on mitmeid võimalusi – ühed on inimeses endas ja teised temast väljaspool. Lisaks on väga erinevaid hindamisvõimalusi, kuidas mõõta, kas meie – või siis sina – oleme sinna sihini jõudmas või jõudnud.

Ma ei saa möönda, et rahvuskonservatiivid ja -äärmuslased räägivad kõikides asjades täiesti vale juttu – väga paljud teemad, millest nad kõnelevad, on vaja läbi arutada. Olles elanud pikka aega liberaalses ühiskonnas, oleme jätnud mõned tähtsad asjad erinevatest külgedest läbi vaagimata. Seetõttu ei ole ma eriti ärritunud sellest, et Eestis on praegu taoline seis. Ma ei näe seda üldse traagilisena. Iseküsimus on see, kas me suudame konsensuslikul viisil asju arutada ja õigesti valida.

Mida sa silmas pead nende inimeses eneses olevate võimaluste all, mille abiga sihile jõuda?

Ma arvan, et kui ennast ei suudeta väljastpoolt tasakaalustada, siis äkki seestpoolt õnnestub see paremini. Inimene püüdleb kogu aeg tasakaalu poole – kõik elusad süsteemid püüavad seda kuidagi saavutada. Selleks on mitmeid võimalusi. Sa võid mõelda, et kui mingi eesmärk jääb saavutamata, siis oled tasakaalust väljas ja ongi kõik, õnnetus käes ja paha ning keegi on selles süüdi. Teine võimalus on mõelda, et see eesmärk on tegelikult tühine, et tähtsad on hoopis muud asjad. Küsimus on selles, milles see rahulolematus otseselt seisneb. Endaga tuleks kõigepealt ära klaarida, kas ollakse rahulolematu kellegi teise, ühiskonna, ümbritseva keskkonna või tegelikult hoopis iseendaga.

Inimene ju mõeldes kogu aeg räägib endaga ja sellega saab ennast tasakaalustada ka suhteliselt hullus olukorras, ikka väga palju karmimas olukorras kui see, milles enamik meist praeguses ühiskonnas viibib. Vähemasti mulle meeldib see viis, et kui sa ei saa mõjutada otseselt keskkonda ja tingimusi, siis saad mõjutada iseennast. See ei tähenda allaandmist, vaid teistsuguse tasakaalu otsimist. Võib-olla selles ongi vananemise tarkus, et sa otsid kogu aeg uut tasakaalu selle muutuva seisundi vahel.

Sa ütlesid, et rasketes oludes on teinekord isegi lihtsam tasakaalu hoida. Miks see nii on?

Tundub, et mida paremal ajal elada, seda raskem on tasakaalu hoida. Mida rohkem sind tasakaalust välja viiakse, seda enam sa püüad seda saavutada, seda enam sa ise rakendad jõudu, et selle tasakaaluni jõuda. Kui survet ja pinget ei ole, siis võib juhtuda, et annad kergemini alla. See on muidugi mu väga spekulatiivne oletus.

Mulle tundub, et selles on loogika, sest iseennast millegi suhtes positsioneerida on seda lihtsam, mida reljeefsem suhe selle millegagi on. Seda selgemini suudame me ennast defineerida.

Jah, mida tugevam ja selgem on vastuolu, mida täpsemini sa suudad selle endale ära seletada, seda lihtsam on. Kui on väga palju võimalusi ja alternatiive, läheb asi keerukaks. Kui mõelda digiajastu saabumisele, siis ühelt poolt on ju täiesti meeletu, mis on juhtunud – see on olnud uskumatu raputus. Nagu igal asjal maailmas on oma plussid ja miinused. Me peame endale aru andma, et see uhke digimaailm meie ümber sünnitab sama palju ohte ja probleeme, kui see loob head, ja sealhulgas enesega toimetuleku probleeme.

Modernistlikus maailmas olid seosed asjade vahel ühesemad ja arusaam sellest, mis on õige, oli tunduvalt lihtsam. Seda aega, kuhu oleme nüüd kukkunud, kutsutakse postmodernseks. Minu jaoks on selle lihtsaim definitsioon, et kõik on kõik on kõik ehk kõike on nii palju ning õigel ja valel või paremal ja halvemal on väga raske vahet teha. Ja kui unustad ennast sellesse digimaailma, siis võid end väga nišši mängida. Seal on liiga palju samaväärseid asju, millel puudub hierarhia. Inimene armastab hierarhiaid – ta tahab teada, mis on hea ja õige, aga digimaailm ei ütle seda. See annab ainult teada, et kõik need asjad on olemas, sina võta ja vali! Valik on aga tohutu! Nii ongi inimene sageli omadega läbi ja segaduses.

Kuidas selles muutunud digimaailmas toime tulla?

Soovitan kindlasti noorematel õpetada oma isasid ja emasid selles keskkonnas paremini hakkama saama – sealsed võimalused on suhteliselt head ka vanemate inimeste jaoks, kui õpetada neid natukene neid nuppe valitsema. Selle, kuidas oma vanemaid ja vanavanemaid nüüdismeediaga harjutada, võiks koolide õppekavasse võtta. Keskkond, mida seal luuakse, on kogu rahvuse jaoks oluline.

Kuidas sulle tundub, kas tänapäeva pensionärid erinevad kuidagi neist, kes elasid siis, kui sa alustasid „Prillitoosi” juhtimist?

Selle poolest ei erine, et kõik pensionärid tahavad ikka olla tüdrukud ja poisid. Keha on vana, aga vaim on virge! Me tahame olla rõõmsad ja toime tulla. Kui me nõukaajal „Prillitoosiga” alustasime, oli vaesus vaesem, õnnetus õnnetum ja abi kaugemal. Lootust kuidagi toime tulla oli vähem kui praegu. Hätta jäämise potentsiaal oli tunduvalt suurem. Kuigi ilmselt on võimalik tuua ka vastupidiseid näiteid.

Kas vanus on sinu arvates meie ühiskonnas tabu?

Tean juba „Prillitoosi” kogemusest, et väga paljud ei oska vanade inimestega ümber käia. See võib hirmutada ja peletada. Mul endal oli samuti sageli väga raske. Olin alustades 37 – mida ma sellest kõigest teadsin?! Kehaga võib juhtuda midagi niisugust, mida on raske taluda nii iseendal kui ka teistel. See ei tähenda, et midagi oleks lahti vaimu ja hingega. Sellest tuleb õppida üle saama, igaüks peab üritama seda teha. Kõige lihtsam on oma lähedastega. Siis see ei ole enam tabu. Üks psühholoog ütles mulle kunagi „Prillitoosis”, et vanade inimestega juhtub see, et keegi ei puuduta neid enam. Ja ta õpetas, et kui lähete oma emale või isale külla, siis puudutage teda. Kammige ta juukseid, võtke ta käsi oma kätte, proovige seda füüsilist lähedust kuidagi alles hoida. Kui suudate seda, siis suudate ka kõike muud. Ma usun siiralt, et puudutamine on universaalne ja peletab ka üksinduse. Inimene vajab juba emaüsast tulles puudutust, kasvab üles puudutades, armub puudutades, elab oma seksuaalset elu puudutamise kaudu, ja kui see puudutamine järsku ära kaob, siis oledki üksi. Seda ei ravi ükski vanadekodu, selles saavad aidata ainult teised inimesed, kes su kõrval on – needsamad omad.

Üht peab küll teadma: sul võib olla palju sõpru ja tuttavaid, aga vanemaks saades jääb neid kogu aeg vähemaks, nad surevad su kõrvalt ära.

Mis on see inimlik alge, mis muudab meid – terveid inimesi – vanurite või ka näiteks puudega inimeste suhtes pelglikuks?

See on väga keeruline teema. Võib-olla on hädisuse, nõrkuse ja surma kartmine isegi midagi bioloogilist – ka loomad jätavad nõrgemad surema, et ise edasi elada. Kui tajume oma surelikkust või võimalust olla sama õnnetu või samas olukorras, nõrgestab see meid ennast. Haiged inimesed võtavad sinult alateadlikult energiat. Sama toimub ehk ka vanade inimestega – sa kardad, et nad võtavad sult elujõudu ära. Ma arvan, et need on väga arhetüüpsed mudelid meis endis, et valu ja pisaraid on raske vaadata ning sa tahad, et see olukord lõppeks. Sellest tuleb üle olla, kuigi see nõuab tohutult sisemist energiat. Eesti vanad on selles mõttes tublid, et ega nemad ei kurda. Ise hakkama saamine on peaaegu nagu mantra. Olgu ükskõik kui raske, aga ise peab hakkama saama. Tegelikult, kui mõista, et nad ise väga püüavad, siis võiks sellest hirmust pigem enda pärast üle saada, olgugi et tundub, et inimeses ei ole enam midagi ligitõmbavat.

Kas parem hoolekandesüsteem lahendaks vananeva ühiskonna suureneva üksinduse probleemi?

Nii ja naa. On asju, mida see lahendab, ja on asju, mida raha eest ei saa. See, mida ei saa, on inimesele sageli tähtsam kui see, mida saab osta. Ma usun, et see, mille inimene saab kodust kaasa, on kuratlikult oluline. Mäletan kolme põhimõtet, mille järgimist mu isa nõudis, ja olen püüdnud neid läbi elu endaga kaasas kanda. Esimene oli see, et kord päevas peame me kõik istuma ühise laua taga. Ja isegi kui oled söömise lõpetanud, aga teised veel mitte, siis sealt ei tõusta enne teisi. Teine oli see, et ema ja vanaema peale häält ei tõsteta – kui läksid endast välja ja käratasid midagi, ootas kõige rangem karistus. Ja kolmas oli see, et võisid minna, kuhu tahad ja millal tahad, aga ema pidi teadma, millal sa tagasi tuled. Ühesõnaga, see koosolemine, teise oluliseks pidamine ja see, et sa ei pane kedagi enda pärast asjatult muretsema, tuleb sisse harjutada. See on tähtis. Hea on, kui kõik saaksid kodust kaasa midagi sarnast.

Üht peab küll teadma: sul võib olla palju sõpru ja tuttavaid, aga vanemaks saades jääb neid kogu aeg vähemaks, nad surevad su kõrvalt ära. Mul on väga palju sõpru surnud. Lõpuks on ikkagi ainult omad need, kes sind märgade linade vahel pööravad ja kellele sa lähed korda siis, kui sa enam ise midagi ei tea ega suuda. Ja sellisel juhul on tõenäoline, et kui saabub üksindus, on seda lihtsam taluda. See saabub niikuinii – surma palge ees oled sa ikka üksi. See on täiesti kindel.

Kuidas saab omade puhul seda tekkivat üksindust leevendada?

Ka igaühest endast oleneb, kui palju ta suudab end sellest üksindusest välja tuua. Olen näinud mitmeid tuttavaid, kes otsivad lausa teadlikult erinevaid viise sealt väljapääsemiseks, ja see aitab. Aga kui inimene jääb kinni, peavad ta lähedased sellest aru saama ja siis on nende kord leida võimalus, kuidas seda vangistust leevendada. Päris teisipidi seda enam ei pööra, aga pehmendada saab seda päris kindlasti. Seda tuleb aga märgata – sa pead nägema, et su lähedane on kinni jäänud. Isegi kui sul on piisavalt raha, et panna ta väga heasse vanadekodusse, ja sul on süda rahul, et ta on puhas ja pestud, söödetud ja joodetud, on ta ikkagi vangis. Midagi peab veel tegema, et ta sellest vangistusest välja pääseks. Kui igaüks omade jaoks selle töö ära teeks, oleks see tehtud.

Kas vanadus on sinu enda jaoks kuidagi tajutav?

See on väga kummaline eluperiood. Ühelt poolt ei ole enam avalikkust eriti vaja. Kui kogu elu on elatud väga avalikult – ja see on olnud väga tähtis osa sinust –, siis mingis punktis muutub see ebaoluliseks. Ehk sel hetkel saabki öelda, et mingi piir tuleb ette. Ma ei julge nimetada seda vanaduseks, aga väga paljusid asju ei ole enam vaja.

Ma ei tea üldse, mis vanadus ongi. Igaüks elab seda läbi kord elus ja kuidas sa seda ikka ette tead. Aga kui sa ei taha enam eriti sekkuda, siis küllap saabubki vanadus. Ma kirjutan praegu raamatut ja kui ma seda ei teeks – vaatamata sellele, et õpetan veel koolis ja kaks korda nädalas tuleb loengut andma minna –, jääksid päevad vist suhteliselt tühjaks. Ilmselt tuleb ikka ise kogu aeg elu täita. Keegi ei tee seda sinu eest. Ma ei tea, kas niimoodi saab vanadust edasi lükata, aga elule ise täite otsimine on küll üks oluline asi. Kui sa selle järele jätad, siis oled omadega läbi, siis ei saa keegi sind enam aidata.

Kuidas erinevad mõtted ja teemad, millega sa praegu peamiselt tegeled, su varasematest eluetappidest?

Minu jaoks on vähemasti mingi eesmärgi seadmise ja sellele teekonnale asumise vajadus jätkuvalt sama. Saadete tegemisel olid lihtsalt ühed eesmärgid, televisiooni juhtimisel teised ja ülikoolis õpetamisel kolmandad. Praegu ma ikka sean veel endale eesmärke, ma ei ole seda ära lõpetanud. Usun, et töötan veel järgmise aasta, neljas lend telemagistreid tuleb lõpuni juhatada. Siis võtavad teised selle üle ja ma ise tahan televisiooni digiaja arengu raamatu vormis läbi uurida. See on üsna keeruline ja pikk ettevõtmine, nii et ma üritan selle ära teha.

Mul on ka maakoht, mida püüan alles hoida. Lapsed ja lapselapsed – selles mõttes ei ole midagi väga teistmoodi, seitsmekümneviiesena tiirlen ikka samas rattas kui nelja-viiekümnesena. Seda, mis hetkel tuleb murdejoon, pärast mida terve hulk asju ära jääb, ma ei tea. Võib-olla homme. Süda on mu nõrk koht, mõnel päeval teeb see mulle valu. Ma ei tea, millal see valu kasvab üle mingiks kurjemaks asjaks, aga ma ei mõtle sellele iga päev. Kuigi minu eas hakkad surma peale küll sagedamini mõtisklema. Või selle peale, mis sinust järele jääb – kas peaksid mingid asjad ära viskama, et teistel ei oleks vaja sinu järel koristada.

Kas on ka midagi sellist, mida sa ei osanud nooremana ette näha?

Ma usun, et vananedes – kui aastanumber hakkab jõudma seitsmekümne lähedale – tegeled sa kolme asjaga, millega sa ei ole varem sellisel moel suhestunud. Üks nendest on su keha. Keha elab mingit oma elu. Kuigi tundub, et sul on tema üle täielik võim, siis tegelikult ei ole see nii. Ükskõik kui kõvasti sa tema nimel ka ei pingutaks ja igasuguseid asju ei teeks, on täiesti selge, et ühel hetkel ta annab järele ega ela igavesti.

Teine on vaim, mille kaudu sa tajud seda maailma ning proovid sellest ja iseendast aru saada, mille kaudu sa püüad kogu aeg õppida. Aga vaim on vastupidavam, ta on suhteliselt sõltumatu kehast – me oleme ju näinud, kuidas täiesti lootusetus kehas võib elada sädelev vaim. Ja vaimu eest saab küll hoolt kanda.

Kolmas on hing – need on põhiliselt emotsioonid, kas tunned ennast hästi, kas oled rahul. Kõik need kolm hakkavad mingil hetkel omasoodu käituma, olgugi et nad on omavahel tugevasti seotud ja et sa neid kogu aeg alateadlikult kontrollid. Need protsessid jõuavad kätte ja on üks suur saladus, kuidas igaüks nende kolmega toime tuleb.

Kas sul on valem, kuidas meelt virgana hoida?

Üks võimalik vanaks saamise tarkus on olla avatud muutustele. Mina küll väga üritasin – olen isegi seitsmekümneaastasena programmeerimist õppinud, sest lihtsalt oli vaja. Kuratlikult põnev oli, õppisin koos kahekümneaastaste tüdrukutega. Ma ikka võtan kokku, et kui sul on vähegi jõudu, siis tõsta latt üle pea nii kõrgele, kui suudad, ja hakka sinnapoole minema – kõige olulisem on teekond. Usun, et see peaks seoses vananemisega justkui edasi töötama. Tuleb ikka uusi latte leida kuni surmani välja – kui sa järele annad, siis ongi kõik.

Ütlesid „Plekktrummis” Joonas Hellermale, et sind on õpetatud iga päev üht heategu tegema. Kuidas olla hea inimene?

Hea olemine ongi tegu. Muidugi on see mõtteviis, teistesse ja ühiskonda suhtumine, mis on minu koduse käitumise ja juudi kultuuriga kaasa antud kohustus. Aga see pole üldse raske – lase kärbes toast välja, mitte ära löö teda maha!