Miks on keeruline korvi saada ning kuidas harjuda mõttega, et nii naised kui ka mehed tohivad kohtamise käigus ühtmoodi algatust üles näidata?

See juhtus tükk aega tagasi. Seisame tüübiga koridoris ja viivitan minekuga. Järjekordne küllakutse, filmivaatamine ning pakkumine jääda ööseks. Teised on juba maininud, et meeldin talle. Kahtlen veidi. Seejärel võtan julguse kokku ning ütlen: „Sa meeldid mulle.” Vaikus. „Rohkem kui sõbrana,” lisan, justkui eelnenust poleks küllalt olnud. Sõbra silmad lähevad üllatusest suureks. Ta kohmetub ning aiman juba, mis sealt tuleb. Kas ma jõuan uksest välja joosta, enne kui ta mulle vastab?

„Oi, ma ei tunne paraku sama,” lausub ta tavapärasest aeglasemalt, nagu tahaks igat sõna mulle võimalikult selgeks teha. Mäletan, et tundsin tol hetkel piinlikkust. Esimene mõte oli, et kas ma ikka pidin selle välja ütlema. Miks ma suud paotasin? Oleks võinud ju veel oodata, äkki ta ikkagi ei meeldi mulle. Nüüd on aga häbi. HÄBI! Uksest ma siiski välja ei jooksnud. Sammusin sirge seljaga. Neid kordi on olnud teisigi ning mida aeg edasi, seda vähem ebamugav on. Kui aus olla, siis tegelikult enam polegi piinlik, sest pole vahet, kui tugevast soost sa oled, „ei” vastuvõtmise oskust on vaja õppida. Eriti kui esineb arusaam, et mõned meist kannatavad tõrjumist paremini.

Mõne all pean silmas stereotüüpseid suhtumisi ning nn mehelikkuse esindajaid, kelle jaoks võib-olla isegi ei eksisteeri sellist nähtust nagu „ei”. Instagrami konto seepoleokei demonstreerib selgelt, kuidas keeldumine pole põhjus enda pealesurumiseks. Psychology Today viitab, et oskamatus tõrjutud saada paneb inimesi ennast kaitstes edasi pingutama ning teisi solvama, rääkimata vägivallast kõrvalseisjate vastu. Eriti esineb seda meeste hulgas, kellesse on justkui sisendatud pidevat püüdlemist võimsa jahisaagi poole.

Sageli on „ei” tulemuseks lõpmatu eneses vigade otsimine. Selle peale saab humoorikalt küsida, miks me peame end nii tähtsaks ja kõige põhjuseks iseennast?

Loomulikult pole „ei” vastuvõtmine kerge. Oma pehme vati sees loodame ju alati suure visiooni täitumist. Tihtilugu järgneb negatiivsele reaktsioonile enda sees sobramine. Näiteks kui kaotad töö, paneb see küsima, kas oleksin võinud rohkem pingutada. Küsida. Õppida. Analüüsida. Üleüldse, kas oleksin võinud teistmoodi käituda? Inimsuhete puhul võtame seda veelgi isiklikumalt. Sageli on „ei” tulemuseks lõpmatu eneses vigade otsimine. Selle peale saab humoorikalt küsida, miks me peame end nii tähtsaks ja kõige põhjuseks iseennast? Mitte et keegi meist oleks väheoluline. Pigem on küsimuse eesmärk panna mõtlema, et ehk on tegemist muude tegurite kui vaataja silmis peituva iluga.

Kas flirtimine on ajaraisk?

Ühel sünnipäeval tuli jutuks flirtimine. Kuidas seda siis ikkagi edukalt harrastada? Tegin poolnaljaga ettepaneku korraldada selleteemaline koolitus. Pärast tunde taidlemist ning näidete väljamõtlemist tuli teistelt tagasiside, et koolitus on nõrk, sest kõik ette laotud nõksud on osalejatele juba ammu teada. Õhku jäi seega küsimus, miks siis ei flirdita. Mitte ainult tol õhtul, vaid ka mujal sel teemal vesteldes on ilmnenud, et ei soovita mängida. Ei taheta oodata. Ei taheta oletada. Tahetakse lihtsalt teada, kas tuleb „ei” või „jah”.

Flirtimise teemal vesteldes on ilmnenud, et ei soovita mängida. Ei taheta oodata. Ei taheta oletada. Tahetakse lihtsalt teada, kas tuleb „ei” või „jah”.”

Meenub Epp Kärsini saates „Mida vanemad sulle ei rääkinud” kõlanud Tarmo Kruusimäe ehk Kojamehe kommentaar jahilkäigust. Mees tõdes, et kui põder hüppaks põõsast välja ja ütleks jahimehele otsekoheselt, et noh, teeme ka midagi vä, lased mind maha vä, jääks diil suure tõenäosusega pooleli. Mis on siis mõjus vestluse algataja? Kas lihtsalt ligiastumine ja teisele tõdemine, et soovid temaga rääkida, pole piisav? Selles otsekohesuses on muidugi oht, et vastuseks on taas ei. Samas, siis on vähemalt vastus käes.

Ei teagi, kas peab tänama või laitma inimesi, kes on mõelnud välja kohtingusaidid ja -rakendused. Seal saab profiili järgi otsuse langetada ning alati teise ringini ei jõuta. See tähendab, et ära jääb veider koridoris seismine ning vastase reaktsiooni ootamine. Kui aga avaneb võimalus öelda silma jäänule midagi sotsiaalmeedia avarustes, võib tulemuseks olla mugavustsoonis vegeteerimine ning stereotüüpsete situatsioonide taasloomine.

Kui arutlesime kohtingurakenduste efektiivsuse üle sõpradega, tuli välja, et tegelikult ootavad ka mehed esimest sammu naistelt. Tinderis pole harv juhus, kus naise profiilil on kirjas, et „kirjuta mulle esimesena (või svaibi vasakule)”, „mees, haara ohjad”, „ütle midagi vaimukat” või „ma tegelikult ei käi siin”. Niiviisi võib neid „efektiivseid” pickup line’e vast tootma jäädagi. Miks mitte lihtsalt ise vajalik samm astuda?

Soorollide muutus

Nüüdisajal on tekkinud väga palju küsimusi seoses naise ja mehe rollidega. Kes peaks siis kelle välja kutsuma? Kes arve tasuma? Kui palju traditsioone on okei? Kas naiste enesekindluse tõus lämmatab mehi? Internetiavarustes ringles mõni aeg tagasi video vene naistest, kes olid seisukohal, et mees peab väljaskäimised kinni maksma. Kui põhjust küsiti, siis tihtilugu ei osatud vastata muud kui „sest nii on”. Tõstaksin esile teisegi kurioosumi. Käisin mullu Sõpruse kinos vaatamas dokumentaalfilmi „Võrgutamiskool – kolm lugu Venemaalt”, mille sisu keerles 30ndates naiste ümber, kes kõik osalesid võrgutamiskoolis sooviga leida endale ideaalne (jõukas) mees. Etteruttavalt ütlen, et kuigi naised said mehed rajalt maha tõmmatud, ei olnud ükski neist kokkuvõttes lõpptulemusega rahul.

Siinkohal meenub sõbranna, kes on kustutanud sotsiaalmeedia kontod ning proovib leida teed tagasi sinna, kus laigid ja filtrid ei lugenud. Sellega seoses on temaga juhtunud nii koomilisi kui ka toredaid seikasid. Ta on tuletanud meelde, et kunagi oli aeg, mil küsiti reaalselt numbrit ning saadeti sõnumeid või, mis veel harukordsem, helistati. Kusjuures, kuna vanamoelisus ei pruugi kõigil meeles olla, on ta ise härjal sarvist haaranud.

Ühel päeval nägi ta meest, kes tundus olevat väljakutsumiseks just õige. Samuti oli härral kena ratas. Sõbranna lähenes noormehele ning kutsus ta rattaga sõitma. Taas klassikaline vaikus ning silmade suurenemine. Järgnes vastus: „See on veidi piinlik, aga ma olen abielus.” Sõbranna imestas mehe reaktsiooni peale, sest temal hakkas imelik alles pärast teatud lauseosa mainimist. Kas mees tundis, et kui juba naine julguse kokku võtab, siis oleks pidanud „jah” ütlema? Või oli tal tõesti piinlik abielus olla?

„Ei” pole alati seotud teise väljanägemise või iseloomuga, keelduja pigem tunnetab enda vajaduste järgi, mida ta tegelikult soovib.

Kuidagi peab hakkama muutuma arusaam, justkui inimeste omavahelises suhtluses kehtiksid kindlad reeglid. Maailm tundub liikuvat pigem avatuse kui suletuse poole. Sellega seoses on hakatud rääkima ebakindlusest ja tunnete mahasurumise tagajärjel tekkivatest psüühilistest probleemidest. Eriti meeste seas, kes justkui peavad olema tugevad. Tegelikult ei pea. Mitmed uuringud näitavad, et mehed ootavad samamoodi lähedust ja tähelepanu nagu naisedki. Tugev olla ongi väljendada tundeid, mis ei tähenda korvisaamise korral loomulikult vastaspoole mõnitamist.

Vahepeal tasub olla kannatlik ja õppida inimest tundma. Või realist ning mõelda, kas see, mida teiselt tahetakse, on tegelikult võimalik. „Ei” pole alati seotud teise väljanägemise või iseloomuga, keelduja pigem tunnetab enda vajaduste järgi, mida ta tegelikult soovib. Mäletan end kunagisele järjekordsele „ebaõnnestumisele” ütlemas, et kohtusime vist valel ajal. Tema vastas aga, et ei ole olemas valet aega ja kohta, vaid eri vajadustega inimesed. „Ei” on okei. See ei tähenda muidugi, et negatiivne vastus haiget ei teeks. Teeb küll, eriti kui olid peas juba viisaastakuplaane haudunud.

Seega, rohkem enda „piinlikku” olukorda asetamist! Kes teab, mida kõike toredat sellest sündida võib. Vähemasti lugusid, mida sõpradele meelelahutuseks rääkida.

Kärt Kelder on vabakutseline kirjutaja, kellele meeldib mõtestada maailma endi ja sõprade koomiliste või tõsisemate lugude kaudu.